Terve suvi on möödunud

ja ma ei ole leidnud hetke, et siin postitada. Täitsa häbi iseenda ees. Täna, juba 30.oktoobril kestab meil suur sügis, päevased temperatuurid on üle 10 plusskraadi ja seda on meie laiuskraadi arvestades ikka väga palju. Aga mõnus on. Hetkel lõppemas meil kodune mumpsikarantiin - jajah, tänapäeval ka veel mumps. Perearst küll väitis, et ei ole võimalik, vaktsineerimised tehtud jne, aga peale mitmekordset EMO-s käimist poisiga jäi diagnoos siiski samaks. Algas kõik ühe väikese muna tekkega lümfile, mis 24 tunniga paistetas näo nagu saaki varuval hamstril ja valutas meeletult. Lõpuks veel väga kõrge palavik. Aga nüüdseks kõik kontrolli all. Tegelikult postitan nüüd ühe mõttekese, mida olen heietanud mitmeid kuid ja mille panen siia copy pastega.  Kas see mõte toimib mul ka aastate pärast, ei tea, aga hetk on selline.

Minu eneseleidmise lugu

Lapsena vanavanemate juures maal olles mulle erilist ilu aias ei meenu. Mäletan, et peale suure hulga marjapõõsaste ja õunapuude olid ka mõned kirsi- ja ploomipuud. Iluaiast meenuvad harilik kitseenelas, lõhislehine päevakübar ja nö lumepalli põõsas, mis oli tavaliselt ilma lehtedeta. Mingil ajal olid mammal ka roosid, milledest ma mäletan küll ähmaselt ainult nende talveks katmist. Ega ma sest ilust eriliselt puudust ka ei tundnud, sest mänguruumi oli küllaga. Kui hakkasin maailma juba natuke teise pilguga nägema, siis olid minu vanemad asunud vanavanematele appi ning toimetasid maal tihti. Aeda ümbritsenud kõrge kuusehekk saeti maha ja asemele istutati noor hekk. Maja ette istutati tuhkpuuhekk ja riburada tehti ka mõned lilleklumbid. Vikati asemel võeti kasutusse elektriline muruniiduk ja mingi mõtteline osa maja lähedalt ka niideti. Aias suurema osa heinast sõid lehmad või siis niideti hein lehmadele. Aeg oli selline. Ja põhilisteks maatöödeks olid ju rohimine, heina tegemine, marjade korjamine, kartulivõtt jne. Minule need huvi igatahes ei pakkunud, kuigi töö tegin ära (vastumeelselt küll)

Minu lähedam suhe tekkis aiaga aastal 1999. Nimelt juhtusin külastama üht taluaeda sel suvel ja siis hakkasin mõtlema, et miks meil maal nii ilus ja korras kõik ei ole. Ja siis hakkasin maal askeldama, kindlat eesmärki kui sellist ei olnud ja ma ei teadnud ka, mida ma tahan. Aga ma tahtsin, et oleks ilus. Ilus kelle jaoks, kas endale või ka teistele, ei olnud tähtis. Muru tuli ära niita, lillepeenraid kaevata, lilli istutada jne. Tagantjärele mõeldes oli see paras anekdoot – ema niitis vikatiga aias heina maha, riisusime kokku ja siis põristasime elektrilise niidukiga üle. Kuna õunapuude all kasvas palju naati, siis ega see niidetud heinamaa just ilus ei olnud, aga peaasi et niidetud. Aiaga piiratud õueala suuruseks on ka 4500m², õnneks suur osa sellest oli siis kartulipõllu all. Siis kukkusin lillepeenraid kaevama ja neid sai palju. Üks oli hullem kribu-aadu kui teine ja lilli oli peal palju. Alustasin muidugi suvikutega, sest kes ’’loll’’ neid püsikuid ikka kasvatab, õitsevad ju nii lühidalt, oli minu arvamus. Mõnel aastal sai istutatud oma 3000 suvikut aeda, mis kõik sai ise ette kasvatatud. Kui nüüd neid vanu pilte vaatan, siis oli ikka paras ’’rosolje’’ küll. Enamus suvikuid olid ju veel segupakid, seega tsinniate lilleklumbist võis leida juba 50 halli varjundit. Täielik eklektika. Kuid paistis, et selline tohuvabohu meeldis nii mõnelegi, igatahes kauni aia auhindu saime igal aastal. Siis olin hullult uhke, tagantjärgi isegi häbi, sest meie aed oli minu tänase pilgu läbi nagu soodomakomorra. Peale mitmekümnete pisikeste lilleklumpide olid kõik hoonete räästaalused täis tipitud heinapallinöörist punutud makrameedega lillepotte; kõik kalossid, kannud ja tünnid veel takkaotsa. Eks need tänukirjad andsid aga indu ja siis tekkis mul idee, et ehk õnnestub ka presidendi tunnustus saada, sest peaministri tänukiri oli juba seinal raamituna rippumas. Ma isegi ei süüvinud eriti aiakujundusse ega taimede hingeellu, välja arvatud aiaajakirjade lugemine. Rohisin, niitsin, istutasin, kaevasin – ’’lõin ilu enda ümber’’. Ei läinudki kaua – aastal 2006 olime kutsutud presidendi vastuvõtule. Ei mäleta, kes toona sellesse komisjoni kuulusid, kes otsustusi vastu võtsid, aga... Leian tänaseni, et kui napib aedasid, kelledele jagada kauni kodu tiitleid, siis võiks sarnased üritused hoopis ära jätta või nimetada kaunis kodu ümber parimaks heakorrastatud koduks.

Vot ja alles siis sain aru, et oleks vaja natuke ka end harida, mitte tuisata. Kuigi ega ma veel päris täpselt ei teadnud, mida ma õieti aialt ootan. Aastal 2007 asusin Luuale maastikuehitust õppima ja need olid ühed põnevamad aastad mu elus, mil sai omandatud ikka tonnide viisi uusi teadmisi. Lisaks palju uusi toredaid tuttavaid, põnevaid aiakülastusi, koormate kaupa uusi taimi. Tundsin, et ma arenen, mulle see meeldib ja tahan omandada võimalikult palju. Unustasin ka siis kõige tähtsama, mida ma tegelikult tahan, kas õppida tundma põhjalikult taimi, neid paljundada mitmel erineval moel, osata hästi aedasid kujundada, osata hästi ehitada või seda kõike. Prioriteedid ei olnud paigas. Luua kool sai edukalt lõpetatud ja aias kõike ümber kujundatud, kuni tekkis kiiks, et aias peab olema võimalikult palju erinevatest liikidest ja sortidest taimi ja mida rohkem, seda uhkem. Kujundus kui selline jäi mitmeks aastaks soiku, sest aega ei olnud. Iga uustulnuk oli ju vaja kuhugi istutada, peaasi et mullas ja koht talle sobiv ja enam-vähem sobib ka naabritega. Alles sellel sügisel, see on siis 2013 ma tunnen, et ma tean, mida ma oma aialt ootan ja mida seal näha soovin.

