Lehevaatamisi kokku

Kolmapäev, 15. aprill 2015

15.aprilli hommik oli paksus lumevaibas

Imestada pole siin muidugi midagi, aprill ongi alati olnud väga muutlike ilmadega kuu ja lund on sadanud ka mais ja juunis. Lumi sulas ka ruttu ja kastiski jälle natuke.
Mina istutasin oma ranunculused ja saxifraga igatahes ära, kas tegin seda ka liiga vara, eks näha ole. Istutasin nad kuivmüürile, vedasin mitu koormat uut mulda lisaks ja loodan, et elavad. Juurdunud ja kasvu alustanud olid nad kõik. Pilti kahjuks ei teinud.
Vist eelmisel kevadel oli mu pikalehisel leviisial tohutu järelkasv ja sai neid usinalt potistatud jne. Sel aastal pojad põhimõtteliselt puudusid. Kuigi need kaks talve olid oma olemuselt väga sarnased, leviisiad mul ikka samal kohal ja kaetud mõlemal talvel eterniidiga. Õitsenud õied olen ikka peale jätnud ja lootnud isekülvile, aga võta näpust. Kõik siiski alati ei õnnestu.
Selle püsikute külviga olen nüüd ka mitu head aastat tööd teinud ja inimene õpib ikka kogu elu. Kui eelmisel aastal katsin kõik külvid vermikuliidiga, siis sel aastal ma selle järele vajadust ei näinud. Tõmbas ka see vermikuliit nõrga sammaldumise peale ja kas ta miskit eelist andis, mina vähemalt ei tuvastanud. Kui regulaarselt jõuad kasta, siis ei juhtu ainult turbas olevate külvidega ka midagi. Muidugi on oluline seemnete läbitav külmaperiood. Kuigi see talv oli suhteliselt soe, oli idanemine üle ootuste hea. Samas mõnest külvist tärkas ka üks või paar isendit, aga alguseks seegi hea.
Täna just aalusin ja kaalusin nende müüdavate seemnete kvaliteedi üle. Nt Helleborus, Pulsatilla, Anemone jne. Seemned väga lühiealised, kaotavad kiiresti idanemisvõime. Olen elus päris mitmeid pakke ostnud lumeroosi ja karukella seemneid, no ei ole mul õnnestunud sealt midagi välja võluda. Samas lumeroos külvab ju ise meeletutes kogustes. Seega on targem varuda aeda erinevaid liike ja oodata külve. Sorte jah nii ei saa, aga vahest on need liigid isegi põnevamad.
Okaspuid siis külvasin eelmisel nädalal. Rahutu Rahmeldaja varustas mind käbidega, ise korjasin ka üht koma teist ja nüüd ootan. Olin kas 3. või 4. klassis, kui käisin suvel Suure-Jaani Metsamajandis okaspuude seemikuid rohimas. Jube tüütu töö oli. Mäletan, et iga külvirea vahele olid pandud lauad, ju hoidis niiskust ja peletas umbrohtu. Mina laudu ei pannud, tegin külvid ridadesse, loodan, et varesed silte ära ei vea ja kahe nädala pärast peaksid tõusmed näha olema. Ootan huviga.
Selle nädala plaan on katkujuurest lõplikult lahti saada ja uutele pojengidele istutusala laiendada. Kas ilm soosib tegevust, eks paistab. Sinililled ka õitsevad, üks Helle toodud roosa või lilla vms iganes on eriti uhke. Kobarskopoolia ja adoonis ka kohe kohe sätivad. Elu on üks suur suur lilleõis :)
Pilt eelmise aasta 3. maist. Varsti varsti ja sel aastal on mul epimeediumi liike juba rohkem ja lisaks see kuulus kaptenilill.

4 kommentaari:

  1. Just kuulasin ilmateadet, nirupoolne aga eks ikka toimetada saab :) See külvamise ja seemnest taimede saamise värk on ikka selline salapärane protsess, mina olen Pulsatillasid ja Anemone saanud hästi, Helleborust küll mitte kunagi, vahel ei saagi aru, millest see sõltub aga ega müüdavate seemnete vanust ju ei tea tõesti ja mõni tegelane otsustab kasvama hakata alles siis kui külvikarp on kusagile peenranurka ära tühjendatud :) siis mingi aja pärast avastad, et oi, mis meil siin kasvab :D

    VastaKustuta
  2. Kylvamine on oma ettearvamatuse juures põnev, osa aianduse võludest :)
    Kylvidele oli see talv ja kevad hea pehme, Loodetavalt ei tule enam tapvaid kylmi või muud vastikut.

    VastaKustuta
  3. Mul kohe ei õnnestu midagi seemnest kasvatada, küll kastan liiga vähe, küll liiga palju. Pole kätt sells asja peale

    VastaKustuta
  4. Külvides peitub alati mingi müstiline x-faktor.
    Mul on nii hea meel, et Su kaptenilill nii ilusaks on läinud. Nad nägid algul väga nirud välja

    VastaKustuta