Kaks päeva ilma vihmata

Peale eilehommikust paaritunnist potistamist otsustasin siirduda aiatööde juurde. Ilm oli küll selline heitlik, tuulgi vahest vali, aga muidu kevad nagu ikka. Jope seljas ja paar pluusi all lisaks. Lindude laulu ja rännet on ilm täis, kõik saabuvad. Sama nagu inimeste ränne- parimatele jahimaadele.

Eile siis kaevasin ja müttasin ja saatsin kompostihunnikusse mitmeid kärukoormaid taimi. Iga asi kasvab kord üle ja paljust saab villand. Sorditud iirised paljunevad mu meelest nädalatega, neid läks hulgim. Siis mingi madal sügisaster või mis iganes, õied avanevad ja siis on november, mis mõtet on sel jandil, kui teda on veel 2*2meetrit. Jätsin väikese nutsaka. Iminõges, mis ta iganes on 'Beacon Silver' või miskit, meeletu levimisvõime. Risoomikas kurereha, karvane kadakkaer jne. Igatahes saatsin neid siis hulgim komposti. Leidsin, et sellelt platvormilt, kus nemad massiga kasvasid, on põnevam natuke särtsakamaid taimi uudistada. Varem seda endale lubada ei saanud, sest kurgede pesa oli kohe seal üleval posti otsas ning hapet lendas alla ju meeletult. Aga need lollikindlad lilled olid nii tugevad, et pidasid igasugu s...le vastu. Paar nädalat hoian kõik tühjana, et nähe, et tõesti miski ei tärka sealt, siis mõtlen edasi. Istutamist ootamas nii palju uut.

Õhtul asusin koristama üht eelmisel aastal rajatud ala. Kobestama ma veel ei asu, sest nii paljud pole veel nina välja pistnud. Ja kuna kive eelmisel aastal astumisradadeks vedada enam ei jõudnud, siis suurel alal ei riski jalga veel kõikjale toetada. Aga põnev on see püsikute maailm igal juhul, täis üllatusi, vanede tuttavatega kohtumist, uute ninade tuvastamist. Leian iga päev midagi uut ja see on ääretult põnev (ei saa siiani aru neist, kes ainult suvikutega möllavad - nagu ma isegi veel 10aastat tagasi). Vaatan siis eile, et 5 imelikku sibulikku ninad välja pistnud. Täiesti võõrad ja silti juures ei ole. Kirusin vareseid. Ise veel mõtlesin, et miks nad mul suht kaugele üksteisest on pandud, ei tundunud nagu väga prisked ka olema. Aga siis - marjapõõsa all jäi silma midagi valget, minu lipik - roheline upsujuur - 5tk. Õnn, et leidsin. Edasi ette äärde siirdudes vaatas vastu midagi imelikult võõra lehevärvi ja tegumoega. Sildi leidsin - kahelikolmetine võrdviljak, Milda päritolu. Jälle ootamist. Ja igasugu Aalujatelt kraami muudkui tuleb ja tuleb, tuhanded tänud Teile kõigile!

Täna nii põnev ei olnud. Mul on paar aastat kõrvuti kasvanud sellised imelikud naabrid, sellised igavad. Aga üritan siiski liigirohket aeda rajada ja lasnud neil nii vegeteerida, et küll saavad hakkama. Põhitegijad pundis siis kaukaasia hanerohi, hall kuningakepp, suur igihali ja üks üsna lähedalseisja virgiinia tonditupik 'Variegata'. Vaatasin siis täna, et igihali hull kõva mees laiama kukkunud, et piiran teda väheke. Sa pühade jeerum, suur jeerum. Kui hull laamendaja see ikka on, kõik maailm ja kui laialt ja veel milliste juurtemassidega teda täis oli. Andis madistada. Samas on ta mulle alati kevadel väga sümpaatne olnud. Mulle meeldib see, mis värvi on ta noored lehed, kuidas nad sirguvad, ilusad varajased sinised õied, aga igal asjal olgu mingigi piir. Südajas makleia on selle kõrval poisike, kui teda mitte häirida. No vot, siis kaevasin ja vandusin ja...jätsin ühe juuretüki veel alles. Kui te keegi teda veel olete võtnud nõuks teda kasvatada, siis andke teada, et kus ja kuidas. Ei tahaks nagu päris loobuda ka. Samas olen teda veel müünud ka päris edukalt, külmavärinad tulevad peale. Ei ole tõesti kedagi osanud hoiatada. Tavaliselt, kui on ikka mingi levija, siis annan ostjale teada. Vist eelmisel kevadel oli palju huvi pihlenela 'Sem' istikute vastu. Ma alati rääkisin, et peenrasse ärge pange, ainult murusse, kus saate niitmisega piirata jne. Paljud seepeale loobusid ja siis mul poiss ütles kah omast arust hea lause, et mis sa neile ütled, ammu oleks kõik otsas olnud (õpib majanduse klassis). Ma siis vastasin, et kujutad ise ette, kui nad korra mu käest sellise jura ostavad ja ma neid teavitanud pole, siis edaspidi ei osta nad midagi. Ja nüüd see krdi suur igihali. No edasi. Siis hakkasin hanerohtu välja lõhkuma, et veidi jätan, see ka juba igihalja täis. Natuke hanerohtu ikka jätsin, vast 

on igihaljavaba. Ja siis oli järg halli kuningakepi käes. Seda oli palju, ikka mitmeid ruutmeetreid.

Samas ikka ilus, kui sellise massiga õitseb, aga see igihali. Siis kaevasin seda, jätsin vast 30*30cm. Ja siis jõudsin märkamatult virgiinia tonditupiku 'Variegata' eelmisel aastal vist ostetud taimest nii pooole meetri kaugusele. Ja kui sealt maapinnast neid tupikuid tulema hakkas. Vot oli alles päev.

Edasi ma seda ala täna teha ei saanud, sest selles aia osas on meil kevadel lumi kõige kauem ja ei näe ega tunne veel paljusid. Aga tean, et seal vaja ka palju taimi ümber tõsta, sest ostetud pruuni õiega päevakübar osutus kollaseks ja nii said mitu kollast kõrvuti. Seega pean veel vähemalt nädala ootama. Õnneks jäi täna ka see lubatud vihm ja lumi tulemata, saab elada. Ja külvatud said nii suhkruhernes kui pool-lehitu hernes, külvikastidesse ja tuppa. Kartulid on kasvuhoones ämbrites juba tärganud. Tuppa ka varsti enam ei mahu, igasugu manti on kõik täis. Ja maasikad hakkavad ka kasvuhoones õitsema. Samas kütan kasvuhoonet ikka väga harva.

Idamaguna lehestik on juba kevadel nii armas. Mis siis, et peale õitsemist kuhtub, sügiseks on ju tagasi.

Erinevad hariliku kuuse vormid.