ja tavaline Eesti suvi on alanud. Juba on jaanipäev ja hakkavad päevad jälle lühenema. Nii ruttu möödub see suvi, et kahju kohe. Selle suure kuumaga õitses ka kõik nii kiirelt ära, et mõnda õit ei jõudnudki imetleda. Aga üks hea asi oli selle kuuma juures ka, muru ei niitnud me kaks nädalat ja jumal tänatud. Tartust Viljandi sõites vaatasin teeäärseid eramuid ja enamus eestlasi ju nobedad niitjad - kõikjal oli muru asemel pruun vaip. Meil seda õnneks ei olnud. Loomulikult taastub muru kiirelt, aga ma ei näinud põhjust, et teda nülida. Reedel ja laupäeval sai siis muru niidetud täpselt kahenädalase vahega ja ei olnudki kõige hullemat haket maas.
Panen siia nüüd selle imeliku käiguraja pildid, mis murusse tekivad.
Just nii see muru seal siis kuivab ja kuna kaevamine mingit selgust ei toonud, siis olen ma nõutu. Tore oleks, kui keegi oskaks siin mingit nõu anda, et mis nähtusega tegu on.
Amuuri viinapuu mulle meeldib, kuigi võrkaed on selle liaani jaoks selgelt liiga madal. Sügisvärv on tal ka ikka vägagi ilus.
Harilik ebajasmiin õite- ja lõhnamöllus. Kevadel lõikasime põõsast pooled vanad oksad välja ja nüüd ei jõua noored oksad neid õisi kanda ja põõsas kipub laiali vajuma. Aga vahet pole, sest noorendama põõsaid ju peab. Järgmisel kevadel tuleb järelejäänud vanad oksad samuti eemaldada.
Eelmisel kevadel Tallinnast Pillelt toodud kolm loodusliku elulõnga seemikut. Mis või kes nad täpselt on, selgub siis, kui nad õied otsustavad avada. Õienuppe on oi-oi kui palju.
Hollandi iirised kohe on ilusad. Mul on kaks kollast ja üks valge. Kuigi sibulad soovitatakse talveks üles võtta ja kevadel uuesti mulda pista, siis mina seda ei ole teinud. Ja siiani on nad säilinud, muidugi lund on ka viimastel talvedel palju olnud.
Must leeder Black Beauty on tõeline kaunitar. Praegu on taim veel noor, kuid kosub jõudsalt.
Harilik kurekell on iga taluaia ehteks.
Nõmm-liivatee on silmale ilus, kuid ninale mitte eriti meeldiva lõhnaga õitsemise ajal.
Terveservalise paju Hakuro-Nishiki olen kevadel tugevalt tagasi lõiganud. Tagasilõikus soodustab noorte, värviliste võrsete juurdekasvu.
Salix x sepulclaris on iga aia ehteks.
Mõnus segadus, taga laiutab südajalehine makleia. Iseenesest vägagi dekoratiivne, kui ta ainult nii agressiivne ei oleks.
Lindude jooginõu kivimüüril.
Verev helmikpööris õitseb alati nii kaua ja annab mõnusa värvilaigu.
Toonekured askeldavad poegadega. Ei saa kindel olla, aga paistis kolm peakest. Kitsaks neil seal läheb, aga hakkama nad saavad.
Lina sinine haakub taevaga.
Jaanipäevaks on siis aiale ring peale tehtud ja kõik peaks nagu korras olema. Kui homme just laussadu ei ole, siis kavatsen pargiossa istutada veel mõned puud ja põõsad - veigelad, ginnala vahtrad, kastanid ja mõned punapajud oleks vaja veel istutada. Praeguse seisuga on omale nn pargis elukoha leidnud 65 puud ja põõsast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar