Võrratult ilus kevadine päev

Lõpuks ometi saabus see päike, mida me põhjamaa rahvas nii väga igatseme. Täna sai nauditud iga hetke õues. Kraadid veel suurt sooja ei näidanud, aga mõnus oli ikka. Kuigi lumi krudises jalge all, räästad tilkusid. Kasvuhoones oli isegi +7. Täna sai kraavil vanu haabasid langetatud ja oksi kokku tassitud. Päike on igatahes õhtuks näo õhetama võtnud.

Külvid tärkavad, mitte küll rutates. Viimased, mille õnnestumise üle mul eriti hea meel oli, olid tanguutia rabarber ja väike ängelhein. Seda rabarberit olen siiani proovinud edutult. Seekord panin kahte topsi ja paistab, et kõik on üleval. Eile pikeerisin juba alpi kurekella  ning tegin viimased külvid. 

Haljaspistikuid asusin ka potistama, saavad veel jahedas rahulikult juurduda, varsti läheb nagunii kasvuhoone kütmiseks. Eile potistasin virgiinia männasmailase 'Fascination'. Tegin kõigest 11 haljaspistikut, sest see oli esimene katsetus, mul ainult üks emataim ja pistikute tegemisega jäin tänavu ju kohutavalt hiljaks. Tegin nad alles 29.juulil. Arvestades seda, milline suur juurekava on neil arenenud ja kui võimsad nad juba on, siis tuleb neid kindlasti ka edaspidi üritada. Ainult et erinevaid sorte virgiinia männasmailasi oleks vaja enne juurde hankida. Väga võimsa kasvuga juba nii noorelt. Palusalu aias mõned aastad tagasi imetlesin nende massistutust.

Vahepeal on kuupäeva numbrid vahetunud, seega saan lisada ka tänaseid toimetusi. Tänane ilm nii ilus ei olnud kui eile, aga päikest sai ikka nautida ja nii kaua on juba valge. Isegi kärbsed pirisesid üleval toas akna peal. Oksi põletasime, õues on ikka mõnus.

Pikeeritud said jumalatelilled, seebililled, varretud keelikurohud ja pärsia karukellad. Nende karukelladega ongi selline naljakas lugu. Eelmise suve nad olid mul ühe potiga kasvuhoones, palju neid just seal ei olnud. Sel kevadel nad kenasti tärkasid, kõigil juba korralikud lehed ja siis...kus kukkus neid pisikesi tärkama. Pott lausa rohetab. Järelikult seemned lihtsalt ootasid seal potis oma aega.

Potistasin suurelehised hortensiad, mürikaariad, musani abeeliad ja musta leedri 'Black Beauty' taimed. Kõigil väga kenasti läinud ja juurestik korralik. Aga mis ei õnnestunud, need olid viinapuud. Nii amuuri kui harilik. Nende jaoks oli siis juuli lõpp lootusetult hilja, loogiline ka muidugi.

Sellised aianduslikud päevad on õnnestunud siis veeta. Just nii vähe ongi vahest õnneks vaja.

Külvan, külvan...

Ongi aeg sealmaal, et külvan ja külvan ja külvan. Tegelikult on suur osa külve tehtud ja esimesed rõõmustajad lampide all sirgumas. Mis ja kuidas siis sel hooajal. Nende aastatega, mis mina olen külve teinud, võib juba mõningaid  märke kirja panna. Üks huvitav tähelepanek on see, et miskipärast idanevad enda korjatud seemned palju paremini, kui poest ostetud. Miks see nii on, sellele ma vastust ei tea. Loomulikult ei tea ma ka seda, kas seemnepakenditel olev kuupäev alati õige on ja kuidas neid seemneid säilitatud on. Ja seda ei tee keegi kuidagi ka kindlaks ja ei olegi oluline. Fakt jääb faktiks. Suvikute ostetud seemned tärkavad küll tavaliselt 100prontsendiliselt, püsikutega paraku lugu keerulisem. 