Selgusele jõudmine võttis aega ikka kaua, aga vähemalt on mul süda rahul, mõistus selge ja plaanid suured. Sellele on palju kaasa aidanud ka fb, kus näeb ja kuuleb ikka kõike. Ühesõnaga hakkas mulle tunduma, et ükskõik mis uut taime kuskil pakuti, siis oli kõigil seda vaja, kaasa arvatud mina (vaja on neid muidugi endiselt). Elus tuleb siiski teha valikuid ja kaaluda-aaluda, mida ja milleks on vaja. Tuleb olla realist, et mõista - asun kesk-Eestis, sisemaal, lagendikul keset põlde, tuultele avatud kohas. Oma maa piiridesse on küll istutatud palju puid-põõsaid tuule kaitseks, kuid seda on vähe. Ei ole mõtet siis vedada igasugu hellikuid aastaks-paariks aeda ja tõdeda, et kahjuks läks jälle nii. Muidugi siis saaks jälle uhkustada, et minul on see taimeke olemas, aga on see siis nii tähtis? Vaadates aga erinevaid aedasid, leidsin paljudes sarnasuse meie aiaga sajandivahetusel. Vaatasin juba paar aastat enda aeda ja tekkis tunne, et kõik see kordub, ainult et suvikud on asendunud püsikutega. Ja kui 10 aastat tagasi olid ühes istutusalas vähemalt üht liiki suvikud, siis püsikute maailm on ju palju kirevam ja see rosolje hakkas uuesti peale pressima. Ütlen ausalt, Eestis on kaks aeda, mis mulle väga sümpatiseerivad ja milliste külastamine on andnud palju inspiratsiooni ja mõtteid. Üks neist asub Pangodi lähedal ja teine Räpina lähedal, eks neid aedasid tea meist kõik. Olen kogu aeg tahtnud, et kõike oleks palju. Alles nüüd sain aru, et ka meie koduaias peab ühte taime olema palju, et ta ilu mõjule pääseks. Loomulikult on siin erandeid, sest soolotaim on soolotaim, aga üks männasmailane või üks heleenium ei anna poolt sellist ilu edasi, mis mass. On veel teatud liigid, näiteks hostad, mida ei pea isenditena olema palju.  Võimaluse korral olen ka püüdnud taimi 3-5kaupa istutada, aga tihti on määrav rahakoti sisu ja ostetud saab ikkagi üks taim. Ja istutusalad peavad olema massiivsed, jupikestele on raske kauneid kooslusi seada. On tore küll, kui mul on kasvamas haruldusi, aga hetkel on minu jaoks primaarne aiakujundus. Kuna meie aed on tõesti suur, haljastatud on ka palju ümber aia, siis ei ole mõtet igasugu kribuga jännata. Kribu peab olema, aga nende eksponeerimiseks peab olema ka vastav istutusala, mis oleks tõstetud kõrgemale. Mitte nii, et veits lühinägelikum peenart vaadates ei saa aru, kas kasvab siin vesihein või miskit muud. Ja üksikult masside vahele pikituna see pisike nups jällegi oma ilu edasi ei anna, mis siis, et ta mul olemas on. Alustasin juba suurte kaevamistöödega, kolme istutusala asemel üks suur ja võimas ja vaimusilmas kujutan tulemust ette. Heal juhul saab suurem töö ikka järgmisel aastal tehtud. Sügisel suutsin ka ühe osa taimedega katta ja esmamulje järgmine – 20 ühte sort helmikpöörist kõrvuti, 17 tähtputke, 11 aruheina – see kõik on silmale palju parem vaadata kui toppida neid taimi väikestes kogustes. Aga see on kõigest minu arvamus ja minu tee ja minu aed. Olen eluaeg nautinud avatud inglise aedasid ja seda lopsakust, mis nendega kaasneb. Mäletan Luua koolis vene keele tundi, kus pidime rääkima oma unistuste aiast. Kui oma jutukese lõpetasin, siis õpetaja vaatas mulle jupp aega otsa ja lausus, et te olete nagu bursui. Ma unistasin järvest saarega, saarest valge pingiga, suurest liigirikkast pargist... Seda kõike ei ole ju palju tahetud, mingit lossi ma ei soovinud.  Kõike ei ole muidugi võimalik oma aias rajada, aga püüelda ikka võib. Kahjuks ei saa reljeefi ise valida, tuleb kasutada seda mis on. Ometi on võimalik kasutada ’’varastatud’’ vaateid, meie aiast avanevad imelised vaated Loodi Püstmäele, Loodi mõisapargile ja Tammemäe tammikule. Kõike seda saab enda kasuks pöörata.

Veel mõned aastad tagasi olin vaimustuses igasugu multšidest,  tänaseks on mul arvamus muutunud ja seda muutumist on soodustanud erinevate koduaedade külastused. Olen viibinud koduaias, kus on korraga kasutusel väga palju erinevaid multše – turvas, männikooremultš, killustikku erinevates fraktsioonides ja värvitoonides, kiviklibu ja kergkruus. Tekkis lihtsalt küsimus, et mis neist taimedest siis üldse kasvatada, kui domineeriv on multš. Ei vaidle vastu, rohida on kergem ja mida kõike veel. Kodus võib ju kasutada erinevaid pinnakattetaimi, mis ei lase umbrohul läbi tungida või piirduda siis ainult ühe multšiga.  Aga see on jällegi kõigest minu isiklik arvamus. Kadunud Lepa Laine sõnad olid, et õige aedniku tunneb selle järgi, et tal on aias muru, taimed ja muld. Samas lisaksin ka kivi, olgu selleks siis paas, maakivi, klibu või kild. Aga mitte iialgi kõik korraga.  Kindlasti ei taha ma, et mu aed näeks välja nagu laboratoorium, mis on täis igasugu valgeid etikette. Paraku praegusel hetkel on neid veel päris palju. Uustulnukaid tekib pidevalt ja kui kaovad nende maapealsed osad, siis paraku juhtub nii, et ma kas istutan midagi sinna peale või ma ei mäleta, mida ma kuhu panin. Olen päris mitmestki heast taimest nii ilma suutnud jääda. Sel aastal katsetasin ka kividele kirjutamist ja mõni marker õigustas end täielikult, aga kahjuks on siledate kivide leidmisega mure. Kevadel pean põllul suurema korje sel eesmärgil tegema.

