Lehevaatamisi kokku

Kolmapäev, 13. juuli 2016

Lubadused on täitmiseks

Lubasin nii iseendale kui fb-s, et blogin pühapäeval. Paraku jääb minul 24-st tunnist ööpäevas väheks, seega lubadus täitmata. Võtsin nüüd hetke aega ja panen nädalavahetusest mõne rea kirja. Ühtegi pilti ma ei lisa, sest fotoka unustasin koju. Aga suur osa kokkutulekul osalenud Aalujatest on fotogaleriid juba lisanud.
Selle aasta Aalujate kokkutulek oli meil siis Aseris Kummutisahtli juures. Startisin Viljandi linnakodust hommikul 6.05, et jõuda 6.25 väljuvale Tallinna rongile. Männimäelt raudteejaama viib selline pisike tupiktee võpsiku vahelt, mis lõppeb vanade raudteerööbastega. Ja oh seda üllatust, jõudes sinna avastasin, et tee oli üles kaevatud. Ajusopist käis kiiruga läbi, et kui ma nüüd seda teed läbida ei saa, siis ringi minnes ei jõua ma mitte mingi nipiga rongile. Aga minu õnn, natuke turnimist ja mööda pehmet kruusateed sibades jõudsin rongile.
Raplas oli Milda oma tõllaga vastas ja reis võis alata. Esimeseks sihtkohaks oli meil Simuna, nimelt oli mul vaja külastada kindlasti üht aeda. Varem ei olnud ma seal käinud, ammugi mitte Milda. Ja nii siis juhtuski, et oh, me eksisime teelt. Tee metsa vahel muutus kahtlaselt kitsaks ja kruusaseks. Otsustasime ringi pöörata. Tee oli kitsas ja kahel pool korralikud kraavid, kõrge hein katmas kraavipervesid. Tagurdasime siis poolenisti kraavi, ots ringi ja Simunas me varsti olimegi. Kaua aega me seal ei viitnud, kiire tutvus aiaga, pere lemmikloomadega ja pererahvaga taasnägemine. Kohv ja kook ka muidugi külalistele. Ja oligi aeg hüvasti jätta. No saime natuke maad sõita, kui autojuhile tundus, et veider heli kostub kuskilt. Pidur peale ja voilaa, tagumine rehv täiesti tühi. Teoreetiliselt oli selge, kuidas rehvi vahetus käib, aga praktika kogemus puudus. Kohalikust hüpermarketist väljus selline lokkis juustega, paistes näoga, määrdunud riietega kohalik ilu-eedi. Milda hõikas, et kas saaksid abi pakkuda? Külamees lubas kodus ära käia ja kohe naasta. Kartis vist, et joome ta peos olnud purgijoogi ära. Tuiates ta läks, alul ühe heki sisse, hiljem juba järgmisse vajudes. Helistasin siis meid äsja võõrustanud pererahvale ja meespool kihutas autoga meile appi. Kohalik külamees jõudis ka tagasi. Aega muidugi kulus, aga saime selle imekõhna tagavararehvi alla ja sõit algas Rakvere suunas. Üle 80 kiirust arendada ei saanud, nii nägime ainult mööduvate autode tagakülgi. Rakvere rehvitöökojas võtsid meid vastu kaks viisakat noort meest. Väga uhkesse kontorisse suunati meid ooterežiimile. Ja siis teatati, et rehv nii puru, parandada ei ole siin miskit. Uut rehvi ükshaaval müügil ei ole ja üleüldse selle firma rehve neil ei ole, mida meil vaja oleks. Aga egas sõit sõitmata ei jää, kui ikka plaani on võetud. Uhasime selle kitsa rehviga ja liiklust takistades edasi.
Järgmine peatuspunkt oli Mõdrikul. Kuna Anita ja Taivi olid mõlemad tööl, siis juttu jätkus kauemaks. Oli vaja arutada taimede paljundamist, kasvatamist, äri toimimist, natuke klatšida ja tund oligi läinud. Kui me siis oma ostudega kassasse siirdusime, oli järjekord päris pikk. Ostjaid paistis Mõdrikul jaguvat ja ega tühjade kottidega ei sobinud ju meil ka sealt lahkuda.