Üks esimesi rõõmustajaid sel aastal oli jeffrey jumalatelill - Dodecatheeon jeffreyi.  Külvi tegin 02.12 aastal 2014. Tärkasid 06. veebruaril 2015. Terve aasta vegeteerisid nad potiga kasvuhoones tomatite all, aeg-ajalt sai ka kastetud. Eelmisel sügisel sai pott kasvuhoones mulda kaevatud. Kui saabusid need suured külmad, viisin poti jahedasse ruumi, kus olid siiski mõned plusskraadid. Nädal tagasi sai pott sooja viidud ja ohohoo, sellised tugevad nupsud sirguvad potist. Nagu müstika on sellist  taimede toimetamist jälgida.

Jeffrey jumalatelill

Teine uus ja põnev sirguja minu jaoks on hosti kivirik - Saxifraga hostii. Tegu minu arvates ühe väga armsa ja dekoratiivse igihalja nupsikuga. Kahjuks või õnneks ei ole ta eriti agar paljuneja. Kuna õievarsi taimel sel aastal jagus ja seeme valmis, siis sai ka külvatud. Külvasin 14.novembril eelmisel aastal ja toimisin jumalatelillega sarnaselt. Seni ei ole ma ühtegi kivirikku üritanud seemnest paljundada. Täna hommikul olid siis poisid kui ponksid ninad mullast välja pistnud. Õnneks ei ole mul nägemine veel päris kadunud, nimelt on nad ikka eriti mikro-udu. Teine selline mikro on jaapani priimula, õnneks jäi mulle silma ja sai jahedamasse tõstetud. 

Mulle see pinsettidega pikeerimine eriti küll ei istu, aga elus tuleb kõike teha.  Kas neist ka elujõulised jõuan kasvatada, näeb suve saabudes.

Hosti kivirik esiplaanil.

Pärsia karukell - Pulsatilla albana . Seemne külvasin 2014 sügisel, koheselt, kui seemet korjasin. Sügisel nad ei tärganud, esimene nups pistis nina välja 04.veebruaril 2015. Jällegi aastajagu potis vegeteerimist ja nüüdseks on nad kasvuga alustanud. Neid ei ole küll palju, aga katse võib lugeda õnnestunuks.

Pärsia karukell

Väga hea meel on ka habe-peekerlille - Penstemon barbatus seemnete idanemise puhul. Mulle nagu tundus, et seeme ei jõudnud eriti valmida, aga näe tärkasid. Kahjuks oli seemet kesiselt ja massiliselt neid ei ole, aga miskit ikkagi. Eriliselt meeldis mulle see punane või roosa värv, selline puhas ja ehe. Kas vana taim ka talvele vastu pidas, ei oska ju veel öelda, aga järglased on vähemalt olemas.

Habe-peekerlill

Esimesed kolmelehise piiskenela tipud on ka juba näha. Ja nii on hooaeg siis alanud. 17 rohetavat potti olen jõudnud lambi alla valgesse juba tõsta.

Kõik eelmisel suvel tehtud haljaspistikud paistavad olevat jahedas kasvu alustanud, peale kollase haldjakella. No tema ootab reeglina soojemat ilma ka õues kasvades. Eriti hea meel on mul suurelehise hortensia ja virgiinia männasmailase haljaspistikute õnnestumise üle. Katsetama peab, ega muidu tulemust ju ei tule.

Sedamoodi see kevade hõng siis saabub, kuigi kalendris jagub meil talve veel küllaga.

Päevad pikenevad,

õhtud valgenevad, päike soojendab mõnusalt - järelikult kevad läheneb. Talvel neid argiseid aiatoimetusi suht vähe ja ainult pilte ei taha ka reastada. Kui muud tarka just ei ole.

Külm on siiani olnud käre  ja puude tassimine ongi kõige tähtsam töö olnud. No siin paari miinuskraadiga võtsin ikka luua kätte ja tatsasin või suuskasin aia läbi. Lumi oli tihkeks vajunud, siis luuaga ikka saputasin okkalised ja mõne lehelise ka läbi. Okkaliste oksad on haprad ka väikese miinusega, aga mõni idamaatark raputas -25kraadi juures nagu nalja.

2014.aastal ostsin nii mina kui mitmed head sõbrad sellise taime nagu carex lupulina ehk humaltarna. Lootuses muidugi tema talvitumisele. Kevadeks teda mul muidugi ei olnud ja mis siis selgus. Härra Urmas Laansoo olla määranud, et tegu hoopis cyperus eragrostis ehk tugeva lõikheinaga. No on kes ta on, aga tiigi ääres haljastuses mulle ta meeldis. Istutasin kohe hulgim (tegelikult kardan, et äkki selgub kevadel, et hull külvaja).

