Äikest ja tormi ja maru

oli siis kuuldavasti öösel pealinnas ja Rakveres. Viljandis ei kuulnud ma küll miskit, uni oli hea. Kuigi nüüd hakkab läänetaevas pilviseks muutuma, oodata on ka äikest . Seega otsustasin tubase päeva kasuks. Ja kui aus olla, siis vajangi talve, sest tunne on, et tööd käivad minust üle. Mu meelest suvi oli ikka nagu puhkus, aga nüüd on neid töid nii palju, et lihtsalt ei jõua ära teha. Eks see oma ahnitsemise ja taimede kokkuvedamise tulemus ole. Pottidesse ei ole neid pisikesi küll enam palju jäänud, aga miskit ikka. Ja selleks, et uus tegelane maha istutada, on ju vaja mõnest vanakesest loobuda ja see on paras tegemine. Üleeile mässasin terve päeva pojengidega, vanaema pojengidega. Olid nad üksikult murus ja see nende ümbert muru niitmine oli lihtsalt jabur. Pool suve nuputasin, kuhu neid panna ja nüüd siis leidsin kuuseheki taustal ühe vana istutusala, kust oli vaja välja juurida vanad floksid ja sügisastrid. Oli alles kaevamist. Paika nad said, aga nüüd uus mure, mis nende ette panna. Istutusala just nii palju lai, et vaja miskit ka ette panna, aga ei leia seda õiget ja olengi jännis. Täispäike, tuulevaikne, taust roheline, aga mõte ei toimi. Sibulaid olen ka suutnud hulga kokku kuhjata ja nüüd ei saa nende mahapanekuga ka ühele poole. Trilliumid said suurtesse aukudega pottidesse, tulpidele ostsin eile korvid ja ülejäänud lähevad otse mulda. Söövad siis need loomad mis söövad, kõike kaitsta ka ei suuda. Kuna need kährikud laamendavad ka nii hullusti, siis pean selle kõigega lihtsalt leppima. Veekindla valge markeriga otsustasin  sibullillede asukohad märgistada ja seda maakividele. Ilus jäi. Kui see kiri tõesti kevadeni kividel püsib, siis üritan järgmisel aastal enamus taimi nii märgistada. Endale ja külalistele palju kergem. Ja tagatipuks otsustasin ka kooli minna. Kuigi kui aus olla, siis vanus tiksub ja kas enam jõuangi neid teadmisi rakendada. Aga kui võimalus on, siis miks mitte ja õppida mulle meeldib. Eriti veel eriala, mida mul väga-väga nüüd vaja läheb - puukoolimajandus. 

Sügis näitab oma palet

Sügise alguspäeval ei olnud väga vigagi, oli päikest ja pilvi, kõike mõõdukalt. Palamuse laadal sai käidud, ostetud ja müüdud. Ja loomulikult jällegi koorem koju taritud. Sain siis kätte ammu unistuses olnud kolmiklilled, lisaks Aavikuemandalt igasugu sibulakraami. Kui siiani olen sibulatest suht suure kaarega proovinud mööduda, siis seekordne valik sundis rahakotti kergendama. Kõige enam olen muidugi õnnelik ikka trilliumite üle, aga kuidas see kasvatamine õnnestub, eks näis. Kuna meil elutseb seal maapõues igasugu tegelasi, siis ma neid niisama maha pista ei raatsi. Pean ikka mingid korvid ümber vaatama - parem karta kui kahetseda. Ja muidugi hakkab kitsas kätte tulema varjuliste aladega, sest olen neid varjutaimi sel aastal päris usinalt juurde hankinud. Tõenäoliselt midagi kuidagi püüdma harvendada, sest kolmiklilled vaja kähku maha panna. Eks mõned püsikud tuleb talveks potti jätta, tähtis on kõik sibulad sel nädalal üritada mulda pista. Nädala lõpuks lubab ka ilma paranemist, sest tänane päev mind küll õue ei ahvatle. Kohe on selline tuuline ja vihmane ja tubane ilm.

