Päev läbi fotosilma

Et mitte blogimisega päris soiku jääda, lähen natuke kergemat teed. Käisin õhtul ringi aias ja blogin seega läbi fotode. Õhtuti on vaja ju ka olümpial silm peal hoida, siis mõtteid pikemaks jutuks raske koguda.

Tänase päeva töö- jõudsin väikese osa aia tagusest istutusalast korda teha. Kalifornia idamagunad olid küll head augutäitjad, paraku muutuvad nad sügisel siiski rääbakateks ja vajavad koristamist. Seoses sellega saab nähtavale ka seni varjus püsinud umbrohi, mida siis vaja kiirelt eemaldada.

Vili on valmis.Kombainid juba liiguvad.

Sel hooajal olen suutnud koguda täpselt nii palju kompostimaterjali. Nüüd oleks vaja kompostiloori, et hunnik kinni katta. Miskipärast kahtlustan, et meil extra sellist asja ei müüda, Saksamaal aga küll. Isegi ei tea, kas peenravaip teeks sama töö ära.

Aias salix x sepulcralis küll hukkus, aga nüüd on pargiosas noor taim saavutanud ka arvestatavad mõõtmed.

Võitlus sahhalini konnatatraga tundub mõttetu. On kaevatud, mitu korda mürgitatud ja ei midagi. Sellist nuhtlust ei soovita küll kellelgi aeda vedada.

Pihlakad on marju täis, on oodata karmi talve.

Lehis, kes kaotas ladva mõned aastad tagasi ei tea kuhu. Kahjuks ei võta ta ka uut latva.

Kohustuslik taluaia lill.

Kassisaba sisse on tunginud väga põnevat värvi aedmonarda. Ma küll ei kujuta ette, mis päritolu ta on. Mul aias sellist ei kasva ja kassisaba on ka enda paljundatud.

Siidaskleepias, meelitab putukaid ja mutukaid. Aga kas sama agressiivne, kui sahhalini konnatatar?

Sagina subulata seemnest kasvasid sellised uhked tubakad. Tõmbavad väga paljude tähelepanu.

Altee jäi aeda istutamata, nüüd uhkeldab põllul.

Pisikesed okkalised  - aastane juurdekasv silmaga nähtav.

Salvei pune kaisus.

Kohustuslik jorjenite rivi põlluservas.

Kukeharjad alustavad oma etteastet.

Need imelised moonid! Aitäh, Milda!

Peipsi sibulad on kuivama pandud.

Viinamarjad muudavad värvi, aga hapud veel.

Pidi olema valge madal monarda, Aga ilus ikka, tumeda südamikuga.

Kivila ümbertegemine on hullem kui Riia linna ehitus. Iga päev ei saa ainult sellega tegeleda, muud tööd ka vaja jooksvalt toimetada. Mingi väike osa ikka on valmis. Eile kaevasin kärutäite viisi igasugu mudrut välja ja paar kärutäit on vaja veel kindlasti kaevata. Hull hullu panemine. Uut on alati palju kergem teha.

Väike kikkapuu on ehitud.

Sellel pihlakal on oht koorma all murduda.

Töine ja kiire juuli

Nii kiiret juulikuud ei ole mul viimastel aastal küll olnud, ehk siis tegusat. Ja juulis ei ole mind eelnevatel aastatel ka nii palju ostjaid külastanud, tavaliselt ikka rannahooaeg ja istutamise poole pealt vaikne. Sel aastal ei ole vahet, mis on muidugi vägagi vahva. Kuigi mõnel õhtul tunned, et rohkem ei jõua. Aga saabub uus päev ja taas uue hooga. Igatahes eile ma küll sõna otseses mõttes kell 9 õhtul kukkusin voodisse ja tundus, et tekkis hull palavik. Pidin mitmekordse tekikuhila all ära külmuma. Mingi aeg vist tukkusin, siis hakkas palav. No igatahes 11-st õhtul olin jalul ja oht oli möödas.

Oma osa oli ka nendes niisketes hommikutes, mis kestsid pärastlõunani. Hein ju kasvas. Panin aga paari-kolme tunni kaupa väikese niidukiga, koguja taga. Tõesti nagu Tagatalu prowwa mainis, nii võib lehma üle talve juba pidada. Samas rohtusid ka istutusalad. Külalisi igat masti muudkui käis. Potistamisele ei saanud mõeldagi. Linnas meil kortermaja läks ka renoveerimisele, seal ka vaja aeg-ajalt kohal olla. Sel nädalal võetigi rõdu eendeid eest ära, ma kartsin küll, et lendab kogu see paneelvärk uperkuuti. Kõik läks enam-vähem, ainult et meie rõdul ei saanud nad üht külge kätte. Kui kraana tõstis, siis läks kaasa ainult esikülg. Aga meil on põrandale laotud (korralikult tsemendiga valatud) kõnniteeplaadid ja tõenäoliselt see külg jäi sinna sisse kinni. Ei läinud kaasa. Homme hommikul lähen taas vaatama, mis edasi saab.

