Terve suvi on möödunud

ja ma ei ole leidnud hetke, et siin postitada. Täitsa häbi iseenda ees. Täna, juba 30.oktoobril kestab meil suur sügis, päevased temperatuurid on üle 10 plusskraadi ja seda on meie laiuskraadi arvestades ikka väga palju. Aga mõnus on. Hetkel lõppemas meil kodune mumpsikarantiin - jajah, tänapäeval ka veel mumps. Perearst küll väitis, et ei ole võimalik, vaktsineerimised tehtud jne, aga peale mitmekordset EMO-s käimist poisiga jäi diagnoos siiski samaks. Algas kõik ühe väikese muna tekkega lümfile, mis 24 tunniga paistetas näo nagu saaki varuval hamstril ja valutas meeletult. Lõpuks veel väga kõrge palavik. Aga nüüdseks kõik kontrolli all. Tegelikult postitan nüüd ühe mõttekese, mida olen heietanud mitmeid kuid ja mille panen siia copy pastega.  Kas see mõte toimib mul ka aastate pärast, ei tea, aga hetk on selline.

Minu eneseleidmise lugu

Lapsena vanavanemate juures maal olles mulle erilist ilu aias ei meenu. Mäletan, et peale suure hulga marjapõõsaste ja õunapuude olid ka mõned kirsi- ja ploomipuud. Iluaiast meenuvad harilik kitseenelas, lõhislehine päevakübar ja nö lumepalli põõsas, mis oli tavaliselt ilma lehtedeta. Mingil ajal olid mammal ka roosid, milledest ma mäletan küll ähmaselt ainult nende talveks katmist. Ega ma sest ilust eriliselt puudust ka ei tundnud, sest mänguruumi oli küllaga. Kui hakkasin maailma juba natuke teise pilguga nägema, siis olid minu vanemad asunud vanavanematele appi ning toimetasid maal tihti. Aeda ümbritsenud kõrge kuusehekk saeti maha ja asemele istutati noor hekk. Maja ette istutati tuhkpuuhekk ja riburada tehti ka mõned lilleklumbid. Vikati asemel võeti kasutusse elektriline muruniiduk ja mingi mõtteline osa maja lähedalt ka niideti. Aias suurema osa heinast sõid lehmad või siis niideti hein lehmadele. Aeg oli selline. Ja põhilisteks maatöödeks olid ju rohimine, heina tegemine, marjade korjamine, kartulivõtt jne. Minule need huvi igatahes ei pakkunud, kuigi töö tegin ära (vastumeelselt küll)

Minu lähedam suhe tekkis aiaga aastal 1999. Nimelt juhtusin külastama üht taluaeda sel suvel ja siis hakkasin mõtlema, et miks meil maal nii ilus ja korras kõik ei ole. Ja siis hakkasin maal askeldama, kindlat eesmärki kui sellist ei olnud ja ma ei teadnud ka, mida ma tahan. Aga ma tahtsin, et oleks ilus. Ilus kelle jaoks, kas endale või ka teistele, ei olnud tähtis. Muru tuli ära niita, lillepeenraid kaevata, lilli istutada jne. Tagantjärele mõeldes oli see paras anekdoot – ema niitis vikatiga aias heina maha, riisusime kokku ja siis põristasime elektrilise niidukiga üle. Kuna õunapuude all kasvas palju naati, siis ega see niidetud heinamaa just ilus ei olnud, aga peaasi et niidetud. Aiaga piiratud õueala suuruseks on ka 4500m², õnneks suur osa sellest oli siis kartulipõllu all. Siis kukkusin lillepeenraid kaevama ja neid sai palju. Üks oli hullem kribu-aadu kui teine ja lilli oli peal palju. Alustasin muidugi suvikutega, sest kes ’’loll’’ neid püsikuid ikka kasvatab, õitsevad ju nii lühidalt, oli minu arvamus. Mõnel aastal sai istutatud oma 3000 suvikut aeda, mis kõik sai ise ette kasvatatud. Kui nüüd neid vanu pilte vaatan, siis oli ikka paras ’’rosolje’’ küll. Enamus suvikuid olid ju veel segupakid, seega tsinniate lilleklumbist võis leida juba 50 halli varjundit. Täielik eklektika. Kuid paistis, et selline tohuvabohu meeldis nii mõnelegi, igatahes kauni aia auhindu saime igal aastal. Siis olin hullult uhke, tagantjärgi isegi häbi, sest meie aed oli minu tänase pilgu läbi nagu soodomakomorra. Peale mitmekümnete pisikeste lilleklumpide olid kõik hoonete räästaalused täis tipitud heinapallinöörist punutud makrameedega lillepotte; kõik kalossid, kannud ja tünnid veel takkaotsa. Eks need tänukirjad andsid aga indu ja siis tekkis mul idee, et ehk õnnestub ka presidendi tunnustus saada, sest peaministri tänukiri oli juba seinal raamituna rippumas. Ma isegi ei süüvinud eriti aiakujundusse ega taimede hingeellu, välja arvatud aiaajakirjade lugemine. Rohisin, niitsin, istutasin, kaevasin – ’’lõin ilu enda ümber’’. Ei läinudki kaua – aastal 2006 olime kutsutud presidendi vastuvõtule. Ei mäleta, kes toona sellesse komisjoni kuulusid, kes otsustusi vastu võtsid, aga... Leian tänaseni, et kui napib aedasid, kelledele jagada kauni kodu tiitleid, siis võiks sarnased üritused hoopis ära jätta või nimetada kaunis kodu ümber parimaks heakorrastatud koduks.