Eelmisel nädalal sai enam-vähem korda aia taga suur püsikute istutusala, veetud koormate viisi kive ääristuseks ja kõndimiseks. Üks põõsasmaran vajab sealt veel välja juurimist, aga kuna ta praegu on alles nii uhkelt õites, siis ei raatsi veel kaevama hakata. Kaks vanakest astelpaju sai välja võetud, seest olid täitsa mädad. Nüüd peaks ühe noore emastaime asemele tooma, sest noor isastaim jäi aeda üksi. Murule külvasin hoolega lupja, sammal võtab nii võimust, et väikest niidukit igal pool enam lükata ei jõua. Kui nüüd sammalt riisuma hakkan, ei tea, kas tuleb teda ka vähemaks või mitte. Vanal ajal igatahes põllumaid lubjati teatud aastate tagant, mis ta siis mu murule (õigemini heinamaale) ikka halba teeb. Juuksed läksid lubjast igatahes küll korralikku ja tugevasse vormi:)

Kasvuhoonet külastab meil keegi tundmatu - tuleb maa seest august ja sööb tomateid. Eile oli päris priske tomat tiritud seinale veetorude peale ja pool ära söödud. No ma küll ei tea, mis loom see on. Ise tomatit võtma minnes piilun juba hirmuga siia-sinna. Paprikad ja kurgid talle vist ei maitse, neid pole siiani söönud. Kährikutel ka ikaldust ei paista olevat, sest õunu ja pirne süüakse suht tagasihoidlikult, aga hunnikuid tekitavad küll aeda. Korjasin mahakukkunud õunu ja mädand õuna pähe võtsin pihku kähriku ..., ajab ikka vihaseks küll. Ei karda nad koera ega kedagi. Naabritel oli paar päeva tagasi kährik perekoeraga õues tõtt vahtinud ja siis mõlemad omi toimetusi edasi teinud. Nii julged on need metsaloomad juba.

Selline siis see sügise algus sai.

Sügis läheneb

Seda suve on niisiis jäänud veel loetud päevad. Sel aastal saabub sügis päeva võrra varem, juba 22. septembril ja nii on see iga nelja aasta tagant. Teadsin alati, et mu ema sünnipäev on suve viimasel päeval, aga sel aastal on see sügise esimene päev.

Suve lõpp on olnud nii töine. Tekib tunne, et kevadel ja suve algul oli nagu puhkus. Töö on muidugi selline, mida keegi ei käse teha ja kohustust kellegi ees peale enda ja taimede ei ole, ainult tahtmine on. Nii palju on kaevamist, juurimist, istutamist. Sajad sibulad ootavad maha panemist, ise ka enam ei tea, mis kokku on varutud. Oravad koguvad talveks toidu tagavara, mina jällegi ajan sibulaid kokku. Igal oma kiuks. Juurimist sai alustatud vanakesest kontpuust, no oli alles kaevamine. Aga kätte sain. Kaevetööd on päris põnevad, sest maapõuest leiab ikka miskit huvitavat. Seekordne leid oli kolmnurkse kujuga pudel - vanasti olevat olnud sellised äädikapudelid. Mina sellist küll näinud ei ole. Järgmisena läksid komposti kolm suurt mesiohakat. Ühe noore taime aia taha praegu veel jätsin. Peale kontpuu ja ohakate eemaldamist avanes hoopis parem ja avatum vaade noortele põõsastele aia taga. Töö tasus end ära. Seejärel sai välja juuritud mõned monardad, sügisastrid, massina istutatud kannikesed, mitukümmend põõsast verevat helmikpöörist jne. Igatahes tühjad kohad vajavad jällegi täitmist ja nii see aeg siis kulub. Laupäeval sai külastatud Võhma Juurikat ja see oli tõesti vahva üritus. Ei seganud vihm, kõik olid õnnelikud. Ellen Rajatalu käest pean ma ikka midagi ostma, tal kohe on sellist erilist kraami, mis mulle meeldib - jaapani vahakübar, kalju-kukehari `Crispum`, mägisibuljas nõmmkann ja mingi kuutõverohi oli siis saak Ellenilt. Kuutõverohu liiki ega sorti ta kahjuks ei teadnud, aga on madal ja pinda kattev. Seda tuleb veel täpsemalt tuvastada. Riholt sai ostetud kisopriimulad, mis olid eriliste nimedega - `Roosa tibi` ja `Valge hiir`. Loomulikult Kährilt üht koma teist, Järvseljalt ja Elise aialt ja sibulaid ja veel taimi. Lõpp oli see, et kava ostnute vahel loositi taimi. Loosi nimekiri oli päris muljetavaldav ja ostsin kohe 3 kava ja üllatus - 2 neist tõid õnne. Serbia kuusk `Karel` ja hambuline kobarpea `Desdemona` oli mu saak. Ausalt öeldes oleks ju võinud selle kobarpea anda kellelegi, kel seda veel ei ole, aga aju sel hetkel ei toiminud korrektselt ja tirisin taime koju, kuigi teda mul endal juba mitu. Aga saab ju vahetada või mis iganes. Ja Võhmas kõik need kohatud inimesed, tuttavad ja vähem tuttavad ja uued tuttavad. See oligi vist see, mille järgi ma sinna tegelikult läksin. Selliste inimestega koos mulle kohe meeldib aega viita ja lobiseda. Nädala lõpus peaks kätte saama ka tellitud kolmiklilled ja siis vist aitab. Kuigi üks mõte küpseb seoses kaskede ja kontpuudega, aga seda pean veel natuke kaaluma.

