Esimene lumi

Täna, 25.oktoobril sadas meil esimest korda valget laia lund. Talv läheneb. Aga enne seda saabub sügisest see osa, mida ma eriti ei armasta. Niiske, pime, porine, hall. Õnneks on ka igasugu tubaseid toimetusi ootamas, seega igavuse üle ei saa kurta.

Aiatöödega olen graafikus, kõik on enam-vähem järje peal. Kannade juurikad kuivatasin korralikult soojas toas ära, puhastasin, jagasin, panin pottidesse kuiva turba sisse ja talvekorterisse. Mugulbegooniate mugulad kuivatasin ka, puhastasin ja samuti turbasse. Kuigi need mugulad tundusid kole äbarikud ja õnnetud. Ei ole ma neid elus enne üle talve ka hoidnud. Õitsesid nad sel aastal küll uhkelt ja pikalt, allahinnatud ja aegunud seemned talvel ostsin, aga värvi nad andsid ja jõulised nad olid. Vaatan siis kevadel, kas tärkavad ja kuidas tärkavad.

Muist kaeralilli sai ka siseruumi talvituma toodud. Kuigi eelmisel talvel elas kaeralill õues vägagi hästi. Ainus viga selle juures on see, et selleks sügiseks oli ta vallutanud terve ruutmeetri. Selle suure kuhila jätsin ikka õue, eks kevad on sügisest targem.

Jorjenid ja gladioolid on samuti pandud kevadet ootama. Krüsanteemid viisime kasvuhoonesse talvituma, kui väga külmaks ei lähe, saab õisi vaasi tuua ka detsembris. Nii olen ma mõnel aastal igatahes teinud.

Ühest leviisiast kuivmüüril oli saanud 30, neile panin eterniidi peale, nii nagu ka eelnevatel aastatel. Kuigi kuivmüüril ei tohiks niiskust ju olla, aga nii igaks juhuks, liiva raputasin ka ümber.

Lehti on ka jõudumööda riisutud, aga neid langeb vist jõuludeni. Haavad, pihlakad ja ginnala on vist ainsad alasti puud praeguse seisuga meil aias. Enamikul üht-teist veel küljes rippumas, kuigi eile hakkasid ka sirelid oma lehti loovutama. Tavaliselt ongi nemad tugevalt oma rüüst kinni hoidjad. Ja vist ainus, kelle all ei olnud ühtegi langenud lehte, oli Salix x sepulclaris. Tõesti-tõesti - eilse seisuga nägi ta välja täpselt samasugune kui juulis, isegi lehtede värv ei ole muutunud. Aga kuulates ilmateadet, siis nädalalõpp paistab külm ja eks järgmisel nädalal jälle on, mida riisuda.

Need mõned suvelilled, mis mul kasvasid, sai komposti viidud. 

Kõige suurem töö suvikute koristamisel oli jaapani humalaga. Neid oli vist kokku ka 10 tükki, aga see mass, mis nad suvega suutsid kasvatada... Kui on ikka kiiresti vaja midagi varjata, siis jaapani humal on selleks õige valik, katab väga lühikese ajaga väga suure ala. Enamikul püsikutel jätsin ka sel aastal pealsed lõikamata - koguvad lund ja aed ei tundu talvel nii alasti olevat. Eks selle sügisese koristuse ja püsikute lõikuse otsustab igaüks ise. Täna siit kuskilt lugesin just, et sel sügisel soovitatakse kõik pealsed püsililledel ära lõigata ja põletada, sest vihmane suvi soodustas igasugu seente arengut. Eks siingi ole oma tõetera sees, aga mina jään oma juurde. Ei lõiganud ka eelmisel aastal kõike paljaks. Muidugi näiteks floksid ja monardad, mis hallituse selga hankisid, lõikasin ära. Samuti ka pojengid ja külmavõetud laudlehe lehed. Samas laudlehe õisikuvarred jätsin tiigi kaldale uhkeldama.  Muhediku soovitusel ei puutunud ka hostade pealseid, las olla... Ega looduslikus koosluses ju ka keegi taimi ei lõigu, kõik saavad ise hakkama.

 Nõrgemad lähevad lihtsalt välja. Eelmise talve seemnekülvist kasvatatud erinevad priimulad läksid kõik koos õitega esimese lume alla. Arukas oleks vist olnud õied ära näpistada, et taimi mitte kurnata, aga mina mitte ei raatsinud. Täidisõieline varretu priimula oli veel eriti armas seal vastu maad oma õitega ukerdamas. Sibulaid sai ka maha pandud ja päris palju, küll korvidega ja ilma. Ainus häda oli selles, et kaevasin uutele sibulatele asukohta otsides pidevalt vanu sibulaid välja. Eks on neid sorgatud siia ja sinna ja ise ka enam ei mäleta, kes ja kus on.

Roosid ja Davidi budleiad on mullatud. Padades kasvavad vesiroosid rändasid keldrisse. Sügisesed seemnekülvid said tehtud, mõned seemned ka külmkappi jahtuma pandud. Noored viljapuud on veel vaja mullata, tüved varjutada ja nende oksad kinni siduda, et ennetada talvise sulalume all murdumist. Ja elupuud on ka vaja veel seest puhastada ning mõningatele ka nöörid ümber tõmmata, et lumi figuuri ei rikuks. Ja kitsede kaitseks võrgud aia taga kasvavatele tegelastele ümber tõmmata. Suureõielised elulõngad on ka veel tagasi lõikamata ja katmata, sest alles õitsevad. Õnneks looduslike elulõngadega katmise mured puuduvad.

  

Kui järgmise nädala kuivade ilmadega need tööd ka tehtud saan, siis võib talv hakata tulema. Kuuseoksad on varutud.

Meie idamaatark koer jõudis sel nädalal otsusele, et aia taga on üks tiivuline kikkapuu vale koha peale istutatud. Igatahes üles ta tema sikutas ja oi, mul oli tõeliselt kahju. Niigi ma päästsin selle õnnetu mõned aastad tagasi, kui ta Luual taheti ära visata. Viisin koju, poputasin ja sel aastal sai ta nö alatisse kasvukohta istutatud. Võrratu sügisvärv oli tal täispäikeses, nii mõnedki tahtsid sel sügisel teda ära osta. Oleks seda ette teadnud, oleks ära müünud. Koer mitte ainult ei kaevanud teda välja, vaid murdis ka pooleks, päästa polnud enam midagi. Õnneks ei olnud ainus isend:)

Ja nüüd, kui kell saab kohe 22, on lund juba nii palju, et aeg keldrist kelk välja tuua:)