Toas ei taha olla

Ilmad on taas ilusad ja palavad ning väga raske on sundida end toas miskit toimetama. Kuigi kui täna hommikul köögis tundsin liivaterasid paljaste varvaste all, oli viimane aeg kiirkoristuseks. Kättevõtmise asi, sai kiiruga üle käidud mõlemad korrused. Tunduvalt inimväärsem olemine jälle.

Kirjutamisega on aga selline asi, et päeval mõtlen, küll õhtul alles kirjutaks. Jõuab sõuab see õhtu ülihelikiirusel kätte ja vaata, kuidas voodisse saad. Hästi on, kui mõne lehekülje veel lugeda jõuan. Täna sundisin end igatahes kell 9 õhtul tuppa, et ehk ikka jõuan midagigi tehtud. Ja peale lõunat on meil platsis need vastikud väikesed kärbsed. Juba kaks päeva on nad minuga usinalt maiustanud.

Aias on nii nii ilus, aga seda teavad ju kõik. Õitsemist ja lõhnamist ja linnulaulu on terve ilm täis. Iga retkega kuhugi aiasoppi avastad miskit uut olema puhkenud, seda on sõnadesse isegi raske panna. Nüüd kui võin aeda nimetada liigirikkaks, siis ei jõuagi enam igale väärtuslikule hetkele kohe jaole. Türi laada ajal olin kodust eemal 3,5 päeva ja tagasi tulles kõndisin suu ammuli. Nii palju oli taas vaadata. Tõepoolest, juba selliste hetkede nimel tasub elada.

Türi laat on alati üks tore ja vinge üritus ja olen kindel, et ostjate vähesuse üle seal küll keegi kurta ei saa. Sel aastal oli isegi pühapäev üllatavalt osturohke. Laat õnnestus ja täna just tegin kodukal korrektuuri, sest väga palju nimetusi sai lihtsalt otsa. Eks mõnda saab ju veel põllult potistada, aga muidugi kõike sealt võtta ei ole. Isegi kõik kaasa võetud põõsad said täiesti nulli müüdud. Jube hea meel oli.

Lubasin, et laadalt midagi ei osta, sest ausalt öeldes on ikka kõik vaja maha ka istutada. No päris nii ei läinud, aga üle ka ei pingutanud. Reedel ja laupäeval oli ikkagi kiire ja jõudsin ainult kahele naaberteele. Pühapäevaks aga sai mu abimees kebabiburgerist vist toidumürgituse, autost väljus ta hommikul 1,5tunniks ja õhtul koorma pakkimiseks. Seega eriti ma kuhugi ei saanud, aga miskit ikka. Kujutage ise ette, kui keset teed on suur silt - päeva pakkumine - ostes 5 okaspuud, tüki hind 2€. No miks ka mitte. Parimas konditsioonis nad just ei olnud, aga saame ju natuke poputada. Valisin siis kanada kuuse 'Rainbow's End', roomava kadaka 'Lime Glow', h.elupuu 'Cloth of Gold', h.elupuu 'Little Champion' ja ühe sordinimetu madala ümara elupuupalli. Pildilt küll kanadalane vist puudu.

No ja siis tuli üks idamaatark, et lähme ruttu, euriga saab igast kraami. Hansaposti kaubamaja vms iganes andis siis praktiliselt ilma rahata kõike, mis neil seal kataloogis. Eks kaup kätte jäänud, pimedas pakendis jne. Kasvatatud vist Hollandis, pakendatud Soomes. Igatahes Enno talu Aivar oli käinud Soomes kohapeal paar nädalat tagasi ja ütles, et seal asi täitsa toimis. Mõned läksid seal ostes ikka hulluks, aga kuna minu aeg oli piiratud, siis tegin ülikiire valiku. Kui nad isegi ebaõnnestuvad, siis ei ole ka rahast kahju. Alustuseks 4€ eest harilik kirss 'Chokoladnaja'. Puu oli korralikus pakendis, kõrgust üle meetri. Kuna lehed olid kahvatud, siis pistsin varjutuskoti pähe peale istutamist. Teiseks valisin pojengi 'Black Beauty', pakendis 3taime, pakendi hinnaks 1€. Kui seal nüüd ikka õiged taimed ka olid, loodan väga. Peaks olema üks tumedama õievärviga pojeng. Kaks juurikat olid korralikud, sellised 15cm pungad, aga kolmas oli küll vanaks läinud. Sellest ei ole ka midagi, täna istutasin nad maha, korraliku augu ja hea kõdumulla sisse. Siis läks kaubaks Itoh-pojeng 'Bartzella'. Selles pakendis oli üks risoom ja taas 1€. Risoom väga korralik, 6-7 suure pungaga. Kui on õige taim, oleks tore. 1990.-ndate lõpus maksis üks taim 1000 dollarit, uskumatu. Tema läks igaks juhuks potti, et oleks silma all ja kasta ei unustaks. Siis võtsin paki hosta 'Frances William's' juurikaid. Oi sina jeerum, neid pakis 10 tükki ja igavesed suured ka. Teen vist allee nüüd, mis muud ikka. Siis võtsin paki suureõielist kellukat 'La Belle', kolm korraliku nutsakat sees, ikka euro. Ja lõpuks 2€ eest roosi 'Flammentantz', mida ihaldasin juba jupike aega.

