Valged on talved

Paar päeva on päris tugevat tuisku olnud, täna on kraadiklaas langenud 11 pügala võrra alla nulli, tuul muudab külma veel võimsamaks. Aga ilus on. Võtsin ka täna ühe jalutuskäigu ette ja kui riideid mitte karta ning neid rohkem selga panna, on õues ikka ilus. Ainult et peale lumerookimise ei ole aias midagi teha. Paar päeva tagasi sai puude lumekoormat kergendatud ja järjekordselt katused tühjaks kühveldatud. Koridori aken kaob igatahes lumehange ära.

Halb uudis on see, et kui koer aias oma kiirendusringe tegi, jäi tema selja taha maha hall lumi. Lähemal uurimisel jõudis kohale - need on mutimullahunnikud seal hangede all, mida ta oma käppadega laiali kühveldas. Ei taha mõeldagi, milline see muru kevadel seal all välja näeb. Muttidele, muudele närilistele, tigudele ja seenhaigustele on tänavune talv meeltmööda, maa sula ja elu hea. Õnneks kitsedele tundub raps rohkem meeldivat kui mu puud ja põõsad, need askeldavad mööda rapsipõlde.

Külma lubab lähipäevil päris tugevalt, mõningail andmeil isegi kuni -27, no elame vaatame.

Siin paistab lume alt jupike tuhkpuuhekist.

Ja selle aia kõrgus oli veel sügisel 1,5 meetrit.

Nädal jõuludeni ja kaks uue aastani!!!

Lund ei ole enam kuskile panna

Eesti kliima on huvitav ja vaheldusrikas, kui veel eelmisel nädalal kaalusin muru niitmist, siis täna ei ole lund enam kuhugi panna. Üleeile algas see möll peale, kuigi alul üsnagi tagasihoidlikult. Piisas sellest, et aias teerajad sisse lükata. Kasvuhoone katuselt tõmbasin küll juba siis suure hulga lund maha. Koristasin veel kasvuhoonet ja tegelesin nende taimedega, mis pottidega kasvumajja talvituma läksid. Krüsanteemid õitsevad veel täie rauaga, sai tuppa vaasigi neid. Korjasin veel mõningaid seemneid, sest miskipärast kadus muist varutut kuhugi teadmatusse. Lund veel väga palju ei olnud, aga maa oli valge. Sulamaa jäi jälle lume alla. Siin vaade 28.novembril Loodi pargile.

Eilne hommik oli juba paras hullumaja. Esiteks kukkusin linnas maha kui padakonn, käed jalad laiali. No nii krdi libe, et kohe oli libe. Tuiskas ja möllas parajalt, isegi kaalusin mõtet maale mitte minna, aga siis mõtlesin, et peab ja kõik. Suure tee pealt koju on meil täpselt 500m. Bussi pealt maha astudes oli pilt selge - sahka pole veel käinud ja tee parajalt kinni tuisanud. A väga hullu ei olnud. Mõnes üksikus teelõigus oli lumi põlvini. Aga kodus, jessas, rõdul ja esiku katusel terve meeter lund. Hakkasime siis kühveldama. Koridori akna alla sai lumevalli kõrguseks 1,2meetrit. Siis vaatasin, et lagedal oli lumi tuisanud just nii, et puude juurte ümbrused lagedad. Võtsin kühvli ja viskasin siis mõnedele nagu mürikaaria, leedrid, kukerpuud, ebatsuuga, deutsia jms lumekuhjad ümber. Noorte viljapuude ümber kuhjasin ka lume ja tallusin kinni. Suurelehine hortensia jäi ka ilma igasugu oksata, viskasin lumekuhja peale. Ega neid oksi nüüd ei saanudki mujale, kui puudele tüvekaitseks ja okaspuudele päikesevarjuks. Ja selle sulanud maa peale pole neid ju vaja kah. Õige, roosid ja viinapuud said ikkagi katted. Kui aiateed olid ka mitu korda ära kühveldatud, siis otsustasin minna postkasti juurde ajalehe järele, sest hommikul veel lehti postkastis ei olnud. Postkast asub meil suure maantee ääres, seega tuli uuesti läbida see poole kilomeetri pikkune teerada. Kui ma lõpuks sinna postkastini jõudsin, vat siis oli küll tunne, et viskan lumehange puhkama, sest tee oli juba nii paksult kinni tuisanud ja sahka ikka mitte kuskil. Aga tuli asuda veel tagasiteele. Koju jõudes vajusin lihtsalt lehtedega diivanile ja lugesin ja lugesin. Ei tahtnud mõelda ka, et õhtul pean jälle sumpama hakkama, et linna tulla. Ära tulin! Siin pilt teest eile hommikul, kui lund ei olnud veel väga palju.

Õhtul tuisus ma enam pildistama ei kippunud. Aga täna hommikul pidi maal täielik kaos olema. Lund pidi nii meeletult olema, et teda lihtsalt ei ole enam kuhugi visata. Aeda piirab meil 1,5m kõrgune traataed. Koer oli ka öösel selle mölluga pandud siseruumi ja ema väitel ei saagi teda vist õue lasta, sest mitmest kohast ta lihtsalt jalutaks üle aia.  Kass saab omi asju ajada ka ainult seal, kus rajad sisse lükatud. Lindude toidumaja sai ka eile akna taha ja veel hämaras oli see tihaseid täis.

Lipumasti kõrval on mul harilik kuusk `Froburg`, nii umbes minu kasvu ja väike tipuke pidi hangest veel välja paistma. Seega, kui eelmisel nädalal kaevasin ja rohisin, siis nüüd mattume lumme. Plaan oli täna, isa sünnipäeval maale minna, aga aknast õue vaadates jääb see pidu küll paremat ilma ootama. Kuigi, kui ikka lubab külma -20, siis pean minema ja kasvuhoonesse lund tassima, see lihtsalt on väike kohustus.

Jõuluks meil kõrgeks kasvab rohi,

uueks aastaks rinnuni on hein... Nii kipub sel aastal küll olema. Tagumine aiaosa läheb igatahes talvele vastu tunduvalt pikema muruga kui peaks. Parim oleks kuni 5cm kõrgune muru, aga arvan, et meil küll juba umbes 8cm kõrgune. Aga no enne jõule ma enam niitma ka ei hakka, saagu siis mis saab. Selle nädala olen siis tegelenud nii rohimise kui kaevamisega. Kui ikka enne järgmise nädala lõppu külmaks ei lähe, siis jätkan nende töödega. Kui algul oli plaanis enamus püsikuid pealt lõikamata jätta, siis sellise niiske ja sooja ilma jätkudes ma siiski siit ja sealt neid lõigun. Pealsed lihtsalt lähevad mädanema ja ega selline lödi taimejuure peal ka lund korjata ei aita. Mis tugevamad, neid ma ei puutu. Suurt püsikute istutusala aia taga rohisin terve päeva (nii palju, kui silm seletas ses hallis ilmas) ja eks siis tuli ka üht-teist ära lõigata. Ja mis ma siis leidsin - sügisel mulda pandud koonuslaugud reas, kõik umbes 5cm pikad. Ei ole mul enne koonuslauke olnud, ehk peavadki sügisel üles tulema, küüslaugud tulevad ju ka sügisel. Neid lauke panin ka kolme erinevasse kohta, kus ülejäänud said, ei mäleta, pean otsima, sest kirjad said juurde.

Kaks päeva olen siis kaevanud. Mu taimede ettekasvatusplatsike on mõõtudega 5*16m, pool sellest on külvide, pistokste ja mõningate püsikute ja põõsaste all ja pool ootab külve, pistoksi jms. Igatahes kaks päeva kaevasin ja rohisin ja eile enne pimedat lõpetasin. Kevadel jälle kergem. Platsil on ka 5 seemnest külvatud budleiat, mis ootavad kevadel alalisele kasvukohale istutamist. Need jätan talveks pealt lõikamata ja mulda kuhjasin veits juurte ümber. Samas on see ala tuultele avatud koha peal, vaatan kui tugev see Inglismaal umbrohuna käituv budleia seemnest külvatuna siis on. Budleiade kõrval on hariliku kuldvihma seemikud, ka päris suured. Siin teadjamad arvavad, et ei ela talve üle. No ei tea, mulda ümber juurte natuke kuhjasin, ehk peaks ka mõne kuuseoksa lume püüdmiseks maasse sorkama, kuigi seal lagedal on lund alati palju, kui teda üldse on. Ja siis on seal veel 6-7 seemnest külvatud veigelat. Need ka umbes poole meetri kõrgused. Kahjuks ma ei tea, mis veigelad need on. Seemnemaailmast sai kaks erinevat veigelat eelmisel talvel tellitud, üks oli jaapani ja teine varajane veigela. Milline neist tärkas, vot ei tea. Lehtede järgi pakuks pigem jaapani veigelat, aga kindel ei ole. Need jäävad talveks budleiade kaissu, vast elavad ka talve üle. Ja siis kevadel vaatan, millised õied neil on.