Folk algab ka neljapäeval, seal olen neli pikka päeva ametis ja homme veel vaja tervisetõend pikendada.

Aga seekordse blogimise eesmärk hoopis miskit muud. Nimelt mul siin viimaste päevade müttamistega tekkinud mitmeid küsimusi ja ei hakka seal fb-s neid ükshaaval postitama. Aalujad, olete oodatud seega kommentaare jagama.

1. Muru. Sellega on mul mingi eriline kamm juba aastaid. Just aia selles osas, kuhu sai aastaid tagasi muru külvatud. Nüüdseks on seal muidugi igasugu mudrut sees kasvamas, aga eriliselt tihe ta on. Kui ma niidan seda ala muruniitjaga, on tulemus super - ilus, roheline siidine. Niidan ma traktoriga,niide sama kõrge kui niidukiga, terad teravad, jääb muru nö kollane - nagu pildil. Millest selline vahe? Kas võib olla sellest, et kuna maapind on siiski ebatasane ja traktor võtab nii palju laiemalt, siis laialt niites tõmbab tera ka künka madalamalt. Olen teinud Luual murust uurimustööd ometi ja ikka kui vana saabas. Siiani pidasin põhjuseks madalat niitmist, aga no päris heinamaa niidet ka ei saa teha. 6cm kõrguselt niites ka kollane. See siis punkt 1.

2.Veigela. Külvasin mõned aastad tagasi kahte veigelat, seemned Seemnemaailmast. Üks oli jaapani veigela ja teine mingi suva Kolokoltšiki vms iganes. Üks seeme ei tärganud, teine küll. Kahjuks sildid kadusid nagu ikka. Müüsin ülejäänud taimed lihtsalt veigelatena maha, ühe istutasin endale. Nüüdseks on temast sirgunud üllatavalt suur punaste võrsetega isend. Hortensiate kõrval suht sarnane nendega, õied olid pigem punased kui roosad. Nüüd aga küsimus kogemustest - kas keegi on kasvatanud veigelat pügatuna ja kuidas siis õitsemisega lood on. Nimelt tundub, et ta on liiga suur valitud kasvukohta, samas selliste punaste võrsetega ta väga sobib sinna. Mida teha? Raamatutarkus mind ei huvita, huvitavad teie kogemused.

3.Hortensia 'Wims Red', kes õitseb eelmise aasta võrsetel. Millest selline käitumine ja kas see on tavaline? Mina ei ole sellise nähtusega veel kokku puutunud. Muhedik oskab tõenäoliselt vastata.

4.Tömbilehine viirpuu 'Paul's Scarlet' on mul kaheharuline. Ja seda sp, et külm võttis tal noorena kohe pool puud maha. Nii ta siis jäi, et las ta olla, kui eluvaim sees. Eelmisel aastal sai ta ümber istutatud, aga nüüd mind häirivad need kaks haru. Tahaks ühel tüvel viirpuud. Mis arvate, kas oleks tark tegu üks tüvi eemaldada? Kui jah, siis kas sügisel või kevadel. Kardan, et selle kõverikuma võib lumi hiljem muidu nagunii murda.

5.Musta leedri püramiidvorm 'Black Tower', mis eelmisel sügisel sai muretsetud, külmus talvega muidugi maapinnani. Kevadel oli aga kolm võrset. Kaks eemaldasin, ühe jätsin. Huvitav, kas tuleb endiselt püramiid? Mina ei oska isegi midagi arvata. Igatahes suvine juurdekasv võrreldes teiste mustade leedritega väga minimaalne.

Vot sellised lood siis.

Ja natuke ka muud loba. Ma ei tea kas see aasta on eriline või on lihtsalt mul silm teravam. Mulle tundub, et enamik taimi on olnud hullud külvajad. Isegi sellised, mida ma varem ei ole täheldanud, toodavad tittesid. Täna leidsin isegi paar aktiniidia titte, ega ma ju rohkem ka ei otsinud. Aga sugu ju ei tea ja kes jõuab oodata nende suguküpseks saamist. Seega teha pole nendega vist miskit.

