Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad...

Vbl mu mälu petab mind, aga minu meelest ennemalt meil nii tuuliseid päevi küll ei olnud. Nüüd ei ole aru ega otsa, tuul viib prillid ka peast minema, mis siis muust rääkida. Ohaka lehed peksis ka puruks, aga sest pole hullu, uued kasvavad nagunii.

Viimased päevad olengi veetnud kasvuhoones, sest õues on nagu natuke minu aia jaoks veel vara müdistada, isegi kaevata ma ei viitsi veel. Igasugu katsetused ajavad inimesed ikka pöördesse. Ma ei ole mingi eriti nobe aedvilja kasvataja, ema tegeleb sellega rohkem, aga sel kevadel vedasin kokku igasugu seemneid ja kõike vaja külvata. Erinevad kibepipra sordid (ei tea küll, mis nendega hiljem tehakse), ja siis saabus herne saaga. Herned vaja kindlasti külvata tarkadel andmetel enne 20.aprilli, et siis ei jõua liblikas muneda ja saak ussivaba. Ostsisn siis poollehitu madala väga magusa herne seemne ja ka suhkruherne seemne. 19.aprillil said külvikastidesse ja tuppa ja see ootus ... ja kui poisid siis 22.04 Suure Juhi sünnipäeval päid mullast välja pistma hakkasid...  Ema naeris, et jessas, nüüd kartulile ruumi ei jäägi, meil herned. Nii hull asi ikka ei ole, aga eks nad tuleval nädalal õue kolivad.

Püramiidtammedest pole veel tuhkagi näha, kuigi nuputasin pikalt, et mis ma sinna ridadesse külvasin, sildid ju järjekordselt kadunud. Okaspuud ka ei tärka. Nüüd see hull tuul puhus maapinna ka nii kõvaks, et sealt ei saagi miskit tärgata ja aidata ka ei saa, sest muidu kahjustan miskit. Viin homme vett, ehk võtab maa pehmemaks.

Varblastel, kes hõivasid me linavästriku pesakasti, on pojad väljas. Ja nii kahju, et ma ei tunne linde. Nii paljud uued tegelased paistavad olevat kodu leidnud me aias, aga no ei tunne. Ja see hetk, mil neid näed, on nii lühike. Igatahes üks uus linnuliik, sarnane varblase toonile, tiiva servad valged, natuke suurem, kogub kõvasti ehitusmaterjali. Aga kes, ei tea. Ja linavästrikuid on sel aastal väga vähe. Tundub, et ainult üks paarike alatise nelja või viie paari asemel.

Ja siis käisin poodlemas omaenda müügiplatsil, nii naljaks kui see ka ei ole. Muidugi ma käin ja otsin sealt kevadel taimi kohtadesse, kus augud ja väge mõnus on nii ka võtta. Aga nüüd leidsin valge õiega karukella. Omaenda seemnest külvatud aastal 2013, pottides, nüüd õitsevad ja üks valge. Pilt kehv, aga olemas ta mul on. Aga kuidas ma sain valge õie, kui mul on aias ainult lillad ja punased. See jääb juba botaanika valdkonda, aga ära ta ostsin, kuigi maha veel istutamata.

Nüüd paluks abi tuvastamisel, silt jällegi läinud.

Ja kevad annab ikka oma rohelusega uue hingamise ja uue elu.