Taimedele kuuseoksi veel vara panna ja ega mul neid eriti kuhugi panna ka pole. Roosid on sellised, mis neid vajavad. Ja kevadepoole olen päikesepõletuse vältimiseks ka mõnedele padjanditele neid pannud. Samas näiteks kirjulehine sidrun-liivatee käitub kevadel nii kuis talle meeldib, on neid oksi kaitseks või mitte. Enamus kevadeid on ta ikka nö poolik, eelmisel kevadel oli esimest korda väga kena väljanägemisega. Ameerika kermesmarjale panin eile eterniidi küll peale, kuigi ta pidi end külvama hullult, aga suur puhmas on ikka suur. Seda niiskust meil praegu ju nii palju. Ja alpi jänesekäppadele pean vist ka täna eterniiditüki peale panema ja kevadel nad kuivemasse ja liivasemasse kohta istutama. 

Mõned päevad tagasi külastasin ka Viljandi aiapoodi, et osta miskit püsikute seemneid. Valikus oli kõigest 10-12 erinevat püsikut, sellist kõige tavalisemat. Kui küsisin müüjalt nigela seemnevaliku kohta, siis tegi ta suured silmad ja ütles, et ega siis praegu pole ju seemneid müügil, need tulevad ikka alles märtsis. No tere talv. Sama mis lähed toidupoodi ja küsid liha ning müüja vastab, et oi liha süüakse jõulude ajal ega me varem seda müüma ei hakka. Vot nii ja samas kauplustel mure, et käive väike. No jessas-juudas, ei oska miskit kosta.

Hommikusse hakkab valgust tulema, lähen ja kaevan täna ka natuke, sest ilm on selleks soodne. Ja kaugel see priimulate õitseaegki on, kõigest mõne kuu kaugusel. Ahjaa, kisopriimulate pealsed on koledaks läinud ja need ka ainsamad. Pean igaks juhuks liiva ümber panema. Pildil olev priimula on lihtsalt niisama ilus priimula.

Novembri keskpaik

Ilmad nagu ikka sel ajal. Külmad tulid, olid ja läksid ja viimastel päevadel on 8-9 pügalat üle nulli näidanud. Aga pime on küll kogu aeg, täna panin juba kella kolmest toas tule põlema. Päikest on siiski harva.

Eelmisel nädalal sai siis järjekordselt Luual õpinguid alustatud ja oi, kuidas mulle meeldib. Ja alati on ka nii palju uusi teadmisi ootamas, et vahest mõtlen, et kuidas ma seda või toda veel ei tea. See on arvatavasti surmani nii ja sured ikka lollina. Luual on tehtud ikka väga palju, 2010 veebruaris lõpetasin seal maastikuehituse erialal ja kui palju on selle ajaga suudetud korda saata - restaureeritud vana ühikas ja sellest on tehtud tõesti mõnus koht. Õppehoone on küll alles tellingutes, aga seest on remont tehtud ja ilus on see küll. Arboreetumisse ei jõudnud, sest õhtul ju nii vara juba pime. Ja nüüd olen otsaga sealmaal, et terve tuba on puittaimede seemneid täis - ikka herbaariumi tarvis. Kuigi 25 puittaime seemned on vaja septembriks kuivatada ja etiketistada, siis ma tegin kohe ära. Mis täna tehtud, see homme hooleta. Neljapäeval tulin koolist ja reedel korjasin maal seemneid ja sain vajaliku koguse kätte ka. Nüüdseks kõik lüditud ja kuivavad.

Aiatööde hooaeg ka enam-vähem lõppenud, ainult kuuseoksad ootavad oma aega. Okaspuude võrad on kinni seotud ja noorte viljapuude oksad sidusin ka kinni, et nad lume raskuse all ei murduks.

Sellised armsad roosad lumimarjad siis.