Ning lõpetuseks lugu sellest, kuidas ma printsi mustas kuues oleks fokiniga maha löönud. Mul on tekkinud suurel hulgal mügrisid, mulle vähemalt nii näib. Need meeletud käigurajad ja taimede kergitamised ja augud jne. Pisikeste ängelheinadega olin päris hädas. Mõned päevad tagasi alustasin võitlust mürgiga, kasutan neid punaseid viljaterasid. Istutusala korda, augud käigud kinni ja kui tekib uus auk või käik, siis mürk sisse. Eile sain aia esimese osaga enam-vähem valmis ja thalictrumid on kaks päeva ka puutumata seisnud (sülitan). Täna siis vaatasin, et taga aed nii umbrohtus ja kõik üles ka aetud. Läksin veel poole seitsmest õhtul siis fokindama ja umbrohtu korjama ja pealseid lõikama. Töö sujus kui lepase reega. Astusin rajad korralikult kinni, siis fokin ja umbrohi ämbrisse, nagu ikka. Jõudsin džungli keskele, kus mul oli ununenud lõigata idamaguna pealseid. Nägin küll seal hunnikut, aga mõtlesin, et astun hiljem ja asusin lõikama. Siis hakkas hunnik kerkima ja mina kisama, et kas saad minema. Ise mõtlesin, et labidat ka pole, lajataks sellele mügrile. Vaikus. Läksin natuke eemale prahti viima, hunnik kerkis ja minu aju jagas - mul ju fokin. Rabasin ja panin matsu, väike fokin, väike mats. Ja sa suur jumal - kärnkonn ronis mullast välja. Röökisin veel rohkem kui enne. Ma ei usu, et ta haiget sai, sest metsvitsa alla ta kadus. Palusin küll inimkeeli veel vabandust, aga mis sest enam.

Printsi džungel

Mõni hetk ka tänasest õhtust.

Lubadused on täitmiseks

Lubasin nii iseendale kui fb-s, et blogin pühapäeval. Paraku jääb minul 24-st tunnist ööpäevas väheks, seega lubadus täitmata. Võtsin nüüd hetke aega ja panen nädalavahetusest mõne rea kirja. Ühtegi pilti ma ei lisa, sest fotoka unustasin koju. Aga suur osa kokkutulekul osalenud Aalujatest on fotogaleriid juba lisanud.

Selle aasta Aalujate kokkutulek oli meil siis Aseris Kummutisahtli juures. Startisin Viljandi linnakodust hommikul 6.05, et jõuda 6.25 väljuvale Tallinna rongile. Männimäelt raudteejaama viib selline pisike tupiktee võpsiku vahelt, mis lõppeb vanade raudteerööbastega. Ja oh seda üllatust, jõudes sinna avastasin, et tee oli üles kaevatud. Ajusopist käis kiiruga läbi, et kui ma nüüd seda teed läbida ei saa, siis ringi minnes ei jõua ma mitte mingi nipiga rongile. Aga minu õnn, natuke turnimist ja mööda pehmet kruusateed sibades jõudsin rongile.

Raplas oli Milda oma tõllaga vastas ja reis võis alata. Esimeseks sihtkohaks oli meil Simuna, nimelt oli mul vaja külastada kindlasti üht aeda. Varem ei olnud ma seal käinud, ammugi mitte Milda. Ja nii siis juhtuski, et oh, me eksisime teelt. Tee metsa vahel muutus kahtlaselt kitsaks ja kruusaseks. Otsustasime ringi pöörata. Tee oli kitsas ja kahel pool korralikud kraavid, kõrge hein katmas kraavipervesid. Tagurdasime siis poolenisti kraavi, ots ringi ja Simunas me varsti olimegi. Kaua aega me seal ei viitnud, kiire tutvus aiaga, pere lemmikloomadega ja pererahvaga taasnägemine. Kohv ja kook ka muidugi külalistele. Ja oligi aeg hüvasti jätta. No saime natuke maad sõita, kui autojuhile tundus, et veider heli kostub kuskilt. Pidur peale ja voilaa, tagumine rehv täiesti tühi. Teoreetiliselt oli selge, kuidas rehvi vahetus käib, aga praktika kogemus puudus. Kohalikust hüpermarketist väljus selline lokkis juustega, paistes näoga, määrdunud riietega kohalik ilu-eedi. Milda hõikas, et kas saaksid abi pakkuda? Külamees lubas kodus ära käia ja kohe naasta. Kartis vist, et joome ta peos olnud purgijoogi ära. Tuiates ta läks, alul ühe heki sisse, hiljem juba järgmisse vajudes. Helistasin siis meid äsja võõrustanud pererahvale ja meespool kihutas autoga meile appi. Kohalik külamees jõudis ka tagasi. Aega muidugi kulus, aga saime selle imekõhna tagavararehvi alla ja sõit algas Rakvere suunas. Üle 80 kiirust arendada ei saanud, nii nägime ainult mööduvate autode tagakülgi. Rakvere rehvitöökojas võtsid meid vastu kaks viisakat noort meest. Väga uhkesse kontorisse suunati meid ooterežiimile. Ja siis teatati, et rehv nii puru, parandada ei ole siin miskit. Uut rehvi ükshaaval müügil ei ole ja üleüldse selle firma rehve neil ei ole, mida meil vaja oleks. Aga egas sõit sõitmata ei jää, kui ikka plaani on võetud. Uhasime selle kitsa rehviga ja liiklust takistades edasi.

