Äikest ja tormi ja maru

oli siis kuuldavasti öösel pealinnas ja Rakveres. Viljandis ei kuulnud ma küll miskit, uni oli hea. Kuigi nüüd hakkab läänetaevas pilviseks muutuma, oodata on ka äikest . Seega otsustasin tubase päeva kasuks. Ja kui aus olla, siis vajangi talve, sest tunne on, et tööd käivad minust üle. Mu meelest suvi oli ikka nagu puhkus, aga nüüd on neid töid nii palju, et lihtsalt ei jõua ära teha. Eks see oma ahnitsemise ja taimede kokkuvedamise tulemus ole. Pottidesse ei ole neid pisikesi küll enam palju jäänud, aga miskit ikka. Ja selleks, et uus tegelane maha istutada, on ju vaja mõnest vanakesest loobuda ja see on paras tegemine. Üleeile mässasin terve päeva pojengidega, vanaema pojengidega. Olid nad üksikult murus ja see nende ümbert muru niitmine oli lihtsalt jabur. Pool suve nuputasin, kuhu neid panna ja nüüd siis leidsin kuuseheki taustal ühe vana istutusala, kust oli vaja välja juurida vanad floksid ja sügisastrid. Oli alles kaevamist. Paika nad said, aga nüüd uus mure, mis nende ette panna. Istutusala just nii palju lai, et vaja miskit ka ette panna, aga ei leia seda õiget ja olengi jännis. Täispäike, tuulevaikne, taust roheline, aga mõte ei toimi. Sibulaid olen ka suutnud hulga kokku kuhjata ja nüüd ei saa nende mahapanekuga ka ühele poole. Trilliumid said suurtesse aukudega pottidesse, tulpidele ostsin eile korvid ja ülejäänud lähevad otse mulda. Söövad siis need loomad mis söövad, kõike kaitsta ka ei suuda. Kuna need kährikud laamendavad ka nii hullusti, siis pean selle kõigega lihtsalt leppima. Veekindla valge markeriga otsustasin  sibullillede asukohad märgistada ja seda maakividele. Ilus jäi. Kui see kiri tõesti kevadeni kividel püsib, siis üritan järgmisel aastal enamus taimi nii märgistada. Endale ja külalistele palju kergem. Ja tagatipuks otsustasin ka kooli minna. Kuigi kui aus olla, siis vanus tiksub ja kas enam jõuangi neid teadmisi rakendada. Aga kui võimalus on, siis miks mitte ja õppida mulle meeldib. Eriti veel eriala, mida mul väga-väga nüüd vaja läheb - puukoolimajandus.