Suve lõpuni 25 päeva

Seda küll kalendri järgi. Fakt on see, et meie kured kõik läinud, lahkusid kesk suurt suve. Mõnel aastal on ikka septembri alguseni välja venitanud, aga sel aastal lasid varem jalga. Saaks neile kahele kuidagi saatja külge panna, oleks vahva nende teed jälgida. Kuidas krt see teine kurg oskab kevadel hiljem sinna Risttee talu elektriposti otsa oma kaasale järgi tulla? Äkki on kaasa reisil hukka saanud või konkurendid pesa hõivanud, kuhu ta siis minna oskaks, pole ju telefone ega midagi. Ja enne äralendu toimus hull paaritumine, mis mõte neil sellel oli või lihtsalt meeldis? Hakka või linnu-uurijaks. A mida sa uurid, ega nad ju ütle, et neile see sex nii meeldib.  Sel talvel on igatahes plaanis paar linnuraamatut läbi lugeda.

Aed on praegu ilus, tõesti ilus. August nagu ongi see kuu, kui kõik on nii võimas ja suur ja ootab seda esimest külma, mis ridu nõrgendab ja harvendab. Aga selle ilu nimel tasub vaeva näha ja mütata, sest neid hetki seal aias taimede keskel ei saa meilt keegi võtta. Samas täna kirusin neid kitsesid mis jäle. Muidu vaatad ikka, et armsad ja ilusad ja toredad ja söövad põllul heina või vilja. Aga kui avastad, et... Panin aia taha mõned Salix x sepulclaris-ed nii igaks juhuks, sest aiapuu hakkab juba 50ruutmeetrit vallutama. Ilus puu, loobuda ei taha ja et kui aia taga sirguvad, siis aia omast loobun. Täna siis avastasin, et ühel puukesel, mis just hoo sisse saanud, sokk oma sarvedega nii palju koort maha hõõrunud, et tõenäoliselt pean ta välja juurima. Vot toredad kitsed. Ja eile olid mu pisikesel müügiplatsil kukekannuseid krõmpsutanud ja potte transportinud. Ei saa ja ei jõua ju kõike ka tarastada. Vot see ajab küll tõsiselt vihale. Hakka juba varakult puudele võrke ümber vedama. Muidu olen ikka hilisemal ajal sellega tegelnud.