Siis Victors Gobalt kobar-lursslill 'Chocoholic', leebe kägivars ja aed-kuutõverohi 'Striatum'. Siis veel siberi seedermänd ja nipet-näpet veel.

Eile said igatahes paljud puud maha istutatud, ka pärnvaher ja harilik haab 'Pendula', mis juba jupp aega potis seisid.  Täna istutamiseni ei jõudnud, müügiplats sai taas korralikult korda tehtud, aia taga istutusala fokindatud ja igasugu tühjade kastide ja pottide hunnikud kuuri veetud. Üks pikem ringkäik ka aias, õhtul natuke potistatud ja siin ma nüüd olen. Ah jaa, hommikul kulleriga pakid saadetud ja kaks ringi külastajaid ka vastu võetud.

Mis siis aias nö põnevamat on. No näiteks kaks võõrasema, ma ei tea, mis nähtus see on. Kohe kõrval ühel harilik roheline, aga kaks on sellist keigarit.

Okkalised said kooli saadetud. Kõik on pärit Rahmeldaja käbidest, talv tegi oma valiku. Alles on mägimänd, korea kuusk, fraseri nulg ja kuriili lehis.

Kollased emajuured ootavad potistamist, sest kõik kaasasolnud taimed said Türil läbi müüdud.

Mulle tundub, et aniis-hiidiisop on tittesid teinud.

Meie sulelised suve nautimas.

Kollane haldjakell toretsemas.

Tõenäoliselt madal kuutõverohi, kellele sai korra üks epimeedium peale istutatud, sest kuutõverohi oli suvepuhkusel. Teisel korral jäi ta trimmerile ette. Paistab, et nüüdne koht sobib talle.

Valge metsülane kuuske vallutamas.

Lihtsalt paar vaadet.

Ja lõpuks paar uustulnukat. Armeria juniperifolia 'Röschen'

Harilik kukehari 'Aureum'

Tänane lugu nii lõbus ei ole

Hõiskasin alles siin igasugu ninade üle ja eks tänagi leidsin jälle õnne. Minu seitsmest erinevast trilliumist on tärganud kuus - kollane, longus, püstine, püstise valge teisend, talbjas ja vaseyi. Puudu on veel suureõieline. Mis sellest, et mõned neist paar aastat palgata puhkust võtsid, lõpuks hakkasid ikka liigutama. See on ju nii hea  uudis.
Aga nüüd tõsisema teema juurde. Ma ei tea, kuidas teil, kallid Aalujad, aga minul on põõsamaailmas ikka täielik kaos. Eks ma natuke ikka veel ootan, kuigi tundub, et oodata vist suurt ei ole. Viimase paugu sain täna, kui kaevasin aedhortensia 'Limelight' tarvis istutusaugu ja läksin talle siis teise aia otsa järele. Ja mis ma leidsin, täiesti kuivanud, ilma ühegi pungata. Ootan veel, aga... Sügisel veel õitses nii ilusti. Kas tõesti oli ta mul suvelille eest? Mõtlen visuaalis aiale ja panen kirja, kes on tugevalt kahjustatud ja kes läinud või minemas. 