Järgmine peatuspunkt oli Mõdrikul. Kuna Anita ja Taivi olid mõlemad tööl, siis juttu jätkus kauemaks. Oli vaja arutada taimede paljundamist, kasvatamist, äri toimimist, natuke klatšida ja tund oligi läinud. Kui me siis oma ostudega kassasse siirdusime, oli järjekord päris pikk. Ostjaid paistis Mõdrikul jaguvat ja ega tühjade kottidega ei sobinud ju meil ka sealt lahkuda.

Ja suund saigi võetud kokukale. Tee kulgemisest ei teadnud mina ööd ega mütsi, aga Mildale oli see kant tuttav. Kokkulepe oli, et tee on lipukestega tähistatud. Olidki lipukesed, meie lobisesime ja kulgesime. Selle suure lobisemisega ei olnud me muidugi viimast, suunavat lipukest märganud. Sõitsime ja sõitsime ja mitte ühtegi sellist maja ei jäänud tee peale, kus võiksime sõpru kohata. Ja siis paistis kaugelt mingi suuremat sorti talupidamine, autosid palju ja rahvast ka. Mõtlesime, et no kui see maja ka ei ole, siis pöörame taas ringi ja padavai tuldud teed tagasi. Kõigepealt enne talu jäid tee ääres silma tohutult suured tarandikud, kus sees elutsesid haned, pardid, kanad, kuked, kitsed jne. Ja olimegi kohal. Ainult et vastu võtsid meid viis vene rahvusest meest, paljaste tätoveeritud ülakehadega ja ühel isasel käes õhupüss. Olukorda mahendas natuke lapsevanker magava põnniga. Aga mehed olid viisakad. Kuuldes, et oleme eksinud, juhatasid meid lahkelt õiges suunas minema. Hiljem selgus, et külastasime narkomaanide võõrutustalu. Kah omaette elamus :)

Ja lõpuks, suure hilinemisega olimegi kohal. Kiirelt laua taha, kiired tervitussõnad ja head ja paremat keresse ajama. Seejärel muidugi kõige tähtsam ülesanne, igasugu pottide ja kottide autost autosse tassimine. Uurimine, mis kellegi autos rohelist põnevat ka leidumas on. Seejärel alustasime aiaringiga ja igasugu seal kasvavate põnevike tuvastamist. Aed oli suur ja looduslik, loodus oli üldse väga palju selle kujunemisse lisanud. Suured suured kivivallid lausa ootasid uusi taimi. Muld oli seal imeliselt tume ja pehme, ei anna minu aiaga võrreldagi. Ja väga meeldisid mulle seal igasugu elutust materjalist kaunistused - kivid, kujud, mööbel jne. Reeglina ma ei fänna, kui on aed täis topitud igasugu monstrume, see nagu rohkem avalike haljasalade teema. Aga Kummutisahtlil oli kõik sinna nagu loodud. Mitte miski ei häirinud. Kuigi meile tundus, et meil jäi vist selle ralli tulemusena osa aiast läbimata. Ja oligi aeg hüvasti jätta. Teised siirdusid veel Anglesina ja Taivi juurde, aga meie aeg oli piiratud. Meie võtsime suuna Roosna-Allikule, et külastada veel 'Aiaringi lillepeenras'. Ja me suutsime taas eksida. Õnneks ainult ühe mahakeeramisega, st väga metsa ei sõitnud. Vot see aed võlus mind oma filigraanse lohakusega. See on just see koht, kus on lastel ja loomadel õnnelik elu. Vähemalt õueruumis on selleks kõik võimalused. 1,2 aastane peretütar oli meil täielikult giidi eest. Ja millised mõnusad aknad ja milline terrassiuks. Oi see oli miskit sellist, millest mul jäi natuke hing kripeldama. Selline mõnus taluelu, kus midagi ei ole liialt klanitud ega ehitud ega rohitud.  Ei ole midagi üleliigset, kõik on paigas.

22.38 saabusin Viljandisse, selline vahva päev oli meil.

Kuna mul ühtegi fotot ei ole, siis lisan ühe pildi harilikust kuusest 'Frohburg'. Venitasin ta taevasse kasvu seni kui sain, aga saabus aeg, mil ta peab end tagasi keerama. Kuusk otsustas ladva keerata itta, aga minul oli vaja, et ta keeraks end läände. Täna sai siis tugeva traatkaare abil ladva suund muudetud. Selline ta nüüd välja näeb.

Imeline reis IMEDEMAALE

Blogida ei ole praegu lihtsalt aega ega jaksu. Kui õhtuks kondid kokku korjad ja tuppa sajad, siis mõtled, et nüüd ma alles näitan. Aga peale pesu jõuad vaevu fb-s tuulata, mõne uudise lugeda ja siis mõtled, et hommik on õhtus targem. Tavaliselt saab õhtuseks kaaslaseks suvisel ajal mõni ajaleht või ajakiri, kuigi ega ma tavaliselt kolmandast leheküljest kaugemale ei jõua. Loodan hommikule. Saabub hommik ja siis mõtled, et nii kahju suvist aega tubasele tegevusele raisata, lähen parem välja, küll ma õhtul alles näitan... Ja nii ta siis kulgeb, et ei näita ega räägi midagi.