Konnad aias

Ei ole paremat võrdlust kui Muhedik leiutas, et kõik puud ja põõsad on kui konnad aias. Täna käisin siis peale lumesadu esimest korda maal ja üllatus missugune. Ema oli küll luuaga puudelt lund maha kraapinud, aga aia taga olevad põõsad olid tõesti nagu konnad. Ei olnud vahet, kas lumi oli maha aetud või mitte, konni oli palju.Ja kõik need põõsalised on endiselt laiali, selline tunne, et kummardavad sinu ees. Lehti hoiavad ka kõvasti kinni. Raputasin kontpuid ja põisenelaid, aga lehed ei lange, ometi on külmakraade olnud piisavalt. Kahjud on siiski väikesed, okaspuudel pole häda, murdunud on üks äädikapuu oks ja üks põõsasmarana oks. Aga hukkunuid loeme ikka kevadel. Mis neist kaardus põõsastest saab, näeb järgmise nädala sulaga. Igatahes põõsasmaranad on nagu totakad ja kummardavad sügavalt. Viinapuud olid mul ka katmata ja neile panin täna tekid peale. Järgmisel nädalal ikka ennustab ööpäevast sula, siis saan korralikult katta. Elulõngad ka alles nii uhkelt lehtes, et mida sa lõikad või katad. Aga... kitsedel ja jänestel on pidu. Ei jõudnud ma ju võrke puudele ümber veel panna ja tänane vaatlus näitas, et tagasilõikus on juba oktoobri lõpuks olnud tugev. Eriti armastavad nad igasugu pajusid, kõik on tugeva lõikuse läbi elanud. Need `Bullata`d ei saagi mul oma vormi kunagi kätte, sest sööjaid on nii palju. Kui nüüd sulaks läheb, vean võrgud, aga kõigile ei jõua neid lihtsalt nii materiaalsetel kui füüsilistel kaalutlustel panna. Paigaldan ainult hinnalisematele ja mulle kallimatele. Aia taga looma jälgi lumel vaadates oli tunne, et ka karu on ringi kõndinud. Rebase, kitse ja jänese jäljed olid selgelt näha, aga siis tulid suured käpajäljed, ehk oli kõigest lumeinimene. Ega see Rocky meil niisama öösel ei haugu, ikka loomade peale. Ja ei saa ju koera ka ööseks lahti lasta, sest äkki hommikul sõpra enam ei olegi. Igatahes varakult hakkab see kitsede rünnak. Kaalusin aalusin ka mõtet diisliga immutatud lapid puude külge riputada, mis pidi vägagi hästi loomi peletama. Aga kui ei peleta? Kuna ise katsetanud ei ole, siis ju tulemusi ei tea. Homme otsustan, ehk ikka mõnele puule riputan. Just neile, mida mitu on, siis tean järgmisel aastal, kuidas neid kaitsta on rentaabel.

Konn - põõsasmaran

Davidi budleiad on alla vandunud külmale

Diabolo kummardus vaatajaile

Sahhalini konnatatar on ilma tatrata...jäi ainult sahhalin konnaga

Nii kui inimesi on tugevaid, nii ka taimi. Imekspandav tema lehemassi juures, et terveks jäi.

Pajud on ikka uskumatult tugevad tegelased.

Must leeder on ka nii musta konna nägu.

Igatahes lubas nädal aega sula ja siis saab ka viimased tööd tehtud, kuigi esmaspäevast algab ka kool.

Esimene lumi

Täna, 25.oktoobril sadas meil esimest korda valget laia lund. Talv läheneb. Aga enne seda saabub sügisest see osa, mida ma eriti ei armasta. Niiske, pime, porine, hall. Õnneks on ka igasugu tubaseid toimetusi ootamas, seega igavuse üle ei saa kurta.

Aiatöödega olen graafikus, kõik on enam-vähem järje peal. Kannade juurikad kuivatasin korralikult soojas toas ära, puhastasin, jagasin, panin pottidesse kuiva turba sisse ja talvekorterisse. Mugulbegooniate mugulad kuivatasin ka, puhastasin ja samuti turbasse. Kuigi need mugulad tundusid kole äbarikud ja õnnetud. Ei ole ma neid elus enne üle talve ka hoidnud. Õitsesid nad sel aastal küll uhkelt ja pikalt, allahinnatud ja aegunud seemned talvel ostsin, aga värvi nad andsid ja jõulised nad olid. Vaatan siis kevadel, kas tärkavad ja kuidas tärkavad.