1. Chenault lumimari 'Hancock' - suurest suurest põõsast mõni üksik pung.
2. Harilik amorfa - tärkab hilja, aga tugevalt kahjustunud.
3. Kare deutsia - kas üldse tuleb? Õnneks mul alles mõni potitaim.
4. Ebajasmiin 'Innocence' - tugev kahjustus
5. Värd-ebajasmiin - pool suurt põõsast läinud
6. Jaapani enelas - läinud
7. Maadjas enelas - pool läinud
8. Läikiv kibuvits 'Variegata' - läinud
9. Fortunei kikkapuud, kolm erinevat - väga tugev päikesepõletus
10. Thunbergi kukerpuud - üks läinud, mitmel tugev kahjustus
11. Pikaemakaline paju 'Kurome' - läinud
12. Terveservaline paju 'Hakuro-Nishiki' - läinud
13. Põõsasmaranad - paar tükki läinud
14. Veigelad - vist kõik läinud
15. Musani abeelia - tugev kahjustus
16. Harilik kuldvihm - alles kolme punga jagu
17. Mustad leedrid - viiest erinevast täies elujõus ainult f.laciniata. Mis teistest saab, vara veel öelda. Kõrged põõsad ja mitte väga noored olid enamik.
18. Koehne pihlakas - kahjustunud
19. Keerdremmelgas - neid oli kaks, mõlemad läinud

Vist sai kõik. Ei ole sõnu, sellist jaskarit ma küll ei oodanud. Eks lähinädalatel selgub, mis ja kuidas.
Aga eks tulebki vaheldus, kuigi paljud põõsad olid mul taustaks, jäävad ju augud.
Mis siis ikka, elu on siiski ilus ja praegune aeg on võrratu. Kui päev õhtusse jõuab, on kohe kahju. Nii palju on vaadata ja teha, aga lihtsalt ei jõua. Tänane päev ka kadus ma ei tea kuhu. Vaja olekski aega, just aega. Põõsad saab ju uued osta, aga tunde ööpäeva juurde osta ei saa.
Lõppu mõned kevadised hetked aias.

Mõtleme end ajas nädal tagasi

Minul olid jalas kummikud ja seljas mitte just lühikeste varrukatega jope. Kevadel kiiret ei olnud ja aednikulgi oli aega istuda. Ja siis ühel hommikul oli ta kohal, see meie kaua igatsetud ja oodatud suur suvi. Nädalaga on näoks nimetatavast plaadist saanud mingi tumedat värvi sihverplaat, tuul ja päike on pleegitanud keha kõrgeimal kohal asuva karvkatte kartulikoorekarva ja nina kui eenduv element meenutab lillakat porgandit. See ongi see kauaoodatud suvi.

1.mail algas siis Risttee talu ametlik kevadhooaeg ja algas minu jaoks suure üllatusega. Paar päeva varem helistati reisibüroost ja küsiti, kas olen nõus 50 soomlasest turisti vastu võtma. No mis mul ikka vastu sai olla. Aga kui ma pühapäeva hommikul reisikorraldajalt kuulsin, et buss on 10.20 kohal, aga üks väike aga... Nimelt on nende buss natuke suurem, nii 14meetrit pikk. Kevadtöid tegevad põllutöömasinad olid ju meie tee täitsa sassi kihutanud ja parklat meil ka ei ole. Ilm ei olnud ka eriti soe. Ja kui ma siis seda laeva mööda maanteed tulemas nägin, sa jeerum. Aga bussijuht oli õppinud mees ja ei olnud probleemi ka bussi ringi keeramisega. Ka soomlased olid vahvad, nende peamine eesmärk oligi osta ja ainult osta. Mulle meeldis, neile meeldis, küsisid visiitkaarti ja loodan, et kohtume veel. Igati kordaläinud hooaja algus oli.

Nädala alguse rütm on olnud selline, et 5.30 äratus, kohvi, uudised ja 7-st tööle. Kuna soomlased tegid siin paljude nimetuste kohapealt puhta töö, siis võimaluse korral hakkasin aga taas potte täitma. Nii ta nüüd ongi, et hommikuti potistan, siis tegelen enda aiaga, sekka külalistega. Õhtupoolikul on kastmised, korrastused jne. Aias korra loomisega olen varsti poole peal.