Enda toimetustest ainult paar sõna - istutusalad on vaatamata mahukatele ostudele ja annetustele auke täis. Oma 30 taime ootab veel istutamist pottides, aga seda, mida just vaja, ei ole. Kõrb tappis ja tegi liiga. Looduses jäävad tugevamad ellu. Elu ongi selline. Homme õhtuks loodan ka viimased potid tühjaks teha, saavad kõik külluslikuma elu peale.

Aga nüüd siis põhiteema juurde. Laupäeva hommikul alustasime reisi Lätimaale Võhma aiandusseltsiga Kanarbik. Kaugema nurga meeste start oli kell 6, mina kui lätlastele lähemal, natuke peale poolt seitset. Buss oli suur ja mugav ja bussijuhil ka ühtegi viga küljes ei olnud. Selles mõttes viga, et ta ei torisenud ega porisenud, viskas nalja, oli viks ja viisakas. Olen elus kohanud väga vastupidiseid näiteid.

Reisisihi algpunkt oli Sigulda. Kulgesime aeglaselt, teed on neil kehvemad kui meil. Seda võib küll väita. Sadas ja sadas. Peatusime siis Siguldas kuskil eramajade vahel, lootsime seal kohata meile nii vajalikku puukooli. Paraku olime eksinud ja sattunud roosikasvatusse. Vahet ju ei ole - ukerdasime end läbi mingi päris korralikult haljastatud eesaia, samas väga räpase majandusala vahelt, end mingisse garaazi moodi ehitisse. Tegelikult oli see tee rooside elu alguse maailma. See oli see koht, kus reeglina külastajad ei käi ja ainult praktiline pool toimib. Heakord ei olnud parim, malts ja vesihein olid saatjateks sel teel, aga roosid olid kenad nagu ikka. Mina neist vaimustusse ei satu vaatamata olematule hinnale. Läbisime kolm suurt kasvuhoonet, oli seal kõike, aga taimed olid kenad ja esimesed ostud tehtud, siirdusime bussi, mina ei ostnud. Siis saabus meie läti saatja oma kaubikuga ja algas teekond Sigulda puukooli. No oli ja ei olnud, oli ja ei olnud. Samas ei saa ka väita, et miskit ei olnud. Hinnatase tunduvalt soodsam, taimed viisakad. Rabasin küll mõned taimed, nagu ikka. Samas sorditu mägisibula eest küsisid 2.50 Jätsin sinnapaika, mul neid juba terve armaada.

No ja siis algas teekond tõelisse imedemaale - Kalsnava puukooli. Pikalt ei peatu, toon näited: mitukümmend erinevat thunbergi kukerpuu sorti - 1.20, enamik põõsaid 2.10, 15 sorti hortensiaid 4.30, kuslapuu liigid ja sordid 2.10, okkalised algasid 4€ ja lõppesid 21€. Näiteks 4m kõrge vaher, kollaselehine, suures potis 17€. Lühima okkaga hariliku kuuse sort kõrgusega 1,5 hinnaga 7.10. Juhe jooksis kokku. Käisin ostmas täpselt nii palju, kui aega oli. Ja siis sõit arboreetumisse. Ma ei oska seda sõnades edasi anda, seda peab nägema. Seal on kõik filigraanne ja viimase peal, iga viimane kui lõik sellest 143-st hektarist. Utoopia, on jah. Nimelt Läti riik toetab ka sellist põllumajandusharu, mida meil ei soosita. See on jah selline teema, mida ma siin ei suuda kirjeldada. Aga iga aednik võtab seal mütsi maha küll. Vapustav. Kuigi me suutsime läbida väga vähe.

Ja siis sõit arboreetumis 30aastat töötanud juhtival kohal, nüüd töötab giidina, proua koduaeda. No ega see ka arboreetumist palju maha ei jäänud, me siin Eestis ikka poisikesed. No see oli ka võimas. Sõnadesse raske panna, aga värve, vorme ja kõike mitu hektarit. Silma jäi see, et sellist kribulat nagu meie harrastame, seal ei tunta. Enamus kujundusest on puude ja põõsaste ja nende võrade ja värvide mängul. Ja iial ei ole ühte taime üks, vaid mitu. Et seda kõike näha, tuleb reis Egiptimaale ära jätta ja minna Lätti. On ehk palju põnevam.

Toas ei taha olla

Ilmad on taas ilusad ja palavad ning väga raske on sundida end toas miskit toimetama. Kuigi kui täna hommikul köögis tundsin liivaterasid paljaste varvaste all, oli viimane aeg kiirkoristuseks. Kättevõtmise asi, sai kiiruga üle käidud mõlemad korrused. Tunduvalt inimväärsem olemine jälle.

