Lund ei ole enam kuskile panna

Eesti kliima on huvitav ja vaheldusrikas, kui veel eelmisel nädalal kaalusin muru niitmist, siis täna ei ole lund enam kuhugi panna. Üleeile algas see möll peale, kuigi alul üsnagi tagasihoidlikult. Piisas sellest, et aias teerajad sisse lükata. Kasvuhoone katuselt tõmbasin küll juba siis suure hulga lund maha. Koristasin veel kasvuhoonet ja tegelesin nende taimedega, mis pottidega kasvumajja talvituma läksid. Krüsanteemid õitsevad veel täie rauaga, sai tuppa vaasigi neid. Korjasin veel mõningaid seemneid, sest miskipärast kadus muist varutut kuhugi teadmatusse. Lund veel väga palju ei olnud, aga maa oli valge. Sulamaa jäi jälle lume alla. Siin vaade 28.novembril Loodi pargile.

Eilne hommik oli juba paras hullumaja. Esiteks kukkusin linnas maha kui padakonn, käed jalad laiali. No nii krdi libe, et kohe oli libe. Tuiskas ja möllas parajalt, isegi kaalusin mõtet maale mitte minna, aga siis mõtlesin, et peab ja kõik. Suure tee pealt koju on meil täpselt 500m. Bussi pealt maha astudes oli pilt selge - sahka pole veel käinud ja tee parajalt kinni tuisanud. A väga hullu ei olnud. Mõnes üksikus teelõigus oli lumi põlvini. Aga kodus, jessas, rõdul ja esiku katusel terve meeter lund. Hakkasime siis kühveldama. Koridori akna alla sai lumevalli kõrguseks 1,2meetrit. Siis vaatasin, et lagedal oli lumi tuisanud just nii, et puude juurte ümbrused lagedad. Võtsin kühvli ja viskasin siis mõnedele nagu mürikaaria, leedrid, kukerpuud, ebatsuuga, deutsia jms lumekuhjad ümber. Noorte viljapuude ümber kuhjasin ka lume ja tallusin kinni. Suurelehine hortensia jäi ka ilma igasugu oksata, viskasin lumekuhja peale. Ega neid oksi nüüd ei saanudki mujale, kui puudele tüvekaitseks ja okaspuudele päikesevarjuks. Ja selle sulanud maa peale pole neid ju vaja kah. Õige, roosid ja viinapuud said ikkagi katted. Kui aiateed olid ka mitu korda ära kühveldatud, siis otsustasin minna postkasti juurde ajalehe järele, sest hommikul veel lehti postkastis ei olnud. Postkast asub meil suure maantee ääres, seega tuli uuesti läbida see poole kilomeetri pikkune teerada. Kui ma lõpuks sinna postkastini jõudsin, vat siis oli küll tunne, et viskan lumehange puhkama, sest tee oli juba nii paksult kinni tuisanud ja sahka ikka mitte kuskil. Aga tuli asuda veel tagasiteele. Koju jõudes vajusin lihtsalt lehtedega diivanile ja lugesin ja lugesin. Ei tahtnud mõelda ka, et õhtul pean jälle sumpama hakkama, et linna tulla. Ära tulin! Siin pilt teest eile hommikul, kui lund ei olnud veel väga palju.

Õhtul tuisus ma enam pildistama ei kippunud. Aga täna hommikul pidi maal täielik kaos olema. Lund pidi nii meeletult olema, et teda lihtsalt ei ole enam kuhugi visata. Aeda piirab meil 1,5m kõrgune traataed. Koer oli ka öösel selle mölluga pandud siseruumi ja ema väitel ei saagi teda vist õue lasta, sest mitmest kohast ta lihtsalt jalutaks üle aia.  Kass saab omi asju ajada ka ainult seal, kus rajad sisse lükatud. Lindude toidumaja sai ka eile akna taha ja veel hämaras oli see tihaseid täis.

Lipumasti kõrval on mul harilik kuusk `Froburg`, nii umbes minu kasvu ja väike tipuke pidi hangest veel välja paistma. Seega, kui eelmisel nädalal kaevasin ja rohisin, siis nüüd mattume lumme. Plaan oli täna, isa sünnipäeval maale minna, aga aknast õue vaadates jääb see pidu küll paremat ilma ootama. Kuigi, kui ikka lubab külma -20, siis pean minema ja kasvuhoonesse lund tassima, see lihtsalt on väike kohustus.