 Kõikjalt ei julge ka maad veel puutuda, sest tulijaid mullast jagub. Kui ma siin korra kurtsin, et talv oli taimedele raske jne, siis see nädal on olnud täis üllatusi. Ninad ilmuvad mullast minutitega, see on täiesti uskumatu. Täitsa kõnnin oma nina maas ja imestan, kohates vastu vaatavaid ninasid. Kõik mu epimeediumid, 6liiki, on talvitunud ideaalselt, kaptenilill triksis-traksis. Kõik kehvikud kosuvad. Vapustav kevad, mis algas suht nukralt, suudab tekitada nii palju positiivseid tundeid, mida on raske sõnadesse panna. Nii nii lahe!

Istutamist ootab mul ma ei tea kui palju, ca 50 potikest, aga ikka on vähe. Täna siis sai teoks sõit imedemaa Järvseljale. Kodutöö oli mul tehtud ja teadsin, mida tahan. Paar taime jäi küll saamata, aga mõni sai ka lisaks haaratud. Siin nad siis on.

Oh ma olen kohe nii õnnelik. Mis ma sealt siis ära tõin - h.vaher 'Drummondii', mis oli ammu plaanis. H. haab 'Pendula', kivikask, pärnvaher, suurelehine pärn 'Tortuosa' ja kribalaid. Kõige uhkema otsa ma aga sõna otseses mõttes komistasin, kui Kaie järel aedhortensia 'Sundae Fraise' taime otsima läksin. Ja see tõeline pärl on h. vaher 'Golden Globe'. Tõeline kaunitar. Üritan suured puud sel nädalal maha istutada, et nende puhkemist nautida. Põnev, põnev.

Ja muidugi külastasin möödaminnes Kiskjasiili, keda ennast küll kodus ei olnud. Aga tema lahkel loal tegin aiale kiire ringi peale. See kivila on tal tegelikkuses kümme korda ilusam kui piltidel. Pildi järgi on seda väga raske hinnata, ma siiani ei osanud nautida. Aga tänane elamus oli võimas, mulle tõesti selline lahendus koduaias meeldis. Aga seda peab juba ise nägema. Kiskjasiili trepilt haarasin kaasa Fred Jüssi linnuaabitsa, mille ta mulle oli ostnud ning tagasiteel koju sai ka raamatuga kaasasolev plaat läbi kuulatud.

Õhtul jõudsin veel potistada ja ühe noore murtudsüdamekese paremasse paika istutatud. Ja ongi õues pime ja mina uue päeva ootel.

Kevadine inventuur

Kalendri järgi peaks olema homme suur laupäevak (nõuka ajal vähemalt oli leninlik laupäevak), seega suur kevad käes. Tegelikkuses kulgeb sel aastal kevad vaikselt, aeglaselt, uimaselt. Nädal aega kõik nagu seisis liikumatult, nii vähe oli muutusi. Viimaste päevade vihma- ja rahe- ja lumesajud on loodusele elu sisse puhunud. Puud ja põõsad muudavad toone, pungad paisuvad, lehed avanevad märkamatult. Isegi lehis jõudis omale roosad käbititad nii kasvatada, et jäi mul kahe silma vahele. Marjapõõsad on täitsa rohelised. Oleks ainult natukenegi soojem. Kui on päikest, on jällegi selline tuul, et pane prillid kummiga ümber pea kinni. Kasvuhoones on ahi küdemas nii öösel kui päeval, sest tomatid ja paprikad vajavad ju sooja. Aga isegi selles soojas kasvuhoones tekkis püsikutel vahepeal nagu seisak. Nüüd on jälle liikumist märgata.

Eile õhtuks said mul vist kõik puud-põõsad ja istutusalad esmaselt hinnatud ja tänaseks näha olevad talvekahjud selgeks. Minejaid ja kannatajaid on meil olnud palju, ma isegi ei mäleta, et ma oleks millalgi lihtsalt järjest visanud prahiämbrisse taimi, kohe kuhjaga. Mägisibulatest juba oli juttu, õnneks mul kahjud väga suured ei ole, sest igast mingi osa jäi alles.