Ja veel olen leidnud väga palju väga häid kaaslasi, kellega seda teed läbida. Inimesi, kes toetavad mind ja oskavad hinnata seda, mida ma teen või vähemalt üritan. Luual õppimine on just sellele osale elust suuresti kaasa aidanud.

Selline on olnud minu tee. Eks aja muutudes muutume ise, muutuvad meie vaated elule ja muutuvad ka visioonid. Vähemalt hetkel ma tean, mida ma tahan ja millisena ma tahan näha oma aeda. Muidugi on teel palju takistusi ja mõni võib-olla ka liigselt vanas kinni hoidmine, millest on nii raske lahti lasta. Minul on selliseks näiteks üks küllalt suur läätspuu ’Lorbergii’, mis on muutuste käigus jäänud üksi keset muru. Aga et üksi püsti püsida, on teda vaja toestada ja nii ta siis seisab seal kolme posti vahel, meenutades kolme karguga suure peaga peenikest vanameest.. Samas ei raatsi ma temast enne loobuda, kui olen kindel, et mu pistoksad on juurdunud. Seni see õnnestunud ei ole, kuigi viimaste suviste haljaspistikutega on lootus olemas. Muidugi oleks targem osta poogitud variant, aga see ongi see vanast kinnihoidmise idiootsus. Tuleb lasta vanal minna ja uuel siseneda.

Ja kõige tähtsam kogu loo juures on see, et aed meeldiks mulle endale täies hiilguses. Samas peab püsima kuklas teadmine, et alati saab paremini.

Pildid lisan edaspidi.

Ja kevad näitab tulemise märke

11. aprill ja lumi on aias üle põlve. Nädalavahetusel üritasin jõuda pärnadeni, et pookoksi lõigata. Kohale ma jõudsin, aga siis väsis ramm. Tunne oli, et jäängi sinna pärnade alla ja tagasiteed ette võtta enam ei jõua. See lumes sumpamine, kui iga sammuga vajud sügavusse, on ikka eriliselt väsitav. No tagasi lõpuks jõudsin, aga siis vajasin ka hetke, et pikutada. Eile siirdusin lehiste juurde, et külviks seemneid korjata. Endal mul ainult värdlehised kasvamas ja suunasin end siis nende poole, saatjaks kepp, et mugavam vajuda. Aga õnneks lumi kandis, ainult aeg-ajalt vajusin. Enda aiast varutud käbid olid väga ilusad ja juba hakkasid seemet heitma. Eriti vahva oli see, et seisnud tunni soojas toas, hakkas seemet aina enam ja enam eralduma. Seejärel seadsin sammud euroopa lehise puistusse. Aga oh häda, need kahesaja aastased lehised ju kõrged ja käbid ka minu jaoks kõrgel. Aga siis ma otsisin maast okste küljest neid käbisid, kus veel seemned sees. Käbid olid palju koledamad, kui mul kodus. See nüüd sõltub kas puu vanusest, liigist või kasvukohast, milline on ta käbi kevadeks. Aga hakkasid ka nemad õhtuks seemneid väljutama. Üritan siis erinevaid külve teha, kui maa lume alt välja sulanud saab. Siberi ja dauuria lehise seeme on veel puudu. Eriline huvi oleks ka nulgude külvamise suhtes, aga... Nulu seemet peab korjama septembris ja siis on vaja tõstukit, et nulu tippu saada. Samas on ka idanemiskõlbulikku seemet vähe ja siis imestame, et miks need nulud nii kallid on. Mis maksab tõstuk, tööjõud ja taime sirgumisele kuluv aeg. Seemneid ostes ei saa samas kunagi kindel olla, et sealt ka miskit sirgub. Kõik siin elus on õnnemäng.
Eile nägin esimest kevadekuulutajat. Alul kuulsin, et ta on olemas ja hiljem ta ka lendas kõrgel maja kohal. Minu selle aasta esimeseks kevademärgiks on sookurg. Mitte ühtegi õit ei ole lumehangedest välja sulanud. Tegin eile järjekordset tuhakülvi.
Samas kõik tärkab kasvuhoones ja toas. Eelmisel aastal potistatud taimedest oli suur hulk kasvuhoones ja nüüd nad sirguvad. Põnev on igal hommikul tervitada uut tegelast, kes nina mullast on välja pistnud. Kasvuhoonet ma küll veel ei küta, aga õhk seal siiski soojem kui õues ja kõik nad tulevad. See on nii vahva ja mõnus neid jälgida. Samas lumeroosid õitsevad vist hangede all ja mina seda ei näegi. Kaevandasin küll seal hangedes, aga tõenäoliselt õiget kohta ei tabanud.
Kuldnokkadele ka mõned uued pesakastid veel puu otsa viimata. Samas tekkis meil idee teha kuldnokkadele ridaelamu ja kahekordne. Kuldnokad teatavasti saavad naabritega läbi, mitte nagu tihased, kes nii eestlase moodi. Kui mu vanaisa veel elas, siis oli meil aias suure kase otsas pesakast kuldnokale, ühekordne, aga paarismaja nö. Teeksime nüüd kahekordse paarismaja neljale perele. Lapsed saaksid läbi seinte suhelda ja areng oleks kindlasti kiirem. Ehk ei peagi esimesse klassi astudes siis katseid sooritama?
Selline kevad siis meil. Neid valgeid pilte ma enam ei postita, sest kõik näevad seda ka aknast. Ootan esimesi õisi või lehti või mis iganes!