Eks siis kevad näitab. Osa taimi jäi mul ka pottidesse. Toalillena teda minu meelest ka kasvatada ei saa, sest sügisel pealsed siiski koltusid. Pealsed eemaldatud, viisin potid ruumi, kus püsin 2-3 soojakraadi. Ja vahvad isendid küll, neil algas nüüd kevad.

Teine kevadine üllatus tabas mind täna hommikul. Viisin oma talikülvid samasse ruumi, panin põrandale akna alla vastu välisseina. Põrandal ühtlane +1 ja... Tärganud on basiilikulehine seebilill, habe-peekerlill, hõbelehine maran, varretu keelikurohi ja veel mõni. Ja mul ei ole neid võimalik sealt selle miinusega teise ruumi transportida. Näis mis saab. Lubab sula!!!

Nii see kevad endast märku annab.

Ilus ja hea aasta 2016 on siis kätte jõudnud

Kõigile kõigile aastat head!!! Ja õnnelikku!!!

2016 on meil kohale jõudnud ja lootma ning unistama peab ikka suurelt ja helgelt. Küll läheb kõik hästi ja kenasti. Samuti saame igast negatiivsest kaasa ka miskit positiivset, või tuleb siis ka halvas asjas leida miskit positiivset ja head. Ja unistama peab ka julgelt!!!

Algas see aasta siis külmaga. Õnneks tuli meil lumi külmunud maapinnale, mis on positiivne. Jällegi õnneks ma vedasin sügisel aeda vett just niipalju, kui jaks lubas ja vett jagus. Kuuseokstega on mul sel aastal küll kitsas, iseenese laiskusest johtuvalt. Lund on palju, tänase seisuga juba päris palju.

Paar eelnevat päeva tegelesin küll usinalt lume loopimisega puudele, põõsastele jne. Maasikad said ka kerge vaiba.

Täna vist ei ole see kühveldamine enam eriti oluline, sest piisav lumikate katab maad. Sel aastal esimest korda mõtlesin neile kahju tegevatele hiirtele. Sülitan korda kolm üle vasaku õla, aga meie aias nad siiani kahju ei ole teinud ja loodan, et ka ei tee. A jumal seda teab. Igatahes on mul noorte puude ja põõsaste ümbrusse kuhjatud lumehunnikud ja seda ilma kuuseoksi all kasutamata. Samuti on roosid kuhikute all. Lund kinni talluda ei anna, ta hetkel nii õhuline ja lenduv. Eks siis kevad anna arutust.

Haljaspistikud sain kasvuhoonest kätte ja toimetasin natuke soojemasse ruumi. Lund ma kasvuhoonesse enam põhimõtteliselt pottide katteks ei vii, omad vitsad olen sellega kätte saanud. See kevadine sula ja jäätumine ja sula ja jäätumine ei olnud just parim variant. Aga kuna kasvuhoones on mul potte piisavalt ja nad ka maapinnal, siis loorid ja vanad vaibad ning muu selline kraam aitab ka selle pika külma vastu. Vähemalt ma usun, et kõik on kontrolli all. Sügis- ja talvekülvidele panin ka katte peale. Ja juhhei, kaugel need kevadkülvidki on, kohe varsti...

Ja nagu ma mitmest blogist juba lugesin, et ise me need igasugu hellikud aeda oleme tarinud, mis kevadel ei pruugi tänu niiskele ja soojale sügisele enam tärgata. Aga ausalt öeldes mis siis. Korraks on kahju ja kui suur isu, saab ju uuesti katsetada. Liiliaid ma ostsin sügisel mitmeid uusi sorte, nende õisi tahaks küll vähemalt korra näha. Õis oma aias on ikka oma!