Roosid - neid ma ei ole küll jõudnud veel lõigata, aga tundub, et kõik lähevad peaaegu maapinnani tagasilõikusele. Kas ja mis siis edasi, vaatame. Samas talvitusid mul üks Muhediku ja üks Milda päritolu roos külmas kasvuhoones ja varred rohelised  ladvani. Pean neile veel väärilised kohad nüüd otsima.

Helmikud - täielik kaos. Isegi vana ja tuntud 'Palace Purple', - muist juba viskasin minema ja läheb vist veel. Ometi on nad alati hakkama saanud. Kuna neid ka mul hulgim, siis kahjustada said nii vanad kui noored taimed ja aia erinevates osades. Samuti on kehvakesed tiarellide sordid.

Krimmi parukliilia - potis ei suutnud talvituda mitte ükski noortaim. Peenras on taim küll elus, aga kõvasti kannatada saanud. Eelmise aasta seemikud paistavad põllus elus olevat.

Säbar kurereha - suurest põõsast on alles kolm pisikest paari lehega võsukest. Samas sort 'Philippe Vapelle' põõsad on talvitunud ideaalselt.

Brunnerad - väga väga kehvakesed.

Kollane siilkübar, risoomikas kurereha 'Variegata' (kaks noort põõsast), täkiline ja kochii tulikas, alpikannid - kõik läinud. Ja see ju alles algus.

Puittaimede hulgas peale nulgude suuri kahjusid veel ei paista.

No õnneks, seekord on see küll õnn, on mul on üks nurk kastide ja pottidega, mis vajavad kõik istutamist. Ja Helle tõi täna terve kastitäie taimi, mis mul just puudu olid. Ehk jõuan järgmise nädala kiire vahepeal sellega ühele poole.

Paljud ninad on alles mulla all peidus, seega loeme kahjusid siiski sügisel. Ja on juhtunud elus ka imesid, et mõni taim teeb lihtsalt aastase pausi.

Müügiplatsi olen suutnud sel aastal korralikult juba täis laadida. Õnneks liigub neid uutesse kodudesse juba arvestatava kiirusega. Kasvuhoones on teine sama palju soojemate ööde ootel. Sellise 5 külmakraadiga ma veel ei riski neid karastada, aga varsti-varsti.

Homme hommikul saavad telgedelt maha viimased peal olevad vaibad (täna hommikul kiiruga suutsin veel ühe kududa) ja siis saavad teljed ka suvepuhkusele.

Homme siis rehad kätte ja riisuma. Mul näiteks vaja ginnala vahtra alune ninadest puhtaks riisuda.

Ja veel, see tedrekukk on meil nii armas. Juba mitu nädalat alustab kell 6 oma laulu ja tantsu. Nii vahva on teda vaadata.

Pilte seekord ei ole, on ainult üks, ja seegi oli mulle tundmatu tegelane seni, kui Helle ta täna tuvastas. Silt oli jälle kadunud.

Kevad igas sekundis

Nüüd on küll suur kevad ka meile jõudnud. Seda on näha igas hetkes, igas sammus, igas pilgus. Mesimummud askeldavad, lindudel pikad kõrred pesa soojustuseks nokkade vahel ja loodus tärkab imelise kiirusega. Täna ühest peenrast mööda tuhisedes jäi pilk jällegi aina uutele ja uutele tulijatele. On nii üllatajaid kui vanu tuttavaid. Kui aed on liigirikas, siis on see avastamis- ja äratundmisrõõm võrratu. Ei oskagi miskit ega keskit eriti esile tõsta nii vara, aga ninade põhjal on minu jaoks küllalt tundmatud ja alles noored Arum elongatum Bahtšisardist ning Isopyrum thalictroides. Nende avanevad lehed jäid täna silma. Ootamine on nii kihvt, kui ikka on, mida oodata.

Scopolia physaloides - tema tärkamist olen aastaid nautinud. Eriti seda, et neid nupse on mulla taustal ikka väga raske märgata. Kõik kolm Aalujat, kes seda soovisid, teile on nad potistatud ja ootavad koju jõudmist. Selline see kobarskopoolia tulemine siis on.

 Värve juba tekib ja lisandub minutitega erinevaid toone.

Lindude askeldamised on ka vaatemängud. Juba mitu hommikut tantsib akna taga tedrekukk, minu meelest küll üksinda. Kahjuks on ta aia taga ja aknast head pilti ei saa ning lähemale hiilida on natuke keeruline, sest vaja väljuda väravast ning siis on ta juba läinud. Mõned klõpsud ikka tegin.