Kirjutamisega on aga selline asi, et päeval mõtlen, küll õhtul alles kirjutaks. Jõuab sõuab see õhtu ülihelikiirusel kätte ja vaata, kuidas voodisse saad. Hästi on, kui mõne lehekülje veel lugeda jõuan. Täna sundisin end igatahes kell 9 õhtul tuppa, et ehk ikka jõuan midagigi tehtud. Ja peale lõunat on meil platsis need vastikud väikesed kärbsed. Juba kaks päeva on nad minuga usinalt maiustanud.

Aias on nii nii ilus, aga seda teavad ju kõik. Õitsemist ja lõhnamist ja linnulaulu on terve ilm täis. Iga retkega kuhugi aiasoppi avastad miskit uut olema puhkenud, seda on sõnadesse isegi raske panna. Nüüd kui võin aeda nimetada liigirikkaks, siis ei jõuagi enam igale väärtuslikule hetkele kohe jaole. Türi laada ajal olin kodust eemal 3,5 päeva ja tagasi tulles kõndisin suu ammuli. Nii palju oli taas vaadata. Tõepoolest, juba selliste hetkede nimel tasub elada.

Türi laat on alati üks tore ja vinge üritus ja olen kindel, et ostjate vähesuse üle seal küll keegi kurta ei saa. Sel aastal oli isegi pühapäev üllatavalt osturohke. Laat õnnestus ja täna just tegin kodukal korrektuuri, sest väga palju nimetusi sai lihtsalt otsa. Eks mõnda saab ju veel põllult potistada, aga muidugi kõike sealt võtta ei ole. Isegi kõik kaasa võetud põõsad said täiesti nulli müüdud. Jube hea meel oli.

Lubasin, et laadalt midagi ei osta, sest ausalt öeldes on ikka kõik vaja maha ka istutada. No päris nii ei läinud, aga üle ka ei pingutanud. Reedel ja laupäeval oli ikkagi kiire ja jõudsin ainult kahele naaberteele. Pühapäevaks aga sai mu abimees kebabiburgerist vist toidumürgituse, autost väljus ta hommikul 1,5tunniks ja õhtul koorma pakkimiseks. Seega eriti ma kuhugi ei saanud, aga miskit ikka. Kujutage ise ette, kui keset teed on suur silt - päeva pakkumine - ostes 5 okaspuud, tüki hind 2€. No miks ka mitte. Parimas konditsioonis nad just ei olnud, aga saame ju natuke poputada. Valisin siis kanada kuuse 'Rainbow's End', roomava kadaka 'Lime Glow', h.elupuu 'Cloth of Gold', h.elupuu 'Little Champion' ja ühe sordinimetu madala ümara elupuupalli. Pildilt küll kanadalane vist puudu.

No ja siis tuli üks idamaatark, et lähme ruttu, euriga saab igast kraami. Hansaposti kaubamaja vms iganes andis siis praktiliselt ilma rahata kõike, mis neil seal kataloogis. Eks kaup kätte jäänud, pimedas pakendis jne. Kasvatatud vist Hollandis, pakendatud Soomes. Igatahes Enno talu Aivar oli käinud Soomes kohapeal paar nädalat tagasi ja ütles, et seal asi täitsa toimis. Mõned läksid seal ostes ikka hulluks, aga kuna minu aeg oli piiratud, siis tegin ülikiire valiku. Kui nad isegi ebaõnnestuvad, siis ei ole ka rahast kahju. Alustuseks 4€ eest harilik kirss 'Chokoladnaja'. Puu oli korralikus pakendis, kõrgust üle meetri. Kuna lehed olid kahvatud, siis pistsin varjutuskoti pähe peale istutamist. Teiseks valisin pojengi 'Black Beauty', pakendis 3taime, pakendi hinnaks 1€. Kui seal nüüd ikka õiged taimed ka olid, loodan väga. Peaks olema üks tumedama õievärviga pojeng. Kaks juurikat olid korralikud, sellised 15cm pungad, aga kolmas oli küll vanaks läinud. Sellest ei ole ka midagi, täna istutasin nad maha, korraliku augu ja hea kõdumulla sisse. Siis läks kaubaks Itoh-pojeng 'Bartzella'. Selles pakendis oli üks risoom ja taas 1€. Risoom väga korralik, 6-7 suure pungaga. Kui on õige taim, oleks tore. 1990.-ndate lõpus maksis üks taim 1000 dollarit, uskumatu. Tema läks igaks juhuks potti, et oleks silma all ja kasta ei unustaks. Siis võtsin paki hosta 'Frances William's' juurikaid. Oi sina jeerum, neid pakis 10 tükki ja igavesed suured ka. Teen vist allee nüüd, mis muud ikka. Siis võtsin paki suureõielist kellukat 'La Belle', kolm korraliku nutsakat sees, ikka euro. Ja lõpuks 2€ eest roosi 'Flammentantz', mida ihaldasin juba jupike aega.