Jah ja siis selle aasta siberi kontpuude kasv on meil üle ajude.  Rühivad vastu sügist aina edasi ja edasi. Täna võtsin vastu otsuse, et aia taga suures istutusalas oleva `Spaethii` juurin välja. Mõõdud on juba nii suured, et see tõmbab iseenesest terve istutusala fookuse endasse ja kõik ülejäänu jääb tahaplaanile. Võiks ju pügada, arvab keegi, aga kontpuude pügatud mustad võrsetipud talvisel ajal mulle ei meeldi, lihtsalt mulle ei meeldi ja siis ma ei saa ka pügada. Aia taha ühe heki sest kontpuust tegin, mida hoian madalana ja sellest piisab. Ühe noore põõsa panen ka parki. Ja kollane lehtpõõsas püsikute taustal pole kah suurem asi, nii raske on sinna midagi sobitada (vähemalt minul). Homme teen ka pildi ja postitan. Samuti `Elegantissima`, neid mul rohkem, arvan et kõrgus neil juba üle 4 meetri, rühivad ei tea kuhu. See aasta paistab üldse puittaimedele meeldivat, kõigil on jõudu ja rammu sirguda. Eks üksikuid kidujaid on ikka, aga elame üle ja otsime uue paiga. FB-s oli mustast leedrist teema üleval, minul see aasta kõik usinalt õitsesid, aga marju ma ei näinud. Kas neid ei olnud või sõid linnud? Pigem arvan esimest varianti.

Hallitus, hahkhallitus selle suve tagajärg ja kõikjal. Avastasin ka noortel monardadel. Tegin täna siis parajalt libeda fairy lahuse, nii et käsi ikka libe jäi ja pesin lehed ära ja juhtus ime...hallitus kadus. Mul oli päris mitu taime ja natuke aega läks, aga ilus tulemus sai. Kastmine alati ei anna sellist tulemust, aga natuke käega abi ja tõesti - ma pesin hallituse ära.

Eilsed külalised tõid mulle väga väga ilusa punase kõrge leeklille, sorti ei teadnud, väga vana sort pidi olema ja on küll vägagi ilus. Aga ootab kohta, tõenäoliselt juuritava kontpuu kohale.

Lõpuks ka ilmast, kõik kiruvad, et suve pole olnud. Ma ütlen, et suvi tuleb osata üles leida. Nende pilvede vahel on olnud ju piisavalt päikest ja kuna mina erilist kuumust ei armasta, sest see käib mul tervisele, siis mina ei nurise. On olnud ilusamaid aegu, aga polnud sel suvel ka viga midagi. Kui ise oskasid nautida.

Kuu ja 4 päeva viimasest postitusest

Kui ma blogi kirjutama hakkasin, siis olin absoluutselt kindel, et teen märkmeid järjepidevalt ja korrektselt. Endal ka hiljem hea vaadata, mis ajal miski on tehtud. Aga nüüd tundun endale täieliku saamatusehunnikuna, miskit siia kirja ei jõua  ja kasutegur ikka 0. Mine või ajaplaneerimist õppima. Viimane puhkepäev oligi siis, kui eelmine postitus sai tehtud. Tõesti, kõik päevad hommikul kell 10 maale ja õhtul pool üheksa tagasi. Sekka ka müügipäevad. Viljandi folgil 4 päeva, Karksi lennupäev, Abja motokross jne. Eks teenida ka ju vaja. Samas olen ka üliõnnelik ja uhke  tänaseks teostatu üle. Ja mille üle siis õnnelik ollakse? Esimesena muidugi see, et suutsin kaalu langetada 17 kilo ja olen suutnud terve aasta seda ka hoida. Kaal on sama, aga keskele küll mingi suurem ujumisrõngas oleks nagu tekkinud, aga see on mõne nädala treeningu töö, et kaotada see rõngas. Seega sellega võib rahul olla ja tuleb end natuke sihtotstarbeliselt liigutada. Teise asjana siis minu elu suure unistuse algus. Sellest natuke pikemalt - juba siis, kui ma 2007 Luuale õppima läksin, oli mul unistus rajada oma puukool või miskit sellist. Ja kõik need aastad on mõtted liikunud ka selles suunas ja nüüd olen FIE ning avasin ka kodus pisikese müügiplatsi. Ei ole ma kirjutanud projekte ega omanud ka algkapitali, et miskit suuremat osta või varuda. Kõik on tõesti suure töö ja armastusega tehtud. Kuna olen 13 aasta jooksul suutnud aeda elama mahutada küllalt suure kollektsiooni, siis algmaterjali miskit on. Üritan katsetada ka igasugu uute taimedega, aga kuna talu asub siiski sisemaal ja kliima on meil nagu on, siis peavad taimed kliimasse sobima. Üritan võimalikult palju teha seemnekülve ja vaadata, mis tuleb. 