Päevad lendavad ka sellisel ülihelikiirusel, olenemata sellest, et talveaeg. Aga mõnus on! Tänane hommik algas lumelükkamisega, et jälle rajad sisse saada. Seejärel lindudele uus söök panna. Siis puude tassimine. Tuppa paar korvi pliidipuid + ahjupuud, üles tuppa kaminapuud, saunamajja ahjupuud, karjakööki pliidipuud. Õnneks ei pea iga päev kõikjal kütma, nii palju sooja hooned ikka peavad. Kaminapuid olen ka peenemaks lõhkunud, mis on minu jaoks küllalt uudne töö. Harjub, inimene harjub kõigega.

Ja kanadel hakkas laudas külm. Kanu meil ka järjest vähemaks jäänud ning muid pudulojuseid laudas enam ei ole ning pikk külm pressib sisse. (Õnneks meil veel -20 olnud ei ole, -18 eile õhtul on siiani lagi). Kanadele saigi karjakööki talvine kuudik sisse seatud. Neile paistab meeldivat.

Õuekoer tuppa ei taha, tal hakkab sees kohe palav. Nüüdseks on tallegi kolm erinevat soojustatud magamisaset sisse seatud.  Kass Sass see-eest naudib soojust.

Koduka tegemine võtab samuti piisavalt aega. Ega ei imesta mitte, et valmis lehe eest kopsakaid summasid küsitakse. Paras töö. Aga tänu kodukale saab mu kollektsiooni nimekiri koos fotodega oma aiast ka varsti valmis. Olen ikka püüdnud sellega tegeleda. Kuigi, hispaania ebahüatsindi nime mõtlesin kaks päeva. Nimekirjas taime ei olnud, aga fotod olid. Tagatipuks annab sellise koos fotodega nimekirja tegemine päris palju mõtteainet. Mitmed taimed on nagu unustusehõlma vajunud või tahaplaanile jäänud, aga nendega talvel arvutiekraanilt tõtt vaadates lähevad mõtted uitama. Mulle see meeldib.

Ja muidugi vaiba kudumine, see on küll selline mõnus ja stressimaandav töö, mis mulle istub. Samuti see värvide sobitumine ja sobitamine ja samas mõtled aiale, et vot kui hästi need värvid kokku sobiks ka aias jne...

Lugemiseks kahjuks aega napib. Õhtul hilja püüan ikka natuke aega leida ja midagi lugeda. Nii palju uut ja põnevat ilmub, ja lugemine mulle meeldib. Mis siis, et hea raamat on ka hull ajaröövel.

Selline kiire ja ilus see aasta siis siiani on olnud. (Kõik halva üritan kiirelt unustada ja selja taha jätta). Loodan, et kõik läheb tõusvas joones ja mitte ainult minul.

Pimedus võtab maad

Ajendas mind täna õhtul kirjutama teema, mis aiandusest kaugel, aga vahel on vaja rääkida. Saab endal kergem.

Aiast sel pimedal ja vihmasel jõulukuul ma pikalt pajatada ei oskagi. Kogu aeg on nii pime, et mina kui lühinägelik ei näegi ses hallis vihmas vist paljut. Hommikul kõndides arutlesin omaette, et mida ma hetke aias enim naudin. Paljud kõrrelised, eriti need igihaljad on vahvad - erinevad paruktarnad, jaapani tarnad, luht-kastevarred, aruheinad. Siidpöörised mul veel liiga kitsad ja mingit efekti ma neis ei näe, palmilehise tarna ja päideroo lõikasin tagasi. Igatahes selle talvise ilu pärast võiks kõrrelisi küll ka rohkem omada.

Okaspuude toonid. Hariliku kuuse sordid on ühtlase rohelise tooniga aastaringselt. Samas kui mikrobiootad, elupuud omandavad fantastilisi toone. Täielik kirju mirju. Nulud on natuke õnnetud sel sügisel, nii noor siberi nulg kui palsamnulg 'Kiwi' kolletasid oma okkaid juba septembris. Ei oleks ju tohtinud erilist liigniiskust siis veel olla ja ülearu ma neid ei kastnud. Ehk kosuvad kevadel. Mõrusool on mind ennegi aidanud okaspuude puhul.

Soe on, ikka väga soe. Laugud kasvavad mis koliseb. Needsamad allium 'Hair' seemikutest saadud sibulikud, mida ma hilja sügisel panin põldu kosuma, istutusaladesse järgmiseks aastaks silma rõõmustama ja potti talvituma - kõigil pikkuseks juba ca 7cm. Tean, et sellest ei tohiks miskit hullu olla, küüslauk alustab ju ka alati sügisel kasvu. Ärgu ometi õitsema mingu.

