Kui oleks ööpäevas 48 tundi

Rahutul rahmeldajal jumala õigus, kui saaks ajal sabast kinni hoida. Mul juba pikemat aega enese ees süümekad, et ei jõua blogisse midagi kirja panna. Aeg lihtsalt kaob käest. Lubasin endale eile õhtul sellega tegeleda, aga öö tuli enne peale. Tõusin siis täna veits varem, et enne õue tormamist ka mõni rida talletada.

Ja häbi jah, täpselt täna kuu tagasi olen viimati aega leidnud. Teen siis läbi kuu tagasimineku.

Maikuu soojaga just ei hiilanud. Eks ta üks kahe otsaga asi ongi, puhkajatele ilm kehv, tööd teha kannatab küll, kui soojad riided olemas on. Samuti saab õiteilu pikemalt nautida. Kuigi sel kevadel on neid öökülmasid ikka eriti pikalt meil olnud. Näiteks 10.mai hommikul oli õues veeämbris paks jääkiht veel poole lõunani peal. Ei kadesta üldse suvikute kasvatajaid.

Trillium cuneatum

Viimased kevaded on tänu aeda toodud uutele liikidele ja sortidele ikka ääretult põnevad. Ma ei kujuta ettegi, et oli aeg, mil ma püsililledest suurt miskit ei teadnud. Floks, jorjen ja hosta ja umbes sellega mu teadmised piirdusid. See kirev ja rikkalik maailm on ikka võrratu. Ja just seepärast ei saa ma siiani aru nendest klientidest, kes tahavad väga pikalt õitsevat püsikut. Sa jeerum, ega sa aeda ühte taime ju ei istuta. Osta näiteks kolm, eri aegadel õitsevat. Ja vali sellised, millede õied lehed peale õitsemist ei kuhtu. Silmailu ja rõõmu ju pikalt. Paljude puhul isegi talvel vaatlemist küllaga,

Mai teeb mul muidugi kiireks ka Türi lillelaat ja selleks valmistumine. Potistamine, sildistamine, valikute tegemine, kokku ja lahti ja kokku ja lahti pakkimine. Ja päev enne laadale sõitu oli mul muidugi hädasti vaja osta koorem kooremultši. Kuna pidin koorma tooma kinnise autoga, siis oli vaja see veel neljapäeva hommikul enne taimede peale laadimist käsitsi maha pilduda. Oli ikka paras tööpäev. 

 Türi oli nagu alati, kurta sai ainult külma ilma üle. Reede oli ikka nii külm, et ei olnud kohta, mis poleks külmetanud. Ostjaid ehk arvuliselt oli tõesti võrreldes eelmise aastaga kasinamalt, kuigi müügitulemustest see küll välja ei paistnud. Igatahes see pühapäeva õhtu, kui kõik maha saab laaditud, on paras kergendus. Sest minul algab esmaspäeval siis jällegi platsi korrastust, aega atra seada eriti ei olegi.

Laadale minnes teadsin kindlalt, et ei osta ühtegi lilletaime, piirdun puude ja põõsastega. Enam-vähem nii ta ka oli, kui välja jätta mõni erand - kahelehine dzefersoonia, käändkoerahammas 'White Beauty', linnakivirik 'Clarence Eliot', kolm sõnajalga, priimula, mõni epimeedium jne. Puid põõsaid sain ikka ka, kuigi nendega on endiselt kitsas käes. Ja ma ei tea, miks ma alati ei kontrolli, et kõigil oleks etiketid juures. Ahtilt ostetud paar väga kitsa võraga elupuud on ilma etiketita ja tee nüüd kindlaks, kes nad on. Ahti mu kirjale ka miskipärast pole vastanud.

Siin veel osa ostetud kraamist.

Igatahes nüüd olengi natuke jännis nende puude ja multši ja muu säherdusega. Istutasin kevadel aia äärde kamarasse puid ja põõsaid, et katan hiljem multšiga. Saigi siis ajalehti ja pappi kogutud ja tööga pihta hakatud. Aga need istutusala ääred.... Tegin lihtsalt sujuva ülemineku multšilt muruks, aga edasine hooldamine. Kuidas seda niita, kui niiduk viskab multši laiali ja trimmer viskab kõik haket täis. Igasugu ostetud piirded jäävad minu puhul ära ja kividega ääristamiseks napib lihtsalt tööjõudu ja ajaga ka kitsas. Kas kasutada käsipritsiga mürki nii 5cm laiuselt, et endal kergem oleks või mis teha, ei teagi.

Selline ta alustuseks siis sai.

Roose ei ole ma kunagi eriti armastanud, aga aeda on nad siin tekkinud ja kuhugi maha ka torgatud. Välja nad erinevatest nurgatagustest ei paistnud ja tekkis mõte nad kiviaia äärde panna. Selge see, et ikka kamarasse. Kooremultš pole neile just parim kate, sest väetist kulub palju, aga meie vana rehielamu juurde ei hakka ka ei hakka ka erinevaid multše kasutama. See äär sai küll kividega piiritletud ja minu meelest näeb täitsa hea välja.

24.mai oli Muhedike külastamise päev. Jumal tänatud, et Hellega selle plaani varakult paika panime. Põnev on ikka käia ja näha. Kui ikka ise autojuht ei ole, siis ka see liiklemine raskendatud. Aga käidud sai ja nagu ikka, saaks aja seisma panna. See õhtu sõuab ka nii ruttu kohale, et ikka jäävad pooled paigad aias korralikult sirvimata. Ja need inimesed on vahvad, ma ei väsi seda kordamast. Lahked, sõbralikud, muhedad...

Kiire on juba käes, vaja ju välja minna, kuigi paar tähtsat asja jääb täna postitamata, ei ole enam aega. Ühe pildi lisan, see on nüüd üks istutusala laiendus puude ja põõsastega, varjamaks majandusnurka. Puud põõsad enamik kamarasse istutatud, edasi.... Aga sellest juba homme.