Sahhalini konnatatra juuremassi põhiosa sai maa seest välja võetud. Õnneks oli noor mees appi võtta, kes hüppas raudkangile nii ja naapidi ja lõkkeaseme juures see mass ootamas on. Eks põhitöö temaga on muidugi ees, aga väga loodan, et regulaarne niitmine suudab teda nii palju nõrgana hoida, et ehk lõpuks hävib.

Üleüldse olen sel nädalal erinevate taime juurtega palju kokku puutunud, just potistamise tõttu. Üks tohutult lihavate juurtega on altee. Ei oleks nagu uskunudki, et aastasel taimel selline juuremassiiv all on. Korea kitseenelas samamoodi. Olen neid ju ka varem jaganud ja tean, et see on raske. Üks suhteliselt pisike taim kasvatab alla nii tiheda juurestiku oma elus hoidmiseks. Täna potistasin kobarskopooliaid - no nagu orashein tundus. Järelikult see minu savine pinnas talle ikka sobib, sest väga kaugele oli ta end juba suutnud kolida. Uusi punganinasid paistis maa seest veel tulevat.

Ja nii see kevad siis edeneb. Hommikuti on maapinnal juba mitu ööd olnud 5külmakraadi. Taimepotid platsil on ikka kell 10 olnud veel läbinisti külmunud.  Päeval olin juba lühikeste varrukatega.

Sügisel meil nagu tigusid ei olnud, aga mingi trammiga nad nüüd saabunud on. Eile korjasin padjandite alt terve purgitäie ja raudselt jäi need veel kolm korda sama palju alles.

Sipelgate rünnak on kohutav. Terve müügiplats täna kees nendest. Mina ei oska nende vastu küll miskit ette võtta. Seni kui nad kahju ei paista tegevat, las siis olla.

Naudime seda kevadet, kui teda on. Neljapäeval lubas taas lumelörtsi.

Ravimatu haigus

See taimede igasugu ostmine on küll haigus, ei tea kas ka ravitav. Täna hommikul läksin Helle juurde eelmisel aastal tellitud  Veitchi pojengi järele. Tema olemasolu olin suutnud talvega juba unustada. Tagasiteel poiss küsis, et kas Maarahva poodi ka tahad minna. No miks mitte, kui teele jääb ja lahkelt peatus tehakse. Olin juba jõudnud haarata eluliselt vajalikud kollase mugulbegoonia mugulad, ühe rohelise õiega floksi ja just puuduva kurereha, kui üks proua pöördus minu poole: ''Vabandage, kas teie olete Karin?'' Nagu filmis. Proua oli mulle võõras, aga tahtis rääkida taimedest. Ja kuna mul oli aeg limiteeritud, siis õnneks laskusin vestlusse ja rohkem ei saanud miskit ostetud. Jumalale tänu! Mul niigi 22 potti eelmisest aastakäigust istutamise ootel.

Sinilillede, krookuste ja märtsikellukeste pilte ma postitama ei hakka, aga õitsevad.

Natuke veel külvamisest ja külvidest. Nimelt ostsin kunagi paki kollase õievärviga lupiini seemet. Pakis oli 10 seemet ja sain 4 taime, kes täna ka pikeeritud said. Kuid minu kogemuste põhjal tärkavad lupiinid väga erineval ajal, siis potti tühjaks veel ei soputanud ning jätsin ootele. Samas, Milda saatis mulle šokolaadi-rohesilma seemneid. Eelmisel aastal ostsin neid ise, sain pakist ühe taime, ega täpselt ei mäleta ka, kuhu ta panin. Õit küll ei näinud. No ja sel aastal siis uus külv. Pakil oli kiri, et sees 10 seemet, üle ma ei lugenud. Külvasin 31.märtsil ja eile, s.o. 4.aprillil oli 11 taime tärganud, idanevus kiire ja üle saja protsendi.

Ei saa üle ka hosti kivirikust. Soovitav on seemned külvata hõredalt, põhjendust sellele soovitusele ma ei leidnud. Täna otsustasin neid pinsettide abil pikeerima hakata, aga võta näpust. Juurepall oli sest kribust lehestikust ikka palju palju suurem. Pinsettidega ei teinud midagi. Sellistel puhkudel on mul heaks abiliseks Tupperware apelsinikoorija.