Mõnus suusailm püsib

Aeg-ajalt sajab lund ja ilm talispordi harrastajatele igati soodne ja mõnus. Ega kõik ei pea elus käima aiapidajate meele järgi. Aga ongi aega istuda, aega astuda ja aega mõelda, et mida kõike ma teeksin, kui lumi sulaks. Olen juba nii palju mõelnud, et seda tööd ei jõua vist saja aastaga ka ära teha. Aga keegi ei keela ju unistamist. 

Eile külastasin sõbranna Hellet ja see oma ostetud sibulatega ajas mu muidugi hulluks ja võtsin sihiks Maxima, et osta liiliate sibulaid. Nüüd mõtlen, et ohmakas mis ohmakas. Aga odavad ja hullult vaja. Ega midagi, ost sooritatud, soodne pealegi, aga kas sealt ka miskit sirgub, näitab aeg. Panen siis kirja, mis ostsin.

Aedkanna, kirju lehega

Kalla, kollane

Lilium Oriental 'Merostar'

Lilium Nano Dwarf  (ei tea, mis see on) 'Butter Pixie'

Lilium Nano Dwarf 'Reinesse'

Lilium Eye-catcher 'Garden Party'

Lilium Asiatic 'Umbria'

Lilium Asiatic 'Lollypop'

Lilium Asiatic 'Vivaldi'

Haisevad kopituse järgi mis kole, aga mul oli just neid vaja. Ravimatu haigus on see vist tõesti ja aina hullemaks läheb. Peatada oleks vist vaja.

Täna siis hall, sombune ilm ja kuldnokad saabumata. Mina oma väikese ajuga ei mäleta sellist aastat, et kuldnokad ei ole aprilli alguseks kohal. 

Kevad on käes

Algas eile 13.02. Ilm oli tuisune ja talvine. Õhtupoole läks küll väheke paremaks, aga mitte just kevadiseks. Täna jälle ilus ja päikeseline talvehommik. Ja varsti hakkab ka lumi sulama.