Ja suund saigi võetud kokukale. Tee kulgemisest ei teadnud mina ööd ega mütsi, aga Mildale oli see kant tuttav. Kokkulepe oli, et tee on lipukestega tähistatud. Olidki lipukesed, meie lobisesime ja kulgesime. Selle suure lobisemisega ei olnud me muidugi viimast, suunavat lipukest märganud. Sõitsime ja sõitsime ja mitte ühtegi sellist maja ei jäänud tee peale, kus võiksime sõpru kohata. Ja siis paistis kaugelt mingi suuremat sorti talupidamine, autosid palju ja rahvast ka. Mõtlesime, et no kui see maja ka ei ole, siis pöörame taas ringi ja padavai tuldud teed tagasi. Kõigepealt enne talu jäid tee ääres silma tohutult suured tarandikud, kus sees elutsesid haned, pardid, kanad, kuked, kitsed jne. Ja olimegi kohal. Ainult et vastu võtsid meid viis vene rahvusest meest, paljaste tätoveeritud ülakehadega ja ühel isasel käes õhupüss. Olukorda mahendas natuke lapsevanker magava põnniga. Aga mehed olid viisakad. Kuuldes, et oleme eksinud, juhatasid meid lahkelt õiges suunas minema. Hiljem selgus, et külastasime narkomaanide võõrutustalu. Kah omaette elamus :)
Ja lõpuks, suure hilinemisega olimegi kohal. Kiirelt laua taha, kiired tervitussõnad ja head ja paremat keresse ajama. Seejärel muidugi kõige tähtsam ülesanne, igasugu pottide ja kottide autost autosse tassimine. Uurimine, mis kellegi autos rohelist põnevat ka leidumas on. Seejärel alustasime aiaringiga ja igasugu seal kasvavate põnevike tuvastamist. Aed oli suur ja looduslik, loodus oli üldse väga palju selle kujunemisse lisanud. Suured suured kivivallid lausa ootasid uusi taimi. Muld oli seal imeliselt tume ja pehme, ei anna minu aiaga võrreldagi. Ja väga meeldisid mulle seal igasugu elutust materjalist kaunistused - kivid, kujud, mööbel jne. Reeglina ma ei fänna, kui on aed täis topitud igasugu monstrume, see nagu rohkem avalike haljasalade teema. Aga Kummutisahtlil oli kõik sinna nagu loodud. Mitte miski ei häirinud. Kuigi meile tundus, et meil jäi vist selle ralli tulemusena osa aiast läbimata. Ja oligi aeg hüvasti jätta. Teised siirdusid veel Anglesina ja Taivi juurde, aga meie aeg oli piiratud. Meie võtsime suuna Roosna-Allikule, et külastada veel 'Aiaringi lillepeenras'. Ja me suutsime taas eksida. Õnneks ainult ühe mahakeeramisega, st väga metsa ei sõitnud. Vot see aed võlus mind oma filigraanse lohakusega. See on just see koht, kus on lastel ja loomadel õnnelik elu. Vähemalt õueruumis on selleks kõik võimalused. 1,2 aastane peretütar oli meil täielikult giidi eest. Ja millised mõnusad aknad ja milline terrassiuks. Oi see oli miskit sellist, millest mul jäi natuke hing kripeldama. Selline mõnus taluelu, kus midagi ei ole liialt klanitud ega ehitud ega rohitud.  Ei ole midagi üleliigset, kõik on paigas.
22.38 saabusin Viljandisse, selline vahva päev oli meil.
Kuna mul ühtegi fotot ei ole, siis lisan ühe pildi harilikust kuusest 'Frohburg'. Venitasin ta taevasse kasvu seni kui sain, aga saabus aeg, mil ta peab end tagasi keerama. Kuusk otsustas ladva keerata itta, aga minul oli vaja, et ta keeraks end läände. Täna sai siis tugeva traatkaare abil ladva suund muudetud. Selline ta nüüd välja näeb.


6 kommentaari:

  1. Olid teil ikka seiklused. Ja aitäh - filigraanne lohakus - :D sellist asja pole mu kõrvad veel kuulnud. Aitäh.

    VastaKustuta
  2. Teil oli ikka tõeliselt seiklusküllane reis :) kahju ainult, et koosoldud aeg nii napiks jäi :( Aga miks peab kuuse latv just läände käänduma ? :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuusk peab sp läände keerama, et muidu ta takistaks meie rada väravast majani ja ringi me ju ometi käima ei hakka. Muidugi eeldusel, et 'Froburg' saavutab sarnased mõõtmed 'Inversa'ga

      Kustuta
  3. Lõpp hea, kõik hea! Käidud siin ja käidud seal ja pealekauba elamused missugused :D

    VastaKustuta
  4. Oh, et teil teil tegelikult hästi läks, purunenud rehviga võib palju hullemaid hetki olla. Olite hoitud. Eks muidugi, sekhkedusi kui palju. Aga siis muljeterohke päev. Sina ise oled muidugi väga vapper kõikide oma tegemiste sees.

    VastaKustuta
  5. väga põnev lugemine, tänud! :)

    VastaKustuta