Erinevad lumeroosid õitsevad. Aga sellisel porisel ajal on tumedad õietoonid minu poolt enim hinnatud. Paraku need heledaõielised määrduvad ja see ei ole sugugi kena vaatepilt.

Fotosid siin miskit erilist lisada ei saa, sest pildistamiseks ei ole valgust.

Pimedus hakkas maad võtma juba nädal tagasi pealinnas käies. Kui Viljandist minnes paistis päike ja enne Tallinna kerkis taevasse vikerkaar, siis Tallinnas oli nagu polaaröö. Äkki saabus pimedus ja taevast sadas kõike, mida vist üleülse alla sadada annab. Päeva lõpp oli muidugi positiivne teatud põhjustel. Nimelt jäävad järgmisel kevadel kõik 14õunapuud minu lõigata ja tööriistad olid väsinud. Minu lemmikud oksakäärid, vanad vene kvaliteedimärgiga käärid, hinnaks 2rubla ja 30kopikat, andsid otsad. Aga nüüd on mul kõik-kõik uus. Sain tõesti kõik Fiskarsi tööriistad, mida hing ihaldas. Minule vajalikeim on teleskoopvarrega, 4,2m, oksalõikur. Kahjuks ei ole olnud veel ilma, et proovida. Lisaks erinevaid oksakääre jne. Selle üle olen siiralt õnnelik. Kes teab, kuidas sain, see teab.

Aga nüüd siis see kirjutamise põhjus. Pimedus võtab maad, haigused ja surmad on nii lähedal. Algas see kõik jada niigi raskelt ja rängalt isa ootamatult tekkinud raske haigusega. Kuigi ta käis murega arstil juba aasta tagasi sügisel, siis ei osatud saata vist õige eriarsti juurde. Nende eriarstide juures, kuhu saadeti ju midagi ei leitud. Nõrgad valud jäid ja elu läks töötähe all edasi, kuni saabus see õudne hommik keset puude vedu. Üks hetk ja....   Sellest on nüüd möödas üle 3-kuu, möödas 2 väga rasket operatsiooni ja käsil on keemiaravi teine kuur, ees ootamas veel 6. See on aeg, kui toeks peavad olema kõik. Aga see pime ja kole ilm ei soodusta just rõõmus olemast.

Ei ole möödas kaht nädalat, kui oli isa onu ehk minu vanaonu matus. Isa sinna muidugi tulla ei saanud, emaga käisime.

Täna uudis, et meie naabrimees leiti kodust pooduna. Ja kusjuures, see on juba kolmas meie naabritest erinevatel ajajärkudel, kes on otsustanud ilmast sel moel lahkuda. Ei leia nagu kuidagi põhjust, et rõõmus olla.

Aga sellegipoolest soovin kõigile lumist ja rahulikku jõuluaega ning hoolige lähedastest. Ja muidugi rõõmurohket aastavahetust!!!

Vahva, et meil on aastaajad

Eks põhjamaalased tabavad end ikka aeg-ajalt mõttelt, et vot küll soojal maal oleks alles hea elada. Riideid vaja vähem, kütta minimaalselt, lund ei pea lükkama ja aasta läbi saad aiatöödega tegeleda, muidugi kui huvi on. Eile just kõndisin aias ja näpud nii sügelesid, aga mida sa ikka teed, kui maa on külmunud. Pildistasin paar päeva tagasi ka hetkel aktuaalseks teemaks olevaid epimeediume ja arutlesin nende igihaljuse üle. Kolm pilti saavad ka siia lisatud.

Punane epimeedium. Igihaljaks just nimetada ei saa, sest suur osa lehestikust juba krõbiseb. Samas on puhmik talvel vahva ka pruuni ja krõbedana. Pealsed olen lõiganud kevadel märtsis-aprillis, kuidas ilmaolud võimaldanud on. Esimesed õienupud pistavad ninad välja küllalt varakult.