Vot ja alles siis sain aru, et oleks vaja natuke ka end harida, mitte tuisata. Kuigi ega ma veel päris täpselt ei teadnud, mida ma õieti aialt ootan. Aastal 2007 asusin Luuale maastikuehitust õppima ja need olid ühed põnevamad aastad mu elus, mil sai omandatud ikka tonnide viisi uusi teadmisi. Lisaks palju uusi toredaid tuttavaid, põnevaid aiakülastusi, koormate kaupa uusi taimi. Tundsin, et ma arenen, mulle see meeldib ja tahan omandada võimalikult palju. Unustasin ka siis kõige tähtsama, mida ma tegelikult tahan, kas õppida tundma põhjalikult taimi, neid paljundada mitmel erineval moel, osata hästi aedasid kujundada, osata hästi ehitada või seda kõike. Prioriteedid ei olnud paigas. Luua kool sai edukalt lõpetatud ja aias kõike ümber kujundatud, kuni tekkis kiiks, et aias peab olema võimalikult palju erinevatest liikidest ja sortidest taimi ja mida rohkem, seda uhkem. Kujundus kui selline jäi mitmeks aastaks soiku, sest aega ei olnud. Iga uustulnuk oli ju vaja kuhugi istutada, peaasi et mullas ja koht talle sobiv ja enam-vähem sobib ka naabritega. Alles sellel sügisel, see on siis 2013 ma tunnen, et ma tean, mida ma oma aialt ootan ja mida seal näha soovin.

Selgusele jõudmine võttis aega ikka kaua, aga vähemalt on mul süda rahul, mõistus selge ja plaanid suured. Sellele on palju kaasa aidanud ka fb, kus näeb ja kuuleb ikka kõike. Ühesõnaga hakkas mulle tunduma, et ükskõik mis uut taime kuskil pakuti, siis oli kõigil seda vaja, kaasa arvatud mina (vaja on neid muidugi endiselt). Elus tuleb siiski teha valikuid ja kaaluda-aaluda, mida ja milleks on vaja. Tuleb olla realist, et mõista - asun kesk-Eestis, sisemaal, lagendikul keset põlde, tuultele avatud kohas. Oma maa piiridesse on küll istutatud palju puid-põõsaid tuule kaitseks, kuid seda on vähe. Ei ole mõtet siis vedada igasugu hellikuid aastaks-paariks aeda ja tõdeda, et kahjuks läks jälle nii. Muidugi siis saaks jälle uhkustada, et minul on see taimeke olemas, aga on see siis nii tähtis? Vaadates aga erinevaid aedasid, leidsin paljudes sarnasuse meie aiaga sajandivahetusel. Vaatasin juba paar aastat enda aeda ja tekkis tunne, et kõik see kordub, ainult et suvikud on asendunud püsikutega. Ja kui 10 aastat tagasi olid ühes istutusalas vähemalt üht liiki suvikud, siis püsikute maailm on ju palju kirevam ja see rosolje hakkas uuesti peale pressima. Ütlen ausalt, Eestis on kaks aeda, mis mulle väga sümpatiseerivad ja milliste külastamine on andnud palju inspiratsiooni ja mõtteid. Üks neist asub Pangodi lähedal ja teine Räpina lähedal, eks neid aedasid tea meist kõik. Olen kogu aeg tahtnud, et kõike oleks palju. Alles nüüd sain aru, et ka meie koduaias peab ühte taime olema palju, et ta ilu mõjule pääseks. Loomulikult on siin erandeid, sest soolotaim on soolotaim, aga üks männasmailane või üks heleenium ei anna poolt sellist ilu edasi, mis mass. On veel teatud liigid, näiteks hostad, mida ei pea isenditena olema palju.  Võimaluse korral olen ka püüdnud taimi 3-5kaupa istutada, aga tihti on määrav rahakoti sisu ja ostetud saab ikkagi üks taim. Ja istutusalad peavad olema massiivsed, jupikestele on raske kauneid kooslusi seada. On tore küll, kui mul on kasvamas haruldusi, aga hetkel on minu jaoks primaarne aiakujundus. Kuna meie aed on tõesti suur, haljastatud on ka palju ümber aia, siis ei ole mõtet igasugu kribuga jännata. Kribu peab olema, aga nende eksponeerimiseks peab olema ka vastav istutusala, mis oleks tõstetud kõrgemale. Mitte nii, et veits lühinägelikum peenart vaadates ei saa aru, kas kasvab siin vesihein või miskit muud. Ja üksikult masside vahele pikituna see pisike nups jällegi oma ilu edasi ei anna, mis siis, et ta mul olemas on. Alustasin juba suurte kaevamistöödega, kolme istutusala asemel üks suur ja võimas ja vaimusilmas kujutan tulemust ette. Heal juhul saab suurem töö ikka järgmisel aastal tehtud. Sügisel suutsin ka ühe osa taimedega katta ja esmamulje järgmine – 20 ühte sort helmikpöörist kõrvuti, 17 tähtputke, 11 aruheina – see kõik on silmale palju parem vaadata kui toppida neid taimi väikestes kogustes. Aga see on kõigest minu arvamus ja minu tee ja minu aed. Olen eluaeg nautinud avatud inglise aedasid ja seda lopsakust, mis nendega kaasneb. Mäletan Luua koolis vene keele tundi, kus pidime rääkima oma unistuste aiast. Kui oma jutukese lõpetasin, siis õpetaja vaatas mulle jupp aega otsa ja lausus, et te olete nagu bursui. Ma unistasin järvest saarega, saarest valge pingiga, suurest liigirikkast pargist... Seda kõike ei ole ju palju tahetud, mingit lossi ma ei soovinud.  Kõike ei ole muidugi võimalik oma aias rajada, aga püüelda ikka võib. Kahjuks ei saa reljeefi ise valida, tuleb kasutada seda mis on. Ometi on võimalik kasutada ’’varastatud’’ vaateid, meie aiast avanevad imelised vaated Loodi Püstmäele, Loodi mõisapargile ja Tammemäe tammikule. Kõike seda saab enda kasuks pöörata.