Tegelikult on täna ka põhjus, miks üldse postitan. Nimelt käisin eile Apollos ja õhtul sõbranna Hellega sel teemal ka vestlesime. Jutt läks Elle kirjutatud ''Iiriste'' raamatu peale. Otsisin selle siis välja ja taipasin, et ma ei ole seda veel isegi lugenud, kuigi juba päris ammu sai ostetud. Endal on mul iiriseid suht-koht vähe ja miks neid nii vähe on, ei teagi. Tõenäoliselt ikka sp, et rahakott on õhuke. Samas on nad mulle alati väga meeldinud ja mitte ainult õied, vaid minu meelest on nad ühe kaunima lehestikuga, mõtlen hetkel aediiriseid. Need 7-8 mu aias on ka tundmatud sordid, aga ilusad ikka. Õhtul ei andnud hing rahu ja võtsin siis raamatu kätte. Sellega seoses tahangi öelda, et tänasida toimetusi ära viska homse varna. Kui oled ikka eesti autori raamatu koju tassinud, siis loe see ka kohe läbi. Hindan alati nende inimeste nõuandeid, kes on õppinud läbi praktika, kes ise on konkreetselt taimi kasvatanud. Võib ju koolis õppida ja hiljem endale tark tunduda, aga kui ise ikka pole kasvatanud, siis ei tea sa taimest küll mitte midagi. Mu vähestel iiristel ei ole ma küll õnneks mingeid haigusi täheldanud ja ka mädanikku mitte, aga palju uut infot leidsin küll. Märksõnadeks superfosfaat, puutuhk, lõikamise asemel murdmine. Eelmisel aastal peale õitsemist kaevasin kõik aediirised üles ning istutasin ümber. Oleks raamat loetud olnud, oleksin mõne asja natuke teisiti teinud. Ja mõned uued aediirised pean sel aastal endale saama. Natuke küll hirmutab see talvine vihm ja hilisem külm, aga katsetama peab ikka, muidu kogemusi ei saa. Meeldiks küll rohkem heledamates ja roosakates toonides aediiriste õied, aga võtan Elle soovitust kuulda ja alustuseks valin tumedama õiega. Kes ei tea, miks, lugege raamatust. Seega viimased päevad enne suurt sula aeg raamaturiiulid üle vaadata ja uusi teadmisi kõrvade vahele ammutada.

Üks väike teadmine veel, see küll tomatite vallast. Meil on juba paar aastat tomatite lehed spiraali tõmbunud, samas kui taimed on väga lihavad ja saak külluslik. Põhjuseks tõenäoliselt vase puudus. Soodustab ka liialt suure org.aine sisaldusega muld (meil kanakaka). Aga kuidas seda Cu sinna lisada ja mis ainega, seda ma veel ei suutnud leida, aga uurin edasi.

Talv jätkub

Kõik ööd hiilib kraadiklaasi näit 20 külmapügala lähedale. Ja üllatav on see, et kui Viljandis näitab kraadiklaas -15, siis meil maal -19. Ja see 4 kraadine vahe püsib regulaarselt, kuigi asume Viljandist 10 kilomeetrit lõunas. Sisemaa ikka sisemaa. Ilmad on muidugi võrratud, kõik päevad on päike säranud. Oleks nüüd sula olnud, siis oleks lumi sellise päikesega ka kadunud, aga külmakraadidega kaob teda vähe. Aed on sellise lumekuhja all, et aias kõndida igatahes ei saa. Eile küll üritasin sumbata, aga jõud saab poole peal otsa.  Sirvisin oma märkmeid aastatest 2000-2005, oli mõnel aastal küll ka lund, aga sellist külma mitte. Suureks reedeks peaks siis vist suurem külm järele andma, ehk saab aprillis juba aiaga tutvust teha. Ootan põnevusega uute sibullillede tärkamist.

Noored taimed kasvavad usinalt, eriti meeldivad mulle kamtšatka raudrohud, nii teistmoodi lehtedega. Näis, millised need pärlmutterroosad õied tegelikkuses ka on.

Jõudsin ka järeldusele, et see püsikute seemnest kasvatamine on tõesti paras teadus. Ei ole nii nagu suvikutega, et ostad seemne, külvad ja kasvavad mis mühin. Ja tavaliselt enamik suvikute seemneid ka idaneb. Püsiku seemnetega peab oskama ümber käia. Pead siiski teadma, kui pika külmaperioodi mingi seeme peab läbima, et idanemiseks valmis olla. Ja ka siis nad ei taha alati tärgata. Olen nõus, et poest võid saada vanad seemned või läbi kuivanud või mis iganes. Aga alati ei tärka ka enda korjatud seemned. Näiteks Menziesii punanupp ei ole siiani tärganud ja ei tea, kas enam pistabki nina välja. Ikka nii palju külve on mul ebaõnnestunud ja just ilusamad asjad. Aga eks idanemiseks võibki ju aastaid kuluda. Näiteks cimicifuga võib idaneda isegi alles neljandal aastal ja osad liigid ju kasvatavad esimesel aastal ainult maa-alused osad. No tõesti-tõesti, see on teadus. Ja külvikarbid peavad sügavamad olema kui suvikute puhul. Sügiseks ostan sügavamad potid. 

Enne kevadist värvidemängu ka midagi must-valget.