Suureõieline epimeedium 'Lilafee'. Kasvatab korraliku puhma juba paari aastaga. Kahjuks tema puhul on mingistki igihaljast või pooligihaljast minu arvates vale rääkida. Enamus lehtedest on talvituma läinud.

Wilsoni epimeedium 'Frohnleiten' - hetkel kõige parema välimusega. Kevadel ostetud taimeke on jõudsalt kosunud. Tema talvitumise kohta ei julge veel midagi väita.

Ja eile õhtul sii ta algas, lumesadu. Ilus, valge, puhas. Talv on tulekul. Lumi on siiski võrratu, eriti kui teda viimastel aastatel suht vähe näha on olnud.

Võrgustatud puudel ei ole ka talvel viga midagi. Muidugi on iga puu ilma igasugu tarastamiseta kenam, aga meie tingimustes ei õnnestuks nii suureks kasvatada neist enamikku. Olen üritanud noori puittaimi kaitsta seni, kui ladvad sirguvad kitsedest kõrgemaks. Loomulikult ainult väärtuslikumaid.

Tänane päev algas niisiis lume lükkamisega ja neid radasid meil jagub. Küll saunani, väravani, väravast teeni, puukuurini, kasvuhooneni jne. Täna tundus see töö nauditav, aga kuna sel talvel kuulub kogu see kupatus minu kohustuste hulka, siis kevadel tahan ehk ka Austraaliasse :)

Lisan veel ühe tänase töö. Mul oli tund sellist pilla-palla vaba aega ja tahtsin hirmsasti voltida paberist ühte lumehelvest akna ette. Aastaid tagasi poisile koolis õpetati selliseid kerakujulisi, mitte ringikujulisi. tegema. Ilusad uhked olid meil linnakodus. Googeldades ma kahjuks selliseid ei leidnud ja siis võtsin ühe 3D plaani. Mõõtudele eriti ei mõelnud, mul varjaks maal pool akent. Sobiks kooli aula aknale. Oluline ei ole, riputasin seinale.

November rühib täistuuridel

Sel aastal, nagu siin mitmel varasemalgi, kisub aiahooaeg õige pikaks. Ilmad on veel ilusad, lund ei ole meil sadanud ja saab õies toimetada küll ja veel. Suurem töö on muidugi tehtud, aga eks nokitsemist leiab ju alati.

Selle kuu märksõna on paljudel olnud lehed, nii ka meil. Katsetasin eelmisel sügisel lehtede ladustamist kraavi, sealt ei vii tuul neid minema ja peale kõdunemist hea kasutada. Sel kevadel olid lehed pea sama värsked, kui sügisel. Mingit erilist muutust ma küll ei täheldanud. Aga nüüd, aasta möödudes, hakkab juba looma. Kaevates meenutas ta kontsistentsilt sarnast kõdusõnnikule. Igatahes lootus on kevadel seda kasutada. Seega järgisin sel sügisel sama rida, lehed kraavi, poolteist aastat ja peaks küllalt väärt kraam ju olema.

Lehed on selleks hooajaks siis läbi. Enamus istutusaladest said veel novembris rohitud, paljud põsikute pealsed lõigatud. Sügisesed külvid tegin ka ära ja kasvuhoone sai talveks tip-top korda.

Täna läksin veel okaspuid sodist puhastama. Uskumatu, kui palju risu ühest 'Smaragd'ist õnnestus välja kühveldada.

Täielik üllatus oligi tegelikult see, et teistes elupuudes on need vanad okkad okste küljes kinni ja neid sealt kätte saada täiesti võimatu. Eemaldasin siis selle, mis pihku jäi. Ja loomulikult leidsin pisikese linnupesa. Ei tea, mis linnuliigile see pesake kuulub, aga väga miniatuurne ta seal okste vahel on. Ja tegelikult tunnen ma neist laululindudest ikka väga suurt puudust. Mõnel novembripäeval on see vaikus aias selline, et kõrvadel hakkab valus. 

Kuduma õppisin ka. Tõsi, vajasin teatud silmade tegemisel abi, aga vähemalt põhisilmused said selgeks, nüüd vaja veel lõnga osta ja miskit uut käsile võtta.

Igapäevaseks kasutuseks sai üks vana tool pööningult ka korda tehtud.

Kui lisada veel mõni loetud raamat, siis selline ongi olnud november.