Veel mõned aastad tagasi olin vaimustuses igasugu multšidest,  tänaseks on mul arvamus muutunud ja seda muutumist on soodustanud erinevate koduaedade külastused. Olen viibinud koduaias, kus on korraga kasutusel väga palju erinevaid multše – turvas, männikooremultš, killustikku erinevates fraktsioonides ja värvitoonides, kiviklibu ja kergkruus. Tekkis lihtsalt küsimus, et mis neist taimedest siis üldse kasvatada, kui domineeriv on multš. Ei vaidle vastu, rohida on kergem ja mida kõike veel. Kodus võib ju kasutada erinevaid pinnakattetaimi, mis ei lase umbrohul läbi tungida või piirduda siis ainult ühe multšiga.  Aga see on jällegi kõigest minu isiklik arvamus. Kadunud Lepa Laine sõnad olid, et õige aedniku tunneb selle järgi, et tal on aias muru, taimed ja muld. Samas lisaksin ka kivi, olgu selleks siis paas, maakivi, klibu või kild. Aga mitte iialgi kõik korraga.  Kindlasti ei taha ma, et mu aed näeks välja nagu laboratoorium, mis on täis igasugu valgeid etikette. Paraku praegusel hetkel on neid veel päris palju. Uustulnukaid tekib pidevalt ja kui kaovad nende maapealsed osad, siis paraku juhtub nii, et ma kas istutan midagi sinna peale või ma ei mäleta, mida ma kuhu panin. Olen päris mitmestki heast taimest nii ilma suutnud jääda. Sel aastal katsetasin ka kividele kirjutamist ja mõni marker õigustas end täielikult, aga kahjuks on siledate kivide leidmisega mure. Kevadel pean põllul suurema korje sel eesmärgil tegema.

Ja veel olen leidnud väga palju väga häid kaaslasi, kellega seda teed läbida. Inimesi, kes toetavad mind ja oskavad hinnata seda, mida ma teen või vähemalt üritan. Luual õppimine on just sellele osale elust suuresti kaasa aidanud.

Selline on olnud minu tee. Eks aja muutudes muutume ise, muutuvad meie vaated elule ja muutuvad ka visioonid. Vähemalt hetkel ma tean, mida ma tahan ja millisena ma tahan näha oma aeda. Muidugi on teel palju takistusi ja mõni võib-olla ka liigselt vanas kinni hoidmine, millest on nii raske lahti lasta. Minul on selliseks näiteks üks küllalt suur läätspuu ’Lorbergii’, mis on muutuste käigus jäänud üksi keset muru. Aga et üksi püsti püsida, on teda vaja toestada ja nii ta siis seisab seal kolme posti vahel, meenutades kolme karguga suure peaga peenikest vanameest.. Samas ei raatsi ma temast enne loobuda, kui olen kindel, et mu pistoksad on juurdunud. Seni see õnnestunud ei ole, kuigi viimaste suviste haljaspistikutega on lootus olemas. Muidugi oleks targem osta poogitud variant, aga see ongi see vanast kinnihoidmise idiootsus. Tuleb lasta vanal minna ja uuel siseneda.

Ja kõige tähtsam kogu loo juures on see, et aed meeldiks mulle endale täies hiilguses. Samas peab püsima kuklas teadmine, et alati saab paremini.

Pildid lisan edaspidi.