Lubatud homsest möödas juba 10 päeva

Aeg lippab nii kiirelt ja õues tegemisi nii palju, et ekraani taha satun ka harva. Täna hommikul astusin 5.30 õue, päeva plaanid suured, aga jube külm. Kõigest 5 soojakraadi ja tuul ka nii varakult ja jaanid lähenevad. Hea, et veel miinuskraade ei olnud. Varbad igatahes külmetasid ja otsustasin tunni jagu veel toas veeta. 

Hommikul kukkusid käod kaanonit, ma ei tea, kui palju neid nüüd kukkumas oli, aga rohkem kindlalt kui kaks. Päris naljakas oli kuulata.

Möödunud nädala põnevaim tegevus oli siis okkaliste seemikute rohimine. Edenevad nad esimesel aastal ju väga visalt, aga seda õnnelikum on rohija iga uue tõusme elu. Õpime ju terve elu. Rohisin siin ühel tuulisel päeval ja rohu panin lihtsalt vahedesse, tuule kätte kuivama. Alul mõtlesin, et ei pane katteloori kohe peale tagasi. Istusin natuke eemale jalgu puhkama. No siis saabusid varblased ja linavästrikud jne. Katteloor läks ikka kiiruga peale tagasi. Hea, et Muhedik sellist tarkust jällegi jagas.

Püramiidtammede külvist korra kirjutasin. Mul sai maasse torgatud kolm päris pikka rida neid tõrusid ja siis avastasin kevadel ainult aukude read. Juba olin käega löönud, aga nüüd sest umbes 150-st tõrust on sirgunud 3 tamme. Mis kasvukuju nad muidugi omandavad ja kas neid keegi ära ei söö, on veel teadmata.

Mildalt saadud pisike Hemsley käoking kasvas mul põllus. Eelmisel kolmapäeval vaatasin, et keegi on teda nagu maast üles sikutanud. Aga kuna valmistusin Mulgi Messiks ja ajad kiired, siis kuhjasin juurtele mulda ja lükkasin istutamise sellesse nädalasse. Eile maale naastes oli kahju korvamatu, minu käokinga ei olnud enam, lihtsalt ei olnud enam. Täna varahommikuse aiaringiga avastasin, et keegi isekas oli juba ühe mägisibula õietoru eemale muru peale virutanud. Samas mulle meeldib erinevate linnuliikide rohkus aias, aga see pahanduste tegemine... Samuti on müügiplatsi põhjaks olev peenravaip kaunistatud suurte valgete laikudega ja seda valget mummu on ikka sadu laike.

Põllus erinevate taimede ettekasvatus on ka põnev, sest tänu kadunud siltidele leiab sealt ikka igasugust. Eile avastasin mingid uued kolm puhmikulist. Väikese mõtlemise peale arvan, et tegemist on Milda jagatud alteega. Eelmisel aastal amorfa alt leitud seemik, mis ka põllus, on pungad lahti ajanud. Kokukal saadud imepisikesed liiliate tütarsibulad on ka lehed kasvatanud. Nii nad siis seda maailma avastama tulevad.

Korra oli ka häire, mõned kaunimad õied kadunud - kribulill ja trompetparadiisia. Paradiisia leitud, õied lahti, aga kribulilles veel nii kindel ei ole.

Täna üritan tulbisibulaid maast kätte saada. Nartsissid on nii sügaval, et nendega vist veits keerulisem. Targem on nartsissidele liig lähedale sattunud kribud eemale istutada, sest minu kogemuse põhjal kipub ikka mingi sibul kuskile mittevajalikku kohta alles jääma.

Trilliumid on küll veits uimased. Mõnel läks ikka mitu aastat, kui esimesi lehti otsustas näidata. Aga miski nina pistsid vist kõik välja. Need konkreetsed Trillium cernuum mugulad eelmisel sügisel Savisaarelt ostetud, näitasid end juba esimesel aastal.

Loodan, et nüüd on väljas juba soojemaks läinud ja juba kannatab miskit ka toimetada.