Natuke ka muudest toimetustest.

Potid täituvad, kasvuhoone kuhjub ja müügiplats täitub

Linnud on aias muidugi põnevad kaaslased. Olen alati nende elu jälginud. Paraku peab leppima ka igasugu pahandustega. Kuldnokad on nüüd avastanud, et teleka antenn on parim koht, kus õhtuti Nokia telefoni helinat matkida. Paraku on see antenn meil rõdu kohal ja see rõdu on nüüd rohelise-valge laiguline. Jube! Ja varblased arvasid, et kompostiga multšitud peenar on parim koht oma sulestiku sarjamiseks. Täna oli neid korraga 10 isendit seal tuulamas. Aga mul ju ka kribalaid taimi seal kasvamas. Käisin just hiilimas, ega nad miskit ära ei ole lõhkunud. Õnneks läks.

Kuldnokad koosolekut pidamas

Mul oli ühe seest õõnsa paku otsas vana pada, kuhu ikka miskit sai istutatud. Ja alati hõivasid sipelgad selle paja. Ei aitand ei ussi- ega püssirohi. Kuna pakk paistis väga väsinud moega, siis kühveldasin mulla välja ja tõstsin paku maha. Seal avanes vaatepilt sipelgate kodule. Mis viga sedasi vihmavarjus elada. Kuna pakk läheb utiliseerimisele, siis peavad nad uue kodu otsima.

Emal-isal on käsil kibekiire puude riita ladumine. Isa puuriit kerkib tagapool, ema oma on eespool.

Täna sai siis algus puude-põõsaste juurimine. Hobukastan, rabe remmelgas, mage sõstar, toomingas, punaselehine sarapuu ja harilik pihlenelas said juuritud. Ootele jäid konnatatar, künnapuu, kurdlehine roos ja ehk ka äädikapuu. Siin ongi palve Aalujatele, kas keegi potistaks mulle ühe korraliku  äädikapuu. Minu oma on esiteks pigem põõsas kui puu ja teiseks ei anna ta küünlaid. Äädikapuud on kahekojalised ja see on isastaim, mis küll õitseb, aga ei vilju. Aga ma tahaks talvel ka teda nautida. Enne juurima ei hakka, kui uus taim potis olemas. Minu oma näeb praegu välja selline ja vale koha peal on ta nagunii.

Lumeroosid on sel kevadel meil nirud.

Vihma ootel

Vihma oleks nii hädasti vaja, mis natukenegi seda loodust peseks. Aga meie ainus kord, kui sel kevadel on vihma sadanud, eile öösel 3piiska. Täpselt nii palju, et trepp oli täpiline. Täna hommikuks nagu lubas sadu, aga kell on 6.48 ja siiani mitte tilkagi.

Viimase nädala märksõnaks on küll hanede massiline sisseränne lakkamatu voona. Nagu pagulased. Üks parv kaob vaevalt põhjataevas silmapiirilt, kui tammiku tagant lõunaküljest saabub kriiskavate hüüete saatel uus parv. Palju tuleb neid. Eile trehvasin ka selle kevade esimest toonekurge.

Viis vana õunapuud on nüüd kõik maha saetud ja aed nagu suur tantsuplats. Oksad vajavad veel koristamist. Seda ei taha ka enne teha, kui saaks otse traktorikärust lõkkesse panna. Aga lõket ei julge teha, sest vihma ei ole. Surnud ring veel hetkel. Nüüd olekski vaja aega leida, et mõtteid koguda ja uusi puittaimi veebist hiilida, mida aeda istutada. Aga aega ju ei ole. Vaja potistada, pikeerida, komposti vedada, istutusalasid natuke kraamida. 

Üks uus puu, mida tahaks, oleks madalakasvuline heleda lehestikuga puu, just puu. Ma veel ei tea, kes see olema peaks. Aga suitsuahju kõrvale ma midagi sellist tahaks.

Koristamist ootavad oksahunnikud.