Muist kaeralilli sai ka siseruumi talvituma toodud. Kuigi eelmisel talvel elas kaeralill õues vägagi hästi. Ainus viga selle juures on see, et selleks sügiseks oli ta vallutanud terve ruutmeetri. Selle suure kuhila jätsin ikka õue, eks kevad on sügisest targem.

Jorjenid ja gladioolid on samuti pandud kevadet ootama. Krüsanteemid viisime kasvuhoonesse talvituma, kui väga külmaks ei lähe, saab õisi vaasi tuua ka detsembris. Nii olen ma mõnel aastal igatahes teinud.

Ühest leviisiast kuivmüüril oli saanud 30, neile panin eterniidi peale, nii nagu ka eelnevatel aastatel. Kuigi kuivmüüril ei tohiks niiskust ju olla, aga nii igaks juhuks, liiva raputasin ka ümber.

Lehti on ka jõudumööda riisutud, aga neid langeb vist jõuludeni. Haavad, pihlakad ja ginnala on vist ainsad alasti puud praeguse seisuga meil aias. Enamikul üht-teist veel küljes rippumas, kuigi eile hakkasid ka sirelid oma lehti loovutama. Tavaliselt ongi nemad tugevalt oma rüüst kinni hoidjad. Ja vist ainus, kelle all ei olnud ühtegi langenud lehte, oli Salix x sepulclaris. Tõesti-tõesti - eilse seisuga nägi ta välja täpselt samasugune kui juulis, isegi lehtede värv ei ole muutunud. Aga kuulates ilmateadet, siis nädalalõpp paistab külm ja eks järgmisel nädalal jälle on, mida riisuda.

Need mõned suvelilled, mis mul kasvasid, sai komposti viidud. 

Kõige suurem töö suvikute koristamisel oli jaapani humalaga. Neid oli vist kokku ka 10 tükki, aga see mass, mis nad suvega suutsid kasvatada... Kui on ikka kiiresti vaja midagi varjata, siis jaapani humal on selleks õige valik, katab väga lühikese ajaga väga suure ala. Enamikul püsikutel jätsin ka sel aastal pealsed lõikamata - koguvad lund ja aed ei tundu talvel nii alasti olevat. Eks selle sügisese koristuse ja püsikute lõikuse otsustab igaüks ise. Täna siit kuskilt lugesin just, et sel sügisel soovitatakse kõik pealsed püsililledel ära lõigata ja põletada, sest vihmane suvi soodustas igasugu seente arengut. Eks siingi ole oma tõetera sees, aga mina jään oma juurde. Ei lõiganud ka eelmisel aastal kõike paljaks. Muidugi näiteks floksid ja monardad, mis hallituse selga hankisid, lõikasin ära. Samuti ka pojengid ja külmavõetud laudlehe lehed. Samas laudlehe õisikuvarred jätsin tiigi kaldale uhkeldama.  Muhediku soovitusel ei puutunud ka hostade pealseid, las olla... Ega looduslikus koosluses ju ka keegi taimi ei lõigu, kõik saavad ise hakkama.

 Nõrgemad lähevad lihtsalt välja. Eelmise talve seemnekülvist kasvatatud erinevad priimulad läksid kõik koos õitega esimese lume alla. Arukas oleks vist olnud õied ära näpistada, et taimi mitte kurnata, aga mina mitte ei raatsinud. Täidisõieline varretu priimula oli veel eriti armas seal vastu maad oma õitega ukerdamas. Sibulaid sai ka maha pandud ja päris palju, küll korvidega ja ilma. Ainus häda oli selles, et kaevasin uutele sibulatele asukohta otsides pidevalt vanu sibulaid välja. Eks on neid sorgatud siia ja sinna ja ise ka enam ei mäleta, kes ja kus on.

Roosid ja Davidi budleiad on mullatud. Padades kasvavad vesiroosid rändasid keldrisse. Sügisesed seemnekülvid said tehtud, mõned seemned ka külmkappi jahtuma pandud. Noored viljapuud on veel vaja mullata, tüved varjutada ja nende oksad kinni siduda, et ennetada talvise sulalume all murdumist. Ja elupuud on ka vaja veel seest puhastada ning mõningatele ka nöörid ümber tõmmata, et lumi figuuri ei rikuks. Ja kitsede kaitseks võrgud aia taga kasvavatele tegelastele ümber tõmmata. Suureõielised elulõngad on ka veel tagasi lõikamata ja katmata, sest alles õitsevad. Õnneks looduslike elulõngadega katmise mured puuduvad.