 

Täna just mõtlesin, et aias mul nii palju erinevaid kobarpäid, et korjan seemneid ja teen külvid, võib ju saada uusi põnevaid hübriide. Sama suure tähtputkega. Hetkel aias kolm sorti, seega võib ka sellest seemnekülvist miskit põnevat sirguda. Eks aeg annab arutust. Kuigi selle loba peale meenus üks hiljuti loetud anekdoot: Mees müüb turul 1-eoroseid 90senti tükk. Järjekord meeletu. Üks ostja küsib, et mis mõte sel äril on, kas kasumit ka toodab? Mees vastab, et sitta sest kasumist, aga käive on küll tohutu. Vot nii võib ju ka minna. Aga olen optimist ja ma tõesti naudin igasugu aiatöid ja tihti ei saa ma sellest ütlusest aru, et aed võib muutuda koormavaks. Eks mõõdud valime ise ja hooldusnipid ka ise. Mulle meeldib hommikust õhtuni seal mütata ja kui ühel hetkel enam ei meeldi, siis tuleb lihtsalt kriips peale tõmmata. Aiatöö peab olema ikka nauditav, mitte vastu tahtmist teostatav. Kuigi teatud päevadel ei taha teatud töid miskipärast küll teha. Näiteks paar päeva tagasi ma mitte ei viitsinud väikese niidukiga põõsaste vahet niita, kuigi mõte oli. Aga kui ei taha, siis ei tee ja teed järgmisel päeval kui tuju on ja mitte miskit ei juhtu, sest aed on siiski iga aiaomaniku eluruum ja ta toimetab seal täpselt nii nagu talle meeldib. Sama on ju kujundusega - ühele meeldib ema, teisele tütar. Aias ja selle kujunduses täpselt sama rida. Ei ole olemas õiget ega valet, sest aed on omaniku nägu ja see peab meeldima eelõige selle elanikule.

No nii, nüüd siis aeg sealmaal, et 3 paari sookurgesid, kes meil pesitsesid, on juba paar päeva kadunud asjade nimekirjas. Muidu askeldasid ikka põllul või heinamaal, aga nüüdseks vaikus. Kolm valgetoonekure poega on ka iseseisvasse ellu astunud,  vanad veel külastavad aeg-ajalt oma pesa. Täna tegingi suurema linnuloenduse - 52 valge-toonekurge olid põllul adra järel. Seega oder on koristatud, läga maasse transporditud ja sügiskünd tehtud. Võib külv alata.

Enamik kurdab kehva suve üle, mida polevat vist olnudki. Samas aiainimesena ei kurda, niiskust on jah liigselt, aga muidu üdini tubaseid päevi pole ju olnud. On olnud küll külma ja tuult, aga väga jubedat aiatöö ilma vist polegi olnud. Miskit on saanud kogu aeg teha. 

Niiskus soodustab muidugi hahkhallituse teket ja seda isegi seal, kus muidu teda ei ole. Aga õnnestunud on mul flokside valik, neid on vähe ja kõik terved. Sp olen ma neid natuke kartnud, et vihkan neid halle koledaid lehtesid, aga mul õnneks rohelised (siiani).

Ja varsti algab jälle kooliaasta, eile sai käidud uue Viljandi Gümnaasiumi lastevanemate koosolekul, tuleb tõenäoliselt raske aasta. A kes ütles, et elu peab kerge olema. Aiast sai küll vähe, aga eks kunagi jälle.