Siis Victors Gobalt kobar-lursslill 'Chocoholic', leebe kägivars ja aed-kuutõverohi 'Striatum'. Siis veel siberi seedermänd ja nipet-näpet veel.

Eile said igatahes paljud puud maha istutatud, ka pärnvaher ja harilik haab 'Pendula', mis juba jupp aega potis seisid.  Täna istutamiseni ei jõudnud, müügiplats sai taas korralikult korda tehtud, aia taga istutusala fokindatud ja igasugu tühjade kastide ja pottide hunnikud kuuri veetud. Üks pikem ringkäik ka aias, õhtul natuke potistatud ja siin ma nüüd olen. Ah jaa, hommikul kulleriga pakid saadetud ja kaks ringi külastajaid ka vastu võetud.

Mis siis aias nö põnevamat on. No näiteks kaks võõrasema, ma ei tea, mis nähtus see on. Kohe kõrval ühel harilik roheline, aga kaks on sellist keigarit.

Okkalised said kooli saadetud. Kõik on pärit Rahmeldaja käbidest, talv tegi oma valiku. Alles on mägimänd, korea kuusk, fraseri nulg ja kuriili lehis.

Kollased emajuured ootavad potistamist, sest kõik kaasasolnud taimed said Türil läbi müüdud.

Mulle tundub, et aniis-hiidiisop on tittesid teinud.

Meie sulelised suve nautimas.

Kollane haldjakell toretsemas.

Tõenäoliselt madal kuutõverohi, kellele sai korra üks epimeedium peale istutatud, sest kuutõverohi oli suvepuhkusel. Teisel korral jäi ta trimmerile ette. Paistab, et nüüdne koht sobib talle.

Valge metsülane kuuske vallutamas.

Lihtsalt paar vaadet.

Ja lõpuks paar uustulnukat. Armeria juniperifolia 'Röschen'

Harilik kukehari 'Aureum'

Tänane lugu nii lõbus ei ole

Hõiskasin alles siin igasugu ninade üle ja eks tänagi leidsin jälle õnne. Minu seitsmest erinevast trilliumist on tärganud kuus - kollane, longus, püstine, püstise valge teisend, talbjas ja vaseyi. Puudu on veel suureõieline. Mis sellest, et mõned neist paar aastat palgata puhkust võtsid, lõpuks hakkasid ikka liigutama. See on ju nii hea  uudis.
Aga nüüd tõsisema teema juurde. Ma ei tea, kuidas teil, kallid Aalujad, aga minul on põõsamaailmas ikka täielik kaos. Eks ma natuke ikka veel ootan, kuigi tundub, et oodata vist suurt ei ole. Viimase paugu sain täna, kui kaevasin aedhortensia 'Limelight' tarvis istutusaugu ja läksin talle siis teise aia otsa järele. Ja mis ma leidsin, täiesti kuivanud, ilma ühegi pungata. Ootan veel, aga... Sügisel veel õitses nii ilusti. Kas tõesti oli ta mul suvelille eest? Mõtlen visuaalis aiale ja panen kirja, kes on tugevalt kahjustatud ja kes läinud või minemas. 

1. Chenault lumimari 'Hancock' - suurest suurest põõsast mõni üksik pung.
2. Harilik amorfa - tärkab hilja, aga tugevalt kahjustunud.
3. Kare deutsia - kas üldse tuleb? Õnneks mul alles mõni potitaim.
4. Ebajasmiin 'Innocence' - tugev kahjustus
5. Värd-ebajasmiin - pool suurt põõsast läinud
6. Jaapani enelas - läinud
7. Maadjas enelas - pool läinud
8. Läikiv kibuvits 'Variegata' - läinud
9. Fortunei kikkapuud, kolm erinevat - väga tugev päikesepõletus
10. Thunbergi kukerpuud - üks läinud, mitmel tugev kahjustus
11. Pikaemakaline paju 'Kurome' - läinud
12. Terveservaline paju 'Hakuro-Nishiki' - läinud
13. Põõsasmaranad - paar tükki läinud
14. Veigelad - vist kõik läinud
15. Musani abeelia - tugev kahjustus
16. Harilik kuldvihm - alles kolme punga jagu
17. Mustad leedrid - viiest erinevast täies elujõus ainult f.laciniata. Mis teistest saab, vara veel öelda. Kõrged põõsad ja mitte väga noored olid enamik.
18. Koehne pihlakas - kahjustunud
19. Keerdremmelgas - neid oli kaks, mõlemad läinud

Vist sai kõik. Ei ole sõnu, sellist jaskarit ma küll ei oodanud. Eks lähinädalatel selgub, mis ja kuidas.
Aga eks tulebki vaheldus, kuigi paljud põõsad olid mul taustaks, jäävad ju augud.
Mis siis ikka, elu on siiski ilus ja praegune aeg on võrratu. Kui päev õhtusse jõuab, on kohe kahju. Nii palju on vaadata ja teha, aga lihtsalt ei jõua. Tänane päev ka kadus ma ei tea kuhu. Vaja olekski aega, just aega. Põõsad saab ju uued osta, aga tunde ööpäeva juurde osta ei saa.
Lõppu mõned kevadised hetked aias.

