Ravimatu haigus

See taimede igasugu ostmine on küll haigus, ei tea kas ka ravitav. Täna hommikul läksin Helle juurde eelmisel aastal tellitud  Veitchi pojengi järele. Tema olemasolu olin suutnud talvega juba unustada. Tagasiteel poiss küsis, et kas Maarahva poodi ka tahad minna. No miks mitte, kui teele jääb ja lahkelt peatus tehakse. Olin juba jõudnud haarata eluliselt vajalikud kollase mugulbegoonia mugulad, ühe rohelise õiega floksi ja just puuduva kurereha, kui üks proua pöördus minu poole: ''Vabandage, kas teie olete Karin?'' Nagu filmis. Proua oli mulle võõras, aga tahtis rääkida taimedest. Ja kuna mul oli aeg limiteeritud, siis õnneks laskusin vestlusse ja rohkem ei saanud miskit ostetud. Jumalale tänu! Mul niigi 22 potti eelmisest aastakäigust istutamise ootel.

Sinilillede, krookuste ja märtsikellukeste pilte ma postitama ei hakka, aga õitsevad.

Natuke veel külvamisest ja külvidest. Nimelt ostsin kunagi paki kollase õievärviga lupiini seemet. Pakis oli 10 seemet ja sain 4 taime, kes täna ka pikeeritud said. Kuid minu kogemuste põhjal tärkavad lupiinid väga erineval ajal, siis potti tühjaks veel ei soputanud ning jätsin ootele. Samas, Milda saatis mulle šokolaadi-rohesilma seemneid. Eelmisel aastal ostsin neid ise, sain pakist ühe taime, ega täpselt ei mäleta ka, kuhu ta panin. Õit küll ei näinud. No ja sel aastal siis uus külv. Pakil oli kiri, et sees 10 seemet, üle ma ei lugenud. Külvasin 31.märtsil ja eile, s.o. 4.aprillil oli 11 taime tärganud, idanevus kiire ja üle saja protsendi.

Ei saa üle ka hosti kivirikust. Soovitav on seemned külvata hõredalt, põhjendust sellele soovitusele ma ei leidnud. Täna otsustasin neid pinsettide abil pikeerima hakata, aga võta näpust. Juurepall oli sest kribust lehestikust ikka palju palju suurem. Pinsettidega ei teinud midagi. Sellistel puhkudel on mul heaks abiliseks Tupperware apelsinikoorija.

Natuke ka muudest toimetustest.

Potid täituvad, kasvuhoone kuhjub ja müügiplats täitub

Linnud on aias muidugi põnevad kaaslased. Olen alati nende elu jälginud. Paraku peab leppima ka igasugu pahandustega. Kuldnokad on nüüd avastanud, et teleka antenn on parim koht, kus õhtuti Nokia telefoni helinat matkida. Paraku on see antenn meil rõdu kohal ja see rõdu on nüüd rohelise-valge laiguline. Jube! Ja varblased arvasid, et kompostiga multšitud peenar on parim koht oma sulestiku sarjamiseks. Täna oli neid korraga 10 isendit seal tuulamas. Aga mul ju ka kribalaid taimi seal kasvamas. Käisin just hiilimas, ega nad miskit ära ei ole lõhkunud. Õnneks läks.

Kuldnokad koosolekut pidamas

Mul oli ühe seest õõnsa paku otsas vana pada, kuhu ikka miskit sai istutatud. Ja alati hõivasid sipelgad selle paja. Ei aitand ei ussi- ega püssirohi. Kuna pakk paistis väga väsinud moega, siis kühveldasin mulla välja ja tõstsin paku maha. Seal avanes vaatepilt sipelgate kodule. Mis viga sedasi vihmavarjus elada. Kuna pakk läheb utiliseerimisele, siis peavad nad uue kodu otsima.

Emal-isal on käsil kibekiire puude riita ladumine. Isa puuriit kerkib tagapool, ema oma on eespool.

Täna sai siis algus puude-põõsaste juurimine. Hobukastan, rabe remmelgas, mage sõstar, toomingas, punaselehine sarapuu ja harilik pihlenelas said juuritud. Ootele jäid konnatatar, künnapuu, kurdlehine roos ja ehk ka äädikapuu. Siin ongi palve Aalujatele, kas keegi potistaks mulle ühe korraliku  äädikapuu. Minu oma on esiteks pigem põõsas kui puu ja teiseks ei anna ta küünlaid. Äädikapuud on kahekojalised ja see on isastaim, mis küll õitseb, aga ei vilju. Aga ma tahaks talvel ka teda nautida. Enne juurima ei hakka, kui uus taim potis olemas. Minu oma näeb praegu välja selline ja vale koha peal on ta nagunii.

Lumeroosid on sel kevadel meil nirud.