Lehevaatamisi kokku

Kolmapäev, 10. aprill 2013

Ja kevad näitab tulemise märke

11. aprill ja lumi on aias üle põlve. Nädalavahetusel üritasin jõuda pärnadeni, et pookoksi lõigata. Kohale ma jõudsin, aga siis väsis ramm. Tunne oli, et jäängi sinna pärnade alla ja tagasiteed ette võtta enam ei jõua. See lumes sumpamine, kui iga sammuga vajud sügavusse, on ikka eriliselt väsitav. No tagasi lõpuks jõudsin, aga siis vajasin ka hetke, et pikutada. Eile siirdusin lehiste juurde, et külviks seemneid korjata. Endal mul ainult värdlehised kasvamas ja suunasin end siis nende poole, saatjaks kepp, et mugavam vajuda. Aga õnneks lumi kandis, ainult aeg-ajalt vajusin. Enda aiast varutud käbid olid väga ilusad ja juba hakkasid seemet heitma. Eriti vahva oli see, et seisnud tunni soojas toas, hakkas seemet aina enam ja enam eralduma. Seejärel seadsin sammud euroopa lehise puistusse. Aga oh häda, need kahesaja aastased lehised ju kõrged ja käbid ka minu jaoks kõrgel. Aga siis ma otsisin maast okste küljest neid käbisid, kus veel seemned sees. Käbid olid palju koledamad, kui mul kodus. See nüüd sõltub kas puu vanusest, liigist või kasvukohast, milline on ta käbi kevadeks. Aga hakkasid ka nemad õhtuks seemneid väljutama. Üritan siis erinevaid külve teha, kui maa lume alt välja sulanud saab. Siberi ja dauuria lehise seeme on veel puudu. Eriline huvi oleks ka nulgude külvamise suhtes, aga... Nulu seemet peab korjama septembris ja siis on vaja tõstukit, et nulu tippu saada. Samas on ka idanemiskõlbulikku seemet vähe ja siis imestame, et miks need nulud nii kallid on. Mis maksab tõstuk, tööjõud ja taime sirgumisele kuluv aeg. Seemneid ostes ei saa samas kunagi kindel olla, et sealt ka miskit sirgub. Kõik siin elus on õnnemäng.
Eile nägin esimest kevadekuulutajat. Alul kuulsin, et ta on olemas ja hiljem ta ka lendas kõrgel maja kohal. Minu selle aasta esimeseks kevademärgiks on sookurg. Mitte ühtegi õit ei ole lumehangedest välja sulanud. Tegin eile järjekordset tuhakülvi.
Samas kõik tärkab kasvuhoones ja toas. Eelmisel aastal potistatud taimedest oli suur hulk kasvuhoones ja nüüd nad sirguvad. Põnev on igal hommikul tervitada uut tegelast, kes nina mullast on välja pistnud. Kasvuhoonet ma küll veel ei küta, aga õhk seal siiski soojem kui õues ja kõik nad tulevad. See on nii vahva ja mõnus neid jälgida. Samas lumeroosid õitsevad vist hangede all ja mina seda ei näegi. Kaevandasin küll seal hangedes, aga tõenäoliselt õiget kohta ei tabanud.
Kuldnokkadele ka mõned uued pesakastid veel puu otsa viimata. Samas tekkis meil idee teha kuldnokkadele ridaelamu ja kahekordne. Kuldnokad teatavasti saavad naabritega läbi, mitte nagu tihased, kes nii eestlase moodi. Kui mu vanaisa veel elas, siis oli meil aias suure kase otsas pesakast kuldnokale, ühekordne, aga paarismaja nö. Teeksime nüüd kahekordse paarismaja neljale perele. Lapsed saaksid läbi seinte suhelda ja areng oleks kindlasti kiirem. Ehk ei peagi esimesse klassi astudes siis katseid sooritama?
Selline kevad siis meil. Neid valgeid pilte ma enam ei postita, sest kõik näevad seda ka aknast. Ootan esimesi õisi või lehti või mis iganes!

1 kommentaar:

  1. Ka meie aed on paksus lumes ja minust seal sumpajat pole. Pole ju ka vajadust.
    Siberi lehised on mul olemas, aga praegu nendeni küll ei pääse. Vaatame, mis edasi saab.

    VastaKustuta