Aiavaba päev

Suvel on vähe neid päevi, mil ma maale aeda ei jõua. Täna siis üks nendest vähestest, mil vihm rikkus mu plaanid. Otsustasin seega linnas olla ja mõtteid mõlgutada. Mõtteid jagub aiahulludele vist piisavalt ja kui sa juba mingi ideega tegutsema hakkad, siis see ketrab ja ketrab kui lõpuks paika saab. Minu üks mure on selline, et ei jagu istutuskohta varjutaimedele. Aastate jooksul olen täheldanud, et parim kasvukoht enamikele püsikutele on poolvari ja juba seda on mul aias raske leida. Omast arust olen küll istutanud erinevaid isiksusi ja palju, aga varju annavad siiski ainult eakamad tegelased. On ainult üks istutusala aias, kuhu päike paistab ainult hommikul ja teine selline on aia taga. Samas on nad taimi nii täis kuhjatud ja uutele tegelastele kohta ei jagu. Lahenduse leidis tegelikult ema, kes soovitas mul ühe heki, mille ma mõned aastad tagasi istutasin kaselehisest enelast, üles kaevata ja sinna varjutaimede ala rajada. Väga väärt mõte, vajab ainult teostust. Ja kõige hullem selle juures on see, et ka pinnas on vaja välja vahetada. Ma ei tea, mis seal minevikus on olnud, aga täiesti klibu on kaevates. Ja küpress-piimalill on olend, kellest ma seal lahti ei saa. Tuleb teda igast kohast, sest paar meetrit eemal õunapuu all on tema elupaik ja sealt ta siis edasi haruneb. Aga idee on hea ja tõenäoliselt ma homme ka sellega alustan.

Täna lugesin ajalehest, et Pollis läheb tohutu kogus noori viljapuid hävitamisele tänu kahjuritele. Seega on selline ühtlane niiskus ikkagi soodustamas nii kahjurite kui igasugu seente levikut. Kuna ka ise olen nendega kokku puutunud, siis tekib juba hirm, et mida veel. Kas ennemalt ei räägitud sellistest asjadest nii palju või on igasugu terviseprobleemid taimedel lihtsalt suurenenud. Nagu see hostade viirus, mis levib. Kevadel tõin Lätist kaks hostat ja nüüd on ühel leheääred pruunid, krimpsus ja kortsus. Aga lohutan end mõttega, et äkki sai palju päikest. Hostasid ei ole mul küll palju, ehk paarkümmend erinevat, aga ilma neist jääda ka ei tahaks.

Üleeile käis mul külas aiahullust sõbranna Helle, kellega koos me läbisime Luua kadalipu. Ja tõesti oli meil tore ja neli tundi kadus aias kõndides nii, et arugi ei saanud. Kui on ikka sarnaste huvidega inimesed, siis sel jututeemal ei tulegi lõppu ja parim on vestelda ikkagi aias. Oled taime ees ja tead, mida küsida või millest rääkida. Telefonivestluses unustad tihtilugu miskit mainimast. Vot nii.

Ütleks nii, et ilu on vaataja silmades:)

Suvi tundub nii lühike

Ei tea, kas ainult mulle tundub nii või kõigile. Need pikad sügisõhtud venivad teosammul, aga valge aeg kaob nii kiiresti. Aeg jälle sealmaal, et hein on meil tehtud ja pallid põllul reas. Minu meelest alles see oli, kui eelmisel suvel heina tehti. Laupäeval sai käidud Treskis setude jaanitulel ja tagasi sõites avastasin, et taliviljapõllud on omandanud kuldse varjundi. See tähendab aga peatset kombainide põllule saabumist, kureparvede kogunemist ja kooliaasta algab jälle. Tegelikult on sinna ikka piisavalt aega.

Taimedele selline ühtlane temperatuur paistab istuvat, vihuvad aga kasvada. Iga päev leian midagi, mis kuidagi enam aeda ära ei mahu. Põõsaid olen välja juurinud päris usinalt. Istutad ikka pisikese (ema naerab, et mul kõik `Nana`), aga kasvavad ikka suureks ja ära ei mahu. Õnneks on mul enamik põõsaid duubeldatud, siis ei ole ka väga kahju neid juurida. Aga sitikatega olen ikka hädas. Sipelgad sain mingi pulbri abil kontrolli alla, aga igasugu lehekahjuritega ei jõua võidelda. Lõhislehine kask f. laciniata süüakse igal aastal lehtedest paljaks. Istutasin ta paar aastat tagasi teise kohta, mis on tuultele avatud, et ehk siis jääb lehti rohkem külge, aga kus sa sellega. Kedagi einestamas puul ei paista, aga lehed kaovad. Nüüd järab keegi jaapani humalaid. Ühtegi tegelast näha ei ole, aga suured ampsud lehtedest võetud. Sama katkujuurega. Mine või öösel piiluma, kes seal maiustab. No õnneks ei maitse neile kõik taimed ja ilu jagub.