Vähem kui kahe nädala pärast siis üleminek suveajale ja õhtul on oi-oi-oi kui kaua valge. See mulle meeldib.

Tänaseks ööks 30 kraadi külma

Selline siis selle aasta saabuv kevad. 10.märts, kevade alguseni 10 päeva. Ei saa mina oma elus üle ega ümber toonekurgedest. On olnud aastaid, mil isaslind on saabunud 01. või 02.aprillil - sinna on aega 3 nädalat ja lund on meetri jagu. On ennegi kured tulnud ja lumi maha sadanud, aga kardan, et see kevad jääb siiski hiliseks. Ja kuldnokka ei ole ka veel näinud, kuigi aeg on sealmaal. Isegi varesed ei näita erilist kiirust. Seda soojemat aega meil ju niigi vähe ja sel hooajal jääb teda ka vist väheks. Kuigi päikese puuduse üle nüüd küll kurta ei saa, juba pikemat aega on hommikust õhtuni päike sillerdanud ja soojendanud. Samas ööd on külmad. Eile varahommikul olid kased nagu jõuluküünaldega ehitud, päike ja härmatis tegid imet. Ega seal soojal maal ka miskit pidu ole, kogu aeg soe ja talvel sajab siis vihma. Kõik see talvine ilu jääb olemata. Aga samas 30 kraadi külma on ikka natuke palju. Ühel varahommikul kõndisin mööda harilikust kasest, kel eelmisel suvel äike koore suures ulatuses maha lõi. Jõudsin just kase kõrvale, kui käis hull raks - kasele oli külm löönud ikka vägagi suure külmalõhe. Kevadel jälgin huviga, mis sest eakas puust saab, tõenäoliselt on see lõpu algus. Visuaalsel hinnangul pakun puu vanuseks nii 50-60 aastat. Ühesõnaga hoian pöialt pulsil.

Nüüd siis enda toimetustest. Olen jõudnud nüüdseks küll selgusele, et õpi palju sa tahad, aga kui kogemusi vähe, siis loll jääb ikkagi lolliks. Ega see, et sul haridus on, ei näita nüüd küll miskit. Just seemnelisest püsikute paljundamisest jutt. Koolis nagu libiseti ka kiirelt sellelt teemalt üle ja nüüd ma siis õpin. Õnneks on õpetajaid.  Riholt olen saanud nüüd nii palju tarkust (Teras Riholt), et tunnen end  täiesti ehitajana, kes pole elus ühtki aiandusala õppinud. Koolis ka nagu lulli ei lasknud, oli kaks nelja ainult lõputunnistusel, aga haritus puudub, just. Seega idanemise protsent madal, seemned vanad või nakatunud, kasvuturvas vale jne. Kui tahad kvaliteeti, peab kõik täpne olema. Nüüd juba natuke tean ja oskan, aga palju raha olen lihtsalt külvikastidesse pannud, mis komposti lähevad. Kui nad sinnagi sobivad. Leian, et koolis sel teemal oli puudujääk, nii palju on tundmatut.

Aga positiivset on ikka ka. Esimesed pikeerimised tehtud ja nääpsud kasvavad. Eriti meeldivad mulle need efedrad, sirguvad, olenemata sellest, et minu magamistuba ei ole kõrb, mis nende kasvukohaks elus.

Ja nüüd siis tähtsaimad toimetused minu vinduva viiruse tekitatud tüsistuste kõrvalt, millega tegelenud olen. Sain valmis oma kodulehe, mida tõesti mitu kuud juba teinud olen. Kui ikka materiaalseid võimalusi napib, teed kõik ise.Olen oma kodukat teinud tõepoolest mitu kuud, aga enam-vähem ta hakkab looma. Vähemalt julgen juba näidata. Kuigi alati saab ju paremini ja eks see muutmiste tee on alles ees. Täna sai tehtud ka fb-s nö fännileht või mis iganes ta on, aga kõik paistab toimivat. Igatahes eks ma üritan midagi luua, paljundada ja katsetada, kuigi see kõik on vägagi aeganõudev töö. Ja esimesed pikeerimised on ka tehtud.

VAHEMÄRKUS: eile õhtul kadus net ja postitus jäi postitamata.

