Pimedus võtab maad

Ajendas mind täna õhtul kirjutama teema, mis aiandusest kaugel, aga vahel on vaja rääkida. Saab endal kergem.

Aiast sel pimedal ja vihmasel jõulukuul ma pikalt pajatada ei oskagi. Kogu aeg on nii pime, et mina kui lühinägelik ei näegi ses hallis vihmas vist paljut. Hommikul kõndides arutlesin omaette, et mida ma hetke aias enim naudin. Paljud kõrrelised, eriti need igihaljad on vahvad - erinevad paruktarnad, jaapani tarnad, luht-kastevarred, aruheinad. Siidpöörised mul veel liiga kitsad ja mingit efekti ma neis ei näe, palmilehise tarna ja päideroo lõikasin tagasi. Igatahes selle talvise ilu pärast võiks kõrrelisi küll ka rohkem omada.

Okaspuude toonid. Hariliku kuuse sordid on ühtlase rohelise tooniga aastaringselt. Samas kui mikrobiootad, elupuud omandavad fantastilisi toone. Täielik kirju mirju. Nulud on natuke õnnetud sel sügisel, nii noor siberi nulg kui palsamnulg 'Kiwi' kolletasid oma okkaid juba septembris. Ei oleks ju tohtinud erilist liigniiskust siis veel olla ja ülearu ma neid ei kastnud. Ehk kosuvad kevadel. Mõrusool on mind ennegi aidanud okaspuude puhul.

Soe on, ikka väga soe. Laugud kasvavad mis koliseb. Needsamad allium 'Hair' seemikutest saadud sibulikud, mida ma hilja sügisel panin põldu kosuma, istutusaladesse järgmiseks aastaks silma rõõmustama ja potti talvituma - kõigil pikkuseks juba ca 7cm. Tean, et sellest ei tohiks miskit hullu olla, küüslauk alustab ju ka alati sügisel kasvu. Ärgu ometi õitsema mingu.

Erinevad lumeroosid õitsevad. Aga sellisel porisel ajal on tumedad õietoonid minu poolt enim hinnatud. Paraku need heledaõielised määrduvad ja see ei ole sugugi kena vaatepilt.

Fotosid siin miskit erilist lisada ei saa, sest pildistamiseks ei ole valgust.

Pimedus hakkas maad võtma juba nädal tagasi pealinnas käies. Kui Viljandist minnes paistis päike ja enne Tallinna kerkis taevasse vikerkaar, siis Tallinnas oli nagu polaaröö. Äkki saabus pimedus ja taevast sadas kõike, mida vist üleülse alla sadada annab. Päeva lõpp oli muidugi positiivne teatud põhjustel. Nimelt jäävad järgmisel kevadel kõik 14õunapuud minu lõigata ja tööriistad olid väsinud. Minu lemmikud oksakäärid, vanad vene kvaliteedimärgiga käärid, hinnaks 2rubla ja 30kopikat, andsid otsad. Aga nüüd on mul kõik-kõik uus. Sain tõesti kõik Fiskarsi tööriistad, mida hing ihaldas. Minule vajalikeim on teleskoopvarrega, 4,2m, oksalõikur. Kahjuks ei ole olnud veel ilma, et proovida. Lisaks erinevaid oksakääre jne. Selle üle olen siiralt õnnelik. Kes teab, kuidas sain, see teab.

Aga nüüd siis see kirjutamise põhjus. Pimedus võtab maad, haigused ja surmad on nii lähedal. Algas see kõik jada niigi raskelt ja rängalt isa ootamatult tekkinud raske haigusega. Kuigi ta käis murega arstil juba aasta tagasi sügisel, siis ei osatud saata vist õige eriarsti juurde. Nende eriarstide juures, kuhu saadeti ju midagi ei leitud. Nõrgad valud jäid ja elu läks töötähe all edasi, kuni saabus see õudne hommik keset puude vedu. Üks hetk ja....   Sellest on nüüd möödas üle 3-kuu, möödas 2 väga rasket operatsiooni ja käsil on keemiaravi teine kuur, ees ootamas veel 6. See on aeg, kui toeks peavad olema kõik. Aga see pime ja kole ilm ei soodusta just rõõmus olemast.

Ei ole möödas kaht nädalat, kui oli isa onu ehk minu vanaonu matus. Isa sinna muidugi tulla ei saanud, emaga käisime.

Täna uudis, et meie naabrimees leiti kodust pooduna. Ja kusjuures, see on juba kolmas meie naabritest erinevatel ajajärkudel, kes on otsustanud ilmast sel moel lahkuda. Ei leia nagu kuidagi põhjust, et rõõmus olla.

Aga sellegipoolest soovin kõigile lumist ja rahulikku jõuluaega ning hoolige lähedastest. Ja muidugi rõõmurohket aastavahetust!!!