Peab ka ikka hakkama istutama

Lugesin äsja, et Thelal kõik potid, mis istutamist vajavad, tühjaks saanud. Eile vaatasin just neid istutamist vajavaid taimi ja auke istutusalades ja unistasin vihmast. Maa on nii kõva, et võta või kopp maad kobestama. Ei teagi, kas sellest õhuta jäänud savipinnasest või millest, on üks lursslill ja kukekannus õige kehvad. Eile sai nende ümbrust üritatud kobestada, kasta ja väetada. Ilmaprognoos lubab küll iga päev vihma, aga see 152 pisarat, mis eile maha sadas, ei suutnud kasta ka taimede lehti. Pilved möödusid nii paremalt kui vasakult.

Tänane hommik tõi väheke selgust mu elulõngamajanduses. Teatavasti kipuvad meil linnud silte (mitte ainult) pihta panema. Ettekasvatuspõllul, kus mäletasin täiesti selgelt kasvamas valged liatrised, tulid taimedel kevadel nupud. Neid oma 10 tükki seal. Panin varakult 4 taime potti, kasvuhoonesse ja siis algas ime. Liatristest hakkasid sirguma ühed elulõngade moodi asjad. Aga mitte minu mandzuuria ega tanguutia elulõngad. Olen selle nö liatrise potiga käinud mitu korda oma elulõngade vahet ja erinevus kohe tuntav, lehe kuju, hargnemine jne. Vahe mandzuurlasega ei ole küll väga erinev, aga täiesti olemas. Olen ka ema mitu korda kupatanud võrdlema ja ei tea keegi, kuhu jäid liatrised ja kust on pärit need... Eile avastasin, et paar seda uut elulõnga hakkavad õitsema. Ja täna hommikul küsis Milda, et kuule, kas neist püstelulõngadest sai asja ka või läksid kõik hingusele. Nüüd juba staadiumis, kus ei suuda enam kõike meelde jätta. Milda küsimus meenutas muidugi kõike, aga siiani tühi maa. Milda juurest sai veel eelmisel aastal rabatud erinevaid kukeharjade juppe ja maasse torgatud, aga need läksid küll kahjuks hingusele. Ja valge liatrise taimed ka puha kadunud.

Ah jaa ja lindudest veel nii palju. Nädala lõpus istutasin põldu ühe parukliilia, mis oli jäänud potti virelema ja panin korralikult sildi maasse, väike tipuke väljas. Eile hommikul oli silt korralikult maast välja tõmmatud koos parukliiliaga ning kenasti kõrvuti maha pandud, taimel juured juba kuivanud.

Aiatöödega olen järje peal, enam-vähem. Eile sai veel kõblaga siit-sealt umbrohi maha tõmmatud, muru on niidetud (isa töö) ja nii enam-vähem joonel. Istutada on küllaga, potistada oleks vaja, multši oleks vaja kärutada, kive oleks ka vaja paigutada. Aga aega on, küll jõuab.

Aed saavutab erinevaid mõõtmeid ja värvide külluse aasta-aastalt ajaliselt varem. Mäletan, kui umbes 5 aastat tagasi meeldis mulle enim juuli ja august aias, siis nüüd on juba enne jaani värve ja kuju ja kõike vaadata. Mõnel päeval avastad alles mitmendal aiaringil kellegi uue õitseja. Eile enne magamaminekut blogisid väisates lugesin kellegi blogist miskit ülastest. Siis mõtlesin, et kas minu narcissiflora ka juba õitseb. Kuigi eile sai pool päeva koos emaga seal kiviktaimla ümber toimetatud, kus ta mul on. Kui ema käest küsisin, kas ta nägi teda, siis tema arvas, et ta ei teagi, kus ja milline see anemone narcissiflora võib välja näha.

Põõsastest nii palju, et musani abeelia kohe alustab. Talvitus vaatamata sügisel saadud vigastustele kenasti. Karedal deutsial avanevad ka õied tipuni, kui nüüd öökülm just ära ei võta. Käitub seega värdforsüütiaga sarnaselt. Kui õide läheb, siis panen pilti ka.

Kõrged aediirised alustavad. Enamik mul neist sorditud.

Idamagunad on mul selle kevade või juba suve vaieldamatud lemmikud.

Kas see paruktarn ka elus on, mitte ei saa aru.

Lihtsalt kirju.

On see nüüd suur linnupiim või mitte? Pean täna üle kontrollima oma mälu.

Sellest kohast teen pilti sel aastal kuus korra, siis näeb pilte kõrvutades ka seda värvide muutumist kuudega.

Säbarad kurerehad on sel aastal kahtlaselt kõrgeks kasvanud.

Tõmmu kelluke on hetkel võrratu.

Ah jaa, nüüd läks siis telefon ka untsu. Lihtsalt ei kuulnud enam miskit. Nüüd üritan hakkama saada poisi eelmise nutikaga, aga... Nupud on siiski minu jaoks tunduvalt paremad. Ja no see numbrite üles leidmine võtab ikka ka aega. Aga inimene õpib kogu elu.