  

Kui järgmise nädala kuivade ilmadega need tööd ka tehtud saan, siis võib talv hakata tulema. Kuuseoksad on varutud.

Meie idamaatark koer jõudis sel nädalal otsusele, et aia taga on üks tiivuline kikkapuu vale koha peale istutatud. Igatahes üles ta tema sikutas ja oi, mul oli tõeliselt kahju. Niigi ma päästsin selle õnnetu mõned aastad tagasi, kui ta Luual taheti ära visata. Viisin koju, poputasin ja sel aastal sai ta nö alatisse kasvukohta istutatud. Võrratu sügisvärv oli tal täispäikeses, nii mõnedki tahtsid sel sügisel teda ära osta. Oleks seda ette teadnud, oleks ära müünud. Koer mitte ainult ei kaevanud teda välja, vaid murdis ka pooleks, päästa polnud enam midagi. Õnneks ei olnud ainus isend:)

Ja nüüd, kui kell saab kohe 22, on lund juba nii palju, et aeg keldrist kelk välja tuua:)

5.oktoober

Õues on 9 kraadi sooja ja sajab, aga las sajab, sügis ju. Vaatasin, et aasta tagasi oli ilm umbes sama, ei olnud veel öökülmasid olnud, vihm vaheldus päikesega ja sügis nagu sügis ikka. Eile oli igatahes vägagi ilus ilm, oli päikest ja pilvi ja õisi ja vilju. Rohisin ja kaevasin, paar päeva oleks veel ilusat ilma vaja. Siis kõndisin ja nautisin ja mõtlesin igasugu mõtteid. Vaatasin aeda, mis on siiani õisi meeletult täis ja tekkis täiesti LOLL mõte panna kirja veel oktoobris õitsevad taimed. Õnneks ei kihutanud veel tuppa pastaka järgi. Sest kui mõned istutusalad olid hoolikalt läbi uuritud, sai selgeks, et õitseb umbes 1/3 taimedest. See tundus täitsa uskumatu ja enamik veel nii ilusate õitega. 6-7 erinevat priimulat, kullerkupp, mugulbegooniad, kirburohi, siilikübarad, väikeseõieline helmikpööris `Palace Purple` (vaieldamatult üks mu lemmikuid massistutuse korral), aedheleenium, hulgalehine lupiin, aedmonardad, aed-kukekannused, hostad `Guacamole` ja `Fragrant Bouqet`, suured tähtputked, krüsanteemid jne, jne. Suvikud ka kõik täies aus ja hiilguses. Siis need värvilised kikkapuud oma uhkete marjadega, pähklipuud, ginnala, pärnad jne. Kõik lõõmab päikeses ja see ON FANTASTILISELT ILUS. Võib olla teatud mõttes ilusamgi kui suvel. Varjud pikemad, sest päike käib madalamalt ja värve rohkem, sest sügis maalib. Väikeste laululindude laulu on küll vähem kuulda, aga miskit veel on. Kuldnoka parved teevad õues vahemaandumisi, linavästrikud kiikavad putukaid otsida enne lendu ja need suured lahkuvad linnuparved... Maire Aunaste kirjutas hiljuti Maalehes, et üks põhjus, miks ta ei taha linnas elada, on see, et maal ta saab seista põlluteel ja hõigata lahkuvale linnuparvele täiest kõrist: ``Head teed! Kohtumiseni kevadel!!`` Ja tegin seda minagi ja hea tunne oli. See ongi maal elamise-olemise võlu. Eile mõistsin jällegi, et parim tunnustus tehtud töö eest on see, kui sa kõnnid oma aias ja naudid neid vaateid ja neid taimi, siis istud maha ja ohkad, et issand kui ilus. Ning mõtled, et täna rohkem ei viitsi, parem vaatan. Niipalju siis eilsest ajutööst, aga nüüd tõsisemalt tegemistest. Trilliumid mul endiselt pottides, muret nendega ei tohiks olla, sest potid suured ja parajate aukudega. Maha panemiseni veel läheb aega, sest tahan enne sealt mugulbegooniate mugulad välja kaevata. Aga seda ei raatsi veel teha, sest õis ajab õit taga. Helle pani oma trilliumid kenasti pottidega mulda ja oh õnnetust, juba oli keegi ühe sibula välja kraapinud ja nahka vist pistnud. Igatahes läinud. Ma ei kujuta ette, kas need mügrid siis tõesti sukelduvad ka ülalt alla potti nende mugulate järgi või oli see lihtsalt üks õnnetu juhus. Pean vist ka kuskilt mingit võrku hankima ja pottidele peale panema. Kevadel siis pidevalt jälgima, mil võrk eemaldada. Nii lollilt ei tahaks neist kaunitaridest ilma ka jääda. Selles veendusin ka, et seda mügri mürki pole küll erilist mõtet osta, lihtsalt üks hea moodus rahast lahti saada. Nimelt on mügri väga viljakas loom, sest ühe suve jooksul on tal 2-3 pesakonda poegi ja pesakonnas kuni 7 poega. Juba 1-kuuselt on pojad tegijad ja samal suvel saavad nad emaks- ja isaks. Jessas, kust see raha võtta, et neid hävitada? Eks siis rebased ja kährikud tegelevad sellega.