Viskan siia siis ka lingid: 

http://www.ristteetalu.eu/

https://www.facebook.com/pages/Risttee-talu-taimeaed/526563347393829

Pilte täna ei lisa. Viljandis näitas hommikul termomeetr -15, aga 10km linnast ehk mul aias -24. Ei loe miskit, et Viljandist lõunapoole. Sisemaa on ikka sisemaa.

Esimesed kevadised ilmad

Viimased kolm-neli päeva on päikest olnud piisavalt palju ja ilmad juba sellised kevadised. Ise olen küll seda enamuse ajast vaid läbi akna saanud jälgida, sest see tobe viirus vindub endiselt. Eile arsti juures käisin, nii palju sain siis ilma nautida. Homme saabub vereproovi vastus, siis saab ehk teada, kas taandub või on miskit kuskil halvasti. Aga märts on meil ka ikka enam-vähem talvekuuna käitunud, eks seda külma ja lund saame veel nautida küll.

Olen siin toas nüüd neid külve hoolega jälginud ja uurinud ja mõelnud, et need seemned on küll ühed isepäised tegelased. Kuidas on võimalik, et ühest külvist, milles on ju üks ja sama kasvusubstraat, hoitud ühtlastes tingimustes, seemnete päritolu on üks, aga see tärkamine... Täidisõieline must kurekell - esimene taim tärkas nädal tagasi ja täna pistis kolmas pea välja. Tennessii siilikübarast on pool karpi päris kopsakate taimetittedega, samas teises pooles haigutab tühjus. Vitshirssi üleval ainult KOLM taime, mis juba umbes 3cm pikad, muidu vaikus. Valkjas hiidhüatsint - ÜKS ilus ja tugev tõusmeke.Nii nagu vahest on inimeste käitumine ettearvamatu, sama ka seemnetel. Suur üllataja oli minu jaoks laudleht - juba kolme -nelja päevaga oli karp roheline - muidugi seda ma ei tea, mitu aastat neil taimeks sirgumine aega võib võtta - pakun et paar-kolm kindlasti. Kuigi laudlehe suure taime all ei ole ma kunagi seemikuid märganud, muidugi on nad ka imepisikesed, tõenäoliselt on kõblas sealt alati üle käinud. Ja teine kiire tärkaja oli tanguutia elulõng, mis viskas ikka paari päevaga cm juurde ning tärkamisega oli ka väga kiire.Külmkapp meenutab ka juba kasvuhoonet, ühes juurikate karbis on seemnepakid reas. Kiht üleval siis külvid. Kõigepealt rändas sinna karuhein ja neljapäeval lähevad emajuure külvid kaheks kuuks. Sel sügisel tuleks ikka kõik üritada lume alla külvata, ainult et kuidas neid külve näriliste ja lindude eest kaitsta. Kasvuhoonesse ei jõua ka talvel ju eriti tihti. Pean ikka konkreetse plaani enda jaoks valmis tegema - umbes nagu vanasti olid meil viisaastakuplaanid.

Lugesin ka hommikul blogisid ja vaatasin, kui produktiivsed meil aiapidajad ikka on. Muhedik on hullult uhked kampsunid ja mis kõik valmis kudunud. Eriti nobedad. Ise ma ei ole kunagi suur käsitööline olnud, heegeldasin küll kunagi sada aastat tagasi, aga miskipärast on see jäänud kõik minevikku. Ema on mul see-eest sel alal nobe, koob küll sokke ja telgedel vaipu.

Eile tutvusin siis meil pakutava taimevalikuga ja tahaks kohe nii paljut endale, oleks see rahakott ainult paksem. Nii palju igat põnevat on ikka pakkumistes. A ega kõike ei peagi elus saama. Niigi sai eelmisel aastal hulka uusi taimi ja sibulaid hangitud ja kevadel peaks kõigi eelduste kohaselt üllatajaid jaguma küll ja veel. Enim ootan muidugi kolmiklilli, et kas ja kuidas nad end üleval peavad ja kas ka õitsevad. Igasugu uusi sibulaid sai ka maha topitud, eks sealtki peaks üllatusi tulema.

Ühe ülesande panen endale veel - korjata sügisel (isegi suvel) aiast võimalikult palju seemneid ja siis vaadata, mis ja kes neist kasvavad. Tõenäoliselt selliste katsetamistega võib leida üht koma teist, kuigi see võtab aega ja kannatust ja peab olema ka tahtmist. Tahtmist mul õnneks on.

22 päeva veel ja ongi kevad käes.

Aleksander ootab, kunas praad lauale kantakse:)