Mõtleme end ajas nädal tagasi

Minul olid jalas kummikud ja seljas mitte just lühikeste varrukatega jope. Kevadel kiiret ei olnud ja aednikulgi oli aega istuda. Ja siis ühel hommikul oli ta kohal, see meie kaua igatsetud ja oodatud suur suvi. Nädalaga on näoks nimetatavast plaadist saanud mingi tumedat värvi sihverplaat, tuul ja päike on pleegitanud keha kõrgeimal kohal asuva karvkatte kartulikoorekarva ja nina kui eenduv element meenutab lillakat porgandit. See ongi see kauaoodatud suvi.

1.mail algas siis Risttee talu ametlik kevadhooaeg ja algas minu jaoks suure üllatusega. Paar päeva varem helistati reisibüroost ja küsiti, kas olen nõus 50 soomlasest turisti vastu võtma. No mis mul ikka vastu sai olla. Aga kui ma pühapäeva hommikul reisikorraldajalt kuulsin, et buss on 10.20 kohal, aga üks väike aga... Nimelt on nende buss natuke suurem, nii 14meetrit pikk. Kevadtöid tegevad põllutöömasinad olid ju meie tee täitsa sassi kihutanud ja parklat meil ka ei ole. Ilm ei olnud ka eriti soe. Ja kui ma siis seda laeva mööda maanteed tulemas nägin, sa jeerum. Aga bussijuht oli õppinud mees ja ei olnud probleemi ka bussi ringi keeramisega. Ka soomlased olid vahvad, nende peamine eesmärk oligi osta ja ainult osta. Mulle meeldis, neile meeldis, küsisid visiitkaarti ja loodan, et kohtume veel. Igati kordaläinud hooaja algus oli.

Nädala alguse rütm on olnud selline, et 5.30 äratus, kohvi, uudised ja 7-st tööle. Kuna soomlased tegid siin paljude nimetuste kohapealt puhta töö, siis võimaluse korral hakkasin aga taas potte täitma. Nii ta nüüd ongi, et hommikuti potistan, siis tegelen enda aiaga, sekka külalistega. Õhtupoolikul on kastmised, korrastused jne. Aias korra loomisega olen varsti poole peal.

 Kõikjalt ei julge ka maad veel puutuda, sest tulijaid mullast jagub. Kui ma siin korra kurtsin, et talv oli taimedele raske jne, siis see nädal on olnud täis üllatusi. Ninad ilmuvad mullast minutitega, see on täiesti uskumatu. Täitsa kõnnin oma nina maas ja imestan, kohates vastu vaatavaid ninasid. Kõik mu epimeediumid, 6liiki, on talvitunud ideaalselt, kaptenilill triksis-traksis. Kõik kehvikud kosuvad. Vapustav kevad, mis algas suht nukralt, suudab tekitada nii palju positiivseid tundeid, mida on raske sõnadesse panna. Nii nii lahe!

Istutamist ootab mul ma ei tea kui palju, ca 50 potikest, aga ikka on vähe. Täna siis sai teoks sõit imedemaa Järvseljale. Kodutöö oli mul tehtud ja teadsin, mida tahan. Paar taime jäi küll saamata, aga mõni sai ka lisaks haaratud. Siin nad siis on.

Oh ma olen kohe nii õnnelik. Mis ma sealt siis ära tõin - h.vaher 'Drummondii', mis oli ammu plaanis. H. haab 'Pendula', kivikask, pärnvaher, suurelehine pärn 'Tortuosa' ja kribalaid. Kõige uhkema otsa ma aga sõna otseses mõttes komistasin, kui Kaie järel aedhortensia 'Sundae Fraise' taime otsima läksin. Ja see tõeline pärl on h. vaher 'Golden Globe'. Tõeline kaunitar. Üritan suured puud sel nädalal maha istutada, et nende puhkemist nautida. Põnev, põnev.

Ja muidugi külastasin möödaminnes Kiskjasiili, keda ennast küll kodus ei olnud. Aga tema lahkel loal tegin aiale kiire ringi peale. See kivila on tal tegelikkuses kümme korda ilusam kui piltidel. Pildi järgi on seda väga raske hinnata, ma siiani ei osanud nautida. Aga tänane elamus oli võimas, mulle tõesti selline lahendus koduaias meeldis. Aga seda peab juba ise nägema. Kiskjasiili trepilt haarasin kaasa Fred Jüssi linnuaabitsa, mille ta mulle oli ostnud ning tagasiteel koju sai ka raamatuga kaasasolev plaat läbi kuulatud.

Õhtul jõudsin veel potistada ja ühe noore murtudsüdamekese paremasse paika istutatud. Ja ongi õues pime ja mina uue päeva ootel.