Homseks lubas ilmajaam enam-vähem ilma, saab ikka miskit õues jälle toimetada. Vaatasin, et 8 potti ootavad istutusjärge ja natuke või tegelt päris palju sibulaid ka veel mahapanekut. Oktoobris vist külma oodata ei ole, eks vaja siis veel murugi niita. Aga ilma näeb ikka ise, kui nina õue pistad. Kuskil meedias vilksatas, et tuleb viimase saja aasta külmim talv, aga kes neid ennustusi ikka usub. Nii palju ma uskusin, et jätsin kolm suurt punti monardasid veel aeda. Sel aastal nad mul nii hallitasid ja plaan oli enamik komposti saata. Pealsed lõikasin ära ja siis aju teatas, et aitab. Sest äkki tõesti tuleb nii külm talv ja kevadel aias kahjud suured, siis miskit ikka tärkab. No ja kuna nad mul sügisel ette ka just ei jää, siis võin ju ka kevadel kaevata. Nii siis jäigi.

Hädas olen endiselt istutusalas südaja makleiaga. Kuidas ma ka nii saabas olin, et ta sellisesse kohta kunagi panin. Kui ikka ise ei tea ja ei uuri, tuleb alati endast targematelt nõu küsida. Ei aita ei mürk ega kaevamine. Eile sain jälle neli tükikest kätte, tõenäoliselt tegin ka pisikesele kukerpuule selle kaevetöö käigus viga. Raske nende invasiivsete tegelastega. Sama rida karvase akakapsaga. Sai kunagi seemnest külvatud, vägagi ilus sinine õis ja karvane leht, aga no seda tärkab ka kõikjal ja mitmeid aastaid hiljem. No inimene õpibki töö käigus. Sama ka taimede kõrgustega, ei saa alati neid raamatuid üks-ühele võtta. Tihti oleneb taime kõrgus ka aastaajast ja kasvukohast ja jumal teab millest, näiteks sel aastal olid mul värd-käokingad `Bicolor` julgelt 2,5m kõrged. Need kaevasin küll üles, tundusid juba nagu kõrged põõsad istutusalades. Kõik teadmised tulevad just katsetades.

Ja veel - sügises on hääli ja palju. Suvel on nagu seda sitikate sagimist ja lindude säutsumist rohkem, siis ei pane neid tähele. Aga nüüd, eriti kui üksi toimetada õues, siis kuuled krõbistamist siin ja seal. Üleeile oli see vist, kui läksin isegi vahepeal tuppa. Miskipärast tundus pidevalt, et üks loom on ühe puu taga ja teine heki taga ja kolma ei tea kus. Oksad praksusid, lehed sahisesid... Tõenäoliselt oli see lihtsalt maha langevate lehtede sahin või miskit, aga hirmul suured silmad. Ilm oli ka sompus ja kuidagi kõhe oli.

 Ja selle pika kriipseldamise peale on jällegi päike pilve tagant välja tulnud. Ehk jääbki meile mõneks ajaks.