Imeline reis IMEDEMAALE

Blogida ei ole praegu lihtsalt aega ega jaksu. Kui õhtuks kondid kokku korjad ja tuppa sajad, siis mõtled, et nüüd ma alles näitan. Aga peale pesu jõuad vaevu fb-s tuulata, mõne uudise lugeda ja siis mõtled, et hommik on õhtus targem. Tavaliselt saab õhtuseks kaaslaseks suvisel ajal mõni ajaleht või ajakiri, kuigi ega ma tavaliselt kolmandast leheküljest kaugemale ei jõua. Loodan hommikule. Saabub hommik ja siis mõtled, et nii kahju suvist aega tubasele tegevusele raisata, lähen parem välja, küll ma õhtul alles näitan... Ja nii ta siis kulgeb, et ei näita ega räägi midagi.

Enda toimetustest ainult paar sõna - istutusalad on vaatamata mahukatele ostudele ja annetustele auke täis. Oma 30 taime ootab veel istutamist pottides, aga seda, mida just vaja, ei ole. Kõrb tappis ja tegi liiga. Looduses jäävad tugevamad ellu. Elu ongi selline. Homme õhtuks loodan ka viimased potid tühjaks teha, saavad kõik külluslikuma elu peale.

Aga nüüd siis põhiteema juurde. Laupäeva hommikul alustasime reisi Lätimaale Võhma aiandusseltsiga Kanarbik. Kaugema nurga meeste start oli kell 6, mina kui lätlastele lähemal, natuke peale poolt seitset. Buss oli suur ja mugav ja bussijuhil ka ühtegi viga küljes ei olnud. Selles mõttes viga, et ta ei torisenud ega porisenud, viskas nalja, oli viks ja viisakas. Olen elus kohanud väga vastupidiseid näiteid.

Reisisihi algpunkt oli Sigulda. Kulgesime aeglaselt, teed on neil kehvemad kui meil. Seda võib küll väita. Sadas ja sadas. Peatusime siis Siguldas kuskil eramajade vahel, lootsime seal kohata meile nii vajalikku puukooli. Paraku olime eksinud ja sattunud roosikasvatusse. Vahet ju ei ole - ukerdasime end läbi mingi päris korralikult haljastatud eesaia, samas väga räpase majandusala vahelt, end mingisse garaazi moodi ehitisse. Tegelikult oli see tee rooside elu alguse maailma. See oli see koht, kus reeglina külastajad ei käi ja ainult praktiline pool toimib. Heakord ei olnud parim, malts ja vesihein olid saatjateks sel teel, aga roosid olid kenad nagu ikka. Mina neist vaimustusse ei satu vaatamata olematule hinnale. Läbisime kolm suurt kasvuhoonet, oli seal kõike, aga taimed olid kenad ja esimesed ostud tehtud, siirdusime bussi, mina ei ostnud. Siis saabus meie läti saatja oma kaubikuga ja algas teekond Sigulda puukooli. No oli ja ei olnud, oli ja ei olnud. Samas ei saa ka väita, et miskit ei olnud. Hinnatase tunduvalt soodsam, taimed viisakad. Rabasin küll mõned taimed, nagu ikka. Samas sorditu mägisibula eest küsisid 2.50 Jätsin sinnapaika, mul neid juba terve armaada.

No ja siis algas teekond tõelisse imedemaale - Kalsnava puukooli. Pikalt ei peatu, toon näited: mitukümmend erinevat thunbergi kukerpuu sorti - 1.20, enamik põõsaid 2.10, 15 sorti hortensiaid 4.30, kuslapuu liigid ja sordid 2.10, okkalised algasid 4€ ja lõppesid 21€. Näiteks 4m kõrge vaher, kollaselehine, suures potis 17€. Lühima okkaga hariliku kuuse sort kõrgusega 1,5 hinnaga 7.10. Juhe jooksis kokku. Käisin ostmas täpselt nii palju, kui aega oli. Ja siis sõit arboreetumisse. Ma ei oska seda sõnades edasi anda, seda peab nägema. Seal on kõik filigraanne ja viimase peal, iga viimane kui lõik sellest 143-st hektarist. Utoopia, on jah. Nimelt Läti riik toetab ka sellist põllumajandusharu, mida meil ei soosita. See on jah selline teema, mida ma siin ei suuda kirjeldada. Aga iga aednik võtab seal mütsi maha küll. Vapustav. Kuigi me suutsime läbida väga vähe.

Ja siis sõit arboreetumis 30aastat töötanud juhtival kohal, nüüd töötab giidina, proua koduaeda. No ega see ka arboreetumist palju maha ei jäänud, me siin Eestis ikka poisikesed. No see oli ka võimas. Sõnadesse raske panna, aga värve, vorme ja kõike mitu hektarit. Silma jäi see, et sellist kribulat nagu meie harrastame, seal ei tunta. Enamus kujundusest on puude ja põõsaste ja nende võrade ja värvide mängul. Ja iial ei ole ühte taime üks, vaid mitu. Et seda kõike näha, tuleb reis Egiptimaale ära jätta ja minna Lätti. On ehk palju põnevam.