Esimesed kevadised ilmad

Viimased kolm-neli päeva on päikest olnud piisavalt palju ja ilmad juba sellised kevadised. Ise olen küll seda enamuse ajast vaid läbi akna saanud jälgida, sest see tobe viirus vindub endiselt. Eile arsti juures käisin, nii palju sain siis ilma nautida. Homme saabub vereproovi vastus, siis saab ehk teada, kas taandub või on miskit kuskil halvasti. Aga märts on meil ka ikka enam-vähem talvekuuna käitunud, eks seda külma ja lund saame veel nautida küll.

Olen siin toas nüüd neid külve hoolega jälginud ja uurinud ja mõelnud, et need seemned on küll ühed isepäised tegelased. Kuidas on võimalik, et ühest külvist, milles on ju üks ja sama kasvusubstraat, hoitud ühtlastes tingimustes, seemnete päritolu on üks, aga see tärkamine... Täidisõieline must kurekell - esimene taim tärkas nädal tagasi ja täna pistis kolmas pea välja. Tennessii siilikübarast on pool karpi päris kopsakate taimetittedega, samas teises pooles haigutab tühjus. Vitshirssi üleval ainult KOLM taime, mis juba umbes 3cm pikad, muidu vaikus. Valkjas hiidhüatsint - ÜKS ilus ja tugev tõusmeke.Nii nagu vahest on inimeste käitumine ettearvamatu, sama ka seemnetel. Suur üllataja oli minu jaoks laudleht - juba kolme -nelja päevaga oli karp roheline - muidugi seda ma ei tea, mitu aastat neil taimeks sirgumine aega võib võtta - pakun et paar-kolm kindlasti. Kuigi laudlehe suure taime all ei ole ma kunagi seemikuid märganud, muidugi on nad ka imepisikesed, tõenäoliselt on kõblas sealt alati üle käinud. Ja teine kiire tärkaja oli tanguutia elulõng, mis viskas ikka paari päevaga cm juurde ning tärkamisega oli ka väga kiire.Külmkapp meenutab ka juba kasvuhoonet, ühes juurikate karbis on seemnepakid reas. Kiht üleval siis külvid. Kõigepealt rändas sinna karuhein ja neljapäeval lähevad emajuure külvid kaheks kuuks. Sel sügisel tuleks ikka kõik üritada lume alla külvata, ainult et kuidas neid külve näriliste ja lindude eest kaitsta. Kasvuhoonesse ei jõua ka talvel ju eriti tihti. Pean ikka konkreetse plaani enda jaoks valmis tegema - umbes nagu vanasti olid meil viisaastakuplaanid.

Lugesin ka hommikul blogisid ja vaatasin, kui produktiivsed meil aiapidajad ikka on. Muhedik on hullult uhked kampsunid ja mis kõik valmis kudunud. Eriti nobedad. Ise ma ei ole kunagi suur käsitööline olnud, heegeldasin küll kunagi sada aastat tagasi, aga miskipärast on see jäänud kõik minevikku. Ema on mul see-eest sel alal nobe, koob küll sokke ja telgedel vaipu.

Eile tutvusin siis meil pakutava taimevalikuga ja tahaks kohe nii paljut endale, oleks see rahakott ainult paksem. Nii palju igat põnevat on ikka pakkumistes. A ega kõike ei peagi elus saama. Niigi sai eelmisel aastal hulka uusi taimi ja sibulaid hangitud ja kevadel peaks kõigi eelduste kohaselt üllatajaid jaguma küll ja veel. Enim ootan muidugi kolmiklilli, et kas ja kuidas nad end üleval peavad ja kas ka õitsevad. Igasugu uusi sibulaid sai ka maha topitud, eks sealtki peaks üllatusi tulema.

Ühe ülesande panen endale veel - korjata sügisel (isegi suvel) aiast võimalikult palju seemneid ja siis vaadata, mis ja kes neist kasvavad. Tõenäoliselt selliste katsetamistega võib leida üht koma teist, kuigi see võtab aega ja kannatust ja peab olema ka tahtmist. Tahtmist mul õnneks on.

22 päeva veel ja ongi kevad käes.

Aleksander ootab, kunas praad lauale kantakse:)