No sai aga jälle külvatud. Milda, lahke inimene, saatis mulle järjekordse pakitäie seemneid. Peaks ju puruloll olema, kui ei külvaks. Alles sain toast viimased külvid kasvukasse viidud, kui läks uus ralli jälle lahti. Külvidest veel nii palju, et paar päeva tagasi pistis potist nina esimene Cyclamen hederifolium.  Mitte et mul seda alpikanni vaja oleks, aga nägin poes seemneid müügil. Ja ainuke pakk oli ka, kuidas sa jätad ta sinna poodi vedelema. Külvasin 26.veebruaril ja tärkas esimene 02.aprillil. Külvi hoidsin paar nädalat toas ja siis viisin kasvuhoonesse. Kasvuhoones on temperatuur kõikuv ja ööd siiski jahedamad. Vaatan, mis edasi. Alpikannide kohalt veel lisaks, et talvitumine meil on kehv olnud. Lume alt tulid välja paar päeva tagasi, täpselt ei oska ka öelda, mis ja kuidas talvitus, aga nirud nad hetkeseisuga on.

Üks imelik oli ka kollase ängelheina külv. Seeme enda korjatud. Tärkas 1 taim. Mõtlesin, et ah ei pikeerigi teda, nagunii istutan endale. Külvasin 11.novembril, esimene tärkas veebruari algul. Tänase seisuga on potis 3 taime. Ka selline huvitav käitumine.

Nõelja kesakanni seemnepakis tundub, et on olnud valed seemned. Sirguvad sealt sellised paksema karvase lehega tegelinskid. Kuidagi kahtlane värk.

Üks suur murekoht on siiani sammal. Ega sel samblal midagi viga ei ole ses mõttes, et ilus roheline vaip. Aga kui iga istutusala kattub ja mattub pidevalt rohelusse, siis see on häiriv. Eelmisel hooajal kasutasin usinalt nii puutuhka kui lupja, mida lisasin istutusaladesse, aga sel aastal kõik kordub. Nüüd olengi juba mitu päeva koristanud sammalt. Vedasin oma väärtusliku komposti istutusaladele (juba 4 ala korda saanud), aga see ju ikkagi happeline. Ei märganud eriti tihti sinna kompostihunnikusse õigel ajal tuhka lisada. Tuhka ega lupja ei julge enne lisada, kui kõik ninad on mullast välja pistetud. On mis on, aga mulle tundub ehk ma loodan, et taimed on selle komposti eest tänulikud. Seda näen muidugi hiljem. Kevadväetise jätan sel aastal kasutamata, kus võimalik. Multšitud aladele muidugi pean lisama.

Kompostihunnikut olen alati väärtuslikuks pidanud, seal leidub alati igast põnevat. Eilne leid oli suitsupakk 'Rumba'. No seda ei kujuta küll ette, kuidas ja kuskohast see sinna saanud on. Isegi tekst oli selgelt loetav, uskumatu.

Tärkamine samblikust.

Natuke ka aiamärkmikust. See on mul olemas ja suur raamat kohe. Kirjas külvid, idanemised, pikeerimised jne. Samuti uued taimed ja ka päritolu, kui meeles on. Aga kokkuvõttes on sel raamatul üks suur puudus - puudub kanne selle kohta, et kes ja kuhu sai istutatud. Vaatan siin neid külmaga üles kerkinud silte ja imestan ise kah, mida leian. Aga nüüd on paar pojengi kadunud ja meeles ei ole, kuhu nad said. Katsu neid talvekahjusid niimoodi hinnata. Nüüdsest tuleb selles asjas natuke hoolikam olla.

Külma kergitatud taimesildid. Aed nagu laboratoorium.

Kõike veel ei näe, sest mõni osa aiast on veel lume all.

Talvekahjusid on meil veel vara hinnata, aga mõned mägisibulad, mis on mul olnud juba palju aastaid, on ikka väga tugeva kahjustuse osaliseks saanud.

Kohutav vaatepilt.

On ka helgemaid hetki.

Külmaõrn harilik efedra on hästi vastu pidanud ilma katmata matmata.

Eile üritasin harakapesa pildile saada, kuid kahjuks on ta nii kõrgel, et katusekonstruktsiooni mina siia ei saanud. Aga katus on peal ja soojustamine algas.

Selline mõtteid ja tegusid täis on olnud siis möödunud päevad.