Saabus sadu meilegi

Ei ole ju suuremat rõõmu aednikule, kui kaua kaua oodatud vihm Mis sest, et jaanid vihmased, aga kus taimed on kasvuhoo sisse saanud.

Jaanilaupäeva veetsin Kuimetsa krossirajal tööd tehes ja ilm oli kuni kella neljani fantastiline. Soe, päikest, pilvi jne. Kuigi silmapiiril oli juba sinetamist märgata. Viljandi poole õhtul sõites oli ikka täielik padusadu pool teed. Mõned lõkked kuskil tossasid, aga selle märjaga oli rohkem suitsu kui leeki. Ja oi kuidas mulle meeldib mööda Eestit sõita veits kõrgema massinaga, nii palju ilusaid ja korrastatud aedu on meil ja seda kõike on huvitav, haiglaslikult huvitav vaadata.  Viljandi jõudes siin küll ainult udutas, aga tuul oli suur ja külm mis külm. Minul isu õues istuda ei olnud ja nii ma selle õhtu toas veetsin. Aga öösel kallas ja ikka täiega.

Tänane ilm ei olnud ei see ega teine. Sadas pool tundi, ei sadanud pool tundi, siis jälle sadas ja nii terve päeva. Sellegipoolest suutsin päris palju korda saata. Alustuseks potistasin. Soorohi, anervaksad, kaunis murtudsüdameke ja igasugu muu hullult laiama kippuv taimemass sai pottidesse. Homme jätkan sealt, kust pooleli just jäi. Neid laiutajaid on aastatega päris palju kokku kuhjatud. Farreri kuldjuurest tegin siis täna need haljaspistikud ka ära. Kuu aja pärast peaks juba teada olema, kuis õnnestus. Õied näpistasin ära, varred alt paljaks, juurutamise ergutamispulbrisse ja kaks vart potti. 12 potti sai katsetuseks pandud, elame-näeme.

Siis rohisin natuke siit ja natuke sealt. Kopsurohud lõikasin pealt maha, pele õitsemist on nad alati kui rääba-kutid. Rääbakas osa maani maha ja varsti on korrektne lehemass peale tagasi kasvanud. Hariliku jumalatelille istutasin natuke niiskemasse peenraossa. Juba teist aastat kiratses mis kole, sel aastal ei näidanud ühtegi õit. Samas kolm meetrit eemal ilutses täies hiilguses Jeffrey jumalatelill. Transportisin nad küllalt lähestikku, ehk järgmisel kevadel on, mida nautida. Igasugu epimeediumid on selle vihmaga kasvuhoo sisse saanud. Neile oli minu valitud kasvukoht sel aastal ikka väga kuiv. Aga nüüd on uhked ja võimsad. Ainult kaptenilill pole veel hoogu sisse saanud. Lehestik küll ilus, aga kole kribu teine. Siis kaevasin välja paar püvilille, mis hakkasid üht trilliumit ohustama, oranzid. Mugulad sama suured, kui meie kartulised. Kui keegi kokukale tulijaist on neist huvitatud, siis andke teada. Võin nad ka endale maha panna, aga mul neid aias nagunii hulgim ja äkki kellelgi meie omadest veel ei ole neid. Ma arvan, et augustini peaksid nad seisma ka niisama kuskil kuuris kastis või mis?

Brunnera seemikuid leiab küll igasugu toredaid. Kuna mul kõik, vist 7-8 sorti kõrvuti praegu kui rosolje, siis on saak ka kirju. Jätsin nad praegu oma kasvukohtadesse, saavad seal vanemate kaisus ehk paremini kosutud kui potis, mis võib ununeda kasta.

Paar päeva tagasi leidsin kollased tulivõhad, täna leidsin teise pundi. Kuskil peab neid vist veel olema, iludused on. Pilti täna kahjuks panna ei saa, aga mõni teine päev. Vahest lihtsalt unustad, mida kõike võib aias leida. Peaks tegelikult leidma aega ja oma taimede nimekiri aeg-ajalt üle vaadata. Siis nagu teaks, mida otsida või oodata. Sest kõike seda on ikkagi palju.

Pilte täna seega ei lisa, kuna kirjutan poisi arvutis ja piltidega kitsas. Panen küll ühe mudru pildi, kus on jäänelk ja tõmmu kellukas juba segi kasvanud. Imeilusad taimed, aga parajad umbrohud siiski mõlemad.