5.oktoober

Õues on 9 kraadi sooja ja sajab, aga las sajab, sügis ju. Vaatasin, et aasta tagasi oli ilm umbes sama, ei olnud veel öökülmasid olnud, vihm vaheldus päikesega ja sügis nagu sügis ikka. Eile oli igatahes vägagi ilus ilm, oli päikest ja pilvi ja õisi ja vilju. Rohisin ja kaevasin, paar päeva oleks veel ilusat ilma vaja. Siis kõndisin ja nautisin ja mõtlesin igasugu mõtteid. Vaatasin aeda, mis on siiani õisi meeletult täis ja tekkis täiesti LOLL mõte panna kirja veel oktoobris õitsevad taimed. Õnneks ei kihutanud veel tuppa pastaka järgi. Sest kui mõned istutusalad olid hoolikalt läbi uuritud, sai selgeks, et õitseb umbes 1/3 taimedest. See tundus täitsa uskumatu ja enamik veel nii ilusate õitega. 6-7 erinevat priimulat, kullerkupp, mugulbegooniad, kirburohi, siilikübarad, väikeseõieline helmikpööris `Palace Purple` (vaieldamatult üks mu lemmikuid massistutuse korral), aedheleenium, hulgalehine lupiin, aedmonardad, aed-kukekannused, hostad `Guacamole` ja `Fragrant Bouqet`, suured tähtputked, krüsanteemid jne, jne. Suvikud ka kõik täies aus ja hiilguses. Siis need värvilised kikkapuud oma uhkete marjadega, pähklipuud, ginnala, pärnad jne. Kõik lõõmab päikeses ja see ON FANTASTILISELT ILUS. Võib olla teatud mõttes ilusamgi kui suvel. Varjud pikemad, sest päike käib madalamalt ja värve rohkem, sest sügis maalib. Väikeste laululindude laulu on küll vähem kuulda, aga miskit veel on. Kuldnoka parved teevad õues vahemaandumisi, linavästrikud kiikavad putukaid otsida enne lendu ja need suured lahkuvad linnuparved... Maire Aunaste kirjutas hiljuti Maalehes, et üks põhjus, miks ta ei taha linnas elada, on see, et maal ta saab seista põlluteel ja hõigata lahkuvale linnuparvele täiest kõrist: ``Head teed! Kohtumiseni kevadel!!`` Ja tegin seda minagi ja hea tunne oli. See ongi maal elamise-olemise võlu. Eile mõistsin jällegi, et parim tunnustus tehtud töö eest on see, kui sa kõnnid oma aias ja naudid neid vaateid ja neid taimi, siis istud maha ja ohkad, et issand kui ilus. Ning mõtled, et täna rohkem ei viitsi, parem vaatan. Niipalju siis eilsest ajutööst, aga nüüd tõsisemalt tegemistest. Trilliumid mul endiselt pottides, muret nendega ei tohiks olla, sest potid suured ja parajate aukudega. Maha panemiseni veel läheb aega, sest tahan enne sealt mugulbegooniate mugulad välja kaevata. Aga seda ei raatsi veel teha, sest õis ajab õit taga. Helle pani oma trilliumid kenasti pottidega mulda ja oh õnnetust, juba oli keegi ühe sibula välja kraapinud ja nahka vist pistnud. Igatahes läinud. Ma ei kujuta ette, kas need mügrid siis tõesti sukelduvad ka ülalt alla potti nende mugulate järgi või oli see lihtsalt üks õnnetu juhus. Pean vist ka kuskilt mingit võrku hankima ja pottidele peale panema. Kevadel siis pidevalt jälgima, mil võrk eemaldada. Nii lollilt ei tahaks neist kaunitaridest ilma ka jääda. Selles veendusin ka, et seda mügri mürki pole küll erilist mõtet osta, lihtsalt üks hea moodus rahast lahti saada. Nimelt on mügri väga viljakas loom, sest ühe suve jooksul on tal 2-3 pesakonda poegi ja pesakonnas kuni 7 poega. Juba 1-kuuselt on pojad tegijad ja samal suvel saavad nad emaks- ja isaks. Jessas, kust see raha võtta, et neid hävitada? Eks siis rebased ja kährikud tegelevad sellega.

Homseks lubas ilmajaam enam-vähem ilma, saab ikka miskit õues jälle toimetada. Vaatasin, et 8 potti ootavad istutusjärge ja natuke või tegelt päris palju sibulaid ka veel mahapanekut. Oktoobris vist külma oodata ei ole, eks vaja siis veel murugi niita. Aga ilma näeb ikka ise, kui nina õue pistad. Kuskil meedias vilksatas, et tuleb viimase saja aasta külmim talv, aga kes neid ennustusi ikka usub. Nii palju ma uskusin, et jätsin kolm suurt punti monardasid veel aeda. Sel aastal nad mul nii hallitasid ja plaan oli enamik komposti saata. Pealsed lõikasin ära ja siis aju teatas, et aitab. Sest äkki tõesti tuleb nii külm talv ja kevadel aias kahjud suured, siis miskit ikka tärkab. No ja kuna nad mul sügisel ette ka just ei jää, siis võin ju ka kevadel kaevata. Nii siis jäigi.

Hädas olen endiselt istutusalas südaja makleiaga. Kuidas ma ka nii saabas olin, et ta sellisesse kohta kunagi panin. Kui ikka ise ei tea ja ei uuri, tuleb alati endast targematelt nõu küsida. Ei aita ei mürk ega kaevamine. Eile sain jälle neli tükikest kätte, tõenäoliselt tegin ka pisikesele kukerpuule selle kaevetöö käigus viga. Raske nende invasiivsete tegelastega. Sama rida karvase akakapsaga. Sai kunagi seemnest külvatud, vägagi ilus sinine õis ja karvane leht, aga no seda tärkab ka kõikjal ja mitmeid aastaid hiljem. No inimene õpibki töö käigus. Sama ka taimede kõrgustega, ei saa alati neid raamatuid üks-ühele võtta. Tihti oleneb taime kõrgus ka aastaajast ja kasvukohast ja jumal teab millest, näiteks sel aastal olid mul värd-käokingad `Bicolor` julgelt 2,5m kõrged. Need kaevasin küll üles, tundusid juba nagu kõrged põõsad istutusalades. Kõik teadmised tulevad just katsetades.

Ja veel - sügises on hääli ja palju. Suvel on nagu seda sitikate sagimist ja lindude säutsumist rohkem, siis ei pane neid tähele. Aga nüüd, eriti kui üksi toimetada õues, siis kuuled krõbistamist siin ja seal. Üleeile oli see vist, kui läksin isegi vahepeal tuppa. Miskipärast tundus pidevalt, et üks loom on ühe puu taga ja teine heki taga ja kolma ei tea kus. Oksad praksusid, lehed sahisesid... Tõenäoliselt oli see lihtsalt maha langevate lehtede sahin või miskit, aga hirmul suured silmad. Ilm oli ka sompus ja kuidagi kõhe oli.

 Ja selle pika kriipseldamise peale on jällegi päike pilve tagant välja tulnud. Ehk jääbki meile mõneks ajaks.