Päev mõtlemiseks

Nüüdseks on käes jõulukuu ja täna juba teine advent. Võib väita, et suuremad aiatööd on selleks aastaks läbi ja aega mõelda tehtu üle, uurida teiste tegemisi ja seada uusi sihte. Kuigi nipet-näpet leiab aias teha alati, kui vähegi tahtmist ja viitsimist juhtub olema.

Eilse tubase päeva sisustasin peamiselt aia- ja taimemaailma uurimisega. Tutvusin põhjalikult Repsu talu tööde, tegemiste ja taimevalikuga arvutiekraani vahendusel. Ja see väärib tutvumist. Mõned inimesed kohe on ülimalt andekad ja agarad ja oskavad ja jõuavad palju. Taimevalik on ka äge, minu jaoks oli väga palju üllatavaid leide. Nende koostööpartneriks on Seemnemaailm, seega ka võimalik enamus sorte-liike sealt seemnete näol tellida. Peab lihtsalt tegema valiku.

Järgmise teemana uurisin erinevaid aiakujundusvõtteid ja trende, lugesin blogisid ja nautisin fotosid ja mõttes tegin plaane. Aga ei jõudnud oma plaanidega eriti kuhugi välja, sest kogunes liiga palju nö kahe otsaga asju. Esiteks oli mul kavas kevadeks teha korralik istutusplaan, aga...  Sellised viimse detailini läbimõeldud aiad on küll uhked vaadata, aga need ei sobi minusugustele, kes tahavad pidevalt hankida uusi sorte, paljundada, istutada. Võin ju plaani teha, aga plaan jääbki plaaniks. Nähes müügil miskit uut ja põnevat, ei saa ju tihti sellest loobuda ja kuna ta on plaaniväline, siis peab talle ikkagi asupaiga leidma. Samuti on mul mitu head sõbrannat, kes uute liikide ja sortide hankimisel mõtlevad ka minu peale. Paljundusmaterjalist ei tea ka kunagi, kui palju ja mis õnnestub, jälle võib tulla ootamatusi. Seega sellist plaani ma siiski teha ei saa. Tuleb toimida antud ajahetkes.

Teiseks plaanisin teha kevadel suuri ümberkujundusi, aga tekkis jällegi algsetes plaanides mingi tõrge. Mõtlesin, et kuidas ma jõuan kõik need uued istutusalad kahe labidalehe sügavuselt läbi kaevata ja umbrohujuured välja korjata. Paljud kiidavad muruala pimendamist, mis hävitab umbrohud päris edukalt. Kujutasin juba ette, kuidas kõik aiaääred on presenditükke, vanu eterniite ja muud prahti täis ja juba mõte sellele mulle ei meeldinud. Olen ses osas ehk liiga pedantlik, aga sellis jama pikalt nautida ma ei taha. Alternatiiviks oleks muidugi mürk, aga kuulda on, et mõne aasta pärast saavad kangemaid mürke osta vaid taimekaitse koolituse läbinud paberitega tegelased. Näit. Roundup-i sari keelatakse üldse ära. Kui uurida maaletoojate infost, siis NeemAzal (looduslik!!!), Roundup, Starane müügiload lõppevad tuleva aasta suvel. Kas neid lubasid pikendatakse pole teada. Järelikult on kõik see staff ikka ääretult-ääretult mürgine ja aias suurel maa-alal mina teda siiski kasutada ei taha. Olemas ta muidugi peab olema, sest näiteks meil sissesõidutee, mis on 500m ja kus äärtes võimutsevad takjad ja nõgesed, seal ma leian, on mürgi kasutamine õigustatud. Vähemalt eelmisel aastal pritsisin küll kõik üle. 

Koolis õppisime, et aed peab olema mõtteliselt jagatud osadeks ja igal osal peab olema kindel funktsioon. Olen põhimõtteliselt nõus, aga kui paljude aiad ulatuvad hektaritesse, siis andke andeks, aga mis funktsioonidest me räägime. Funktsionaalselt toimiv aed on jah neile, kes teevad aia lõpuni valmis ja ongi valmis. Isegi hukkunud taim asendatakse täpselt sama sordiga ja muutub aed ainult vastavalt aastaaegade vaheldumisele ja taimede kasvule. Aga paljudel on veel aeglasekasvulised okaspuud põhisortiment, seega ongi nagu ta on. Mõtlesin sellele ja oma aiaosadele ja funktsioonidele. Jõudsin järeldusele, et meie aia funktsioon on tegelikult erinevate taimeliikide kasvatamine ja neile paremate elutingimuste loomine. Ei ole nii, et siin puhkame, siin mängime ja siin jalutame. Aed kui tervik on meil mitmete istutusaladega küll hakitud ja seoses sellega jõudsingi järgmise teemani. Nimelt oli mul kevadel plaanis keset muruplatsi rajatud istutusalad likvideerida ja viia kõik aia äärde, et keskele jääks avar muruplats ja niita oleks ka veidi lihtsam. Ja siin jõudsin mõttele, et aga täpselt nii ongi rajatud julgelt 75% meie aedadest ja kas ma ikka pean kuuluma selle halli massi sisse? Ei, ma vist ei pea neid istutusalasid mujale transportima, lihtsalt tuleb neid laiendada ja ehk ka viimistleda natuke teisiti. Otsisin eile igasugu aiaplaane ja suurem osa on projekteeritud nii, et istutusalad on äärtes ja keskel on avar muruplats. Las meil olla siis teisiti. Sest tegelikult muutuvad ju kõik trendid. Kui veel mõned aastad tagasi oli sisekujunduses pop köök ja elutuba ühendada, siis eilses Kodusaates räägiti, et see on täiesti aegunud ja vale mõtteviis. Ja alustame aga vaheseinte tagasi ehitamisega. 

Päeva lõpuks vaatasin plaatdelt vanu fotosid. Kahju, et digikas minuni nii hilja jõudis. Esimesed fotod digitaalselt alles aastast 2008. Vaatasin neid ja leidsin nii palju taimi, mis ei ole mul vastu pidanud ja on jäänud minevikku. Siin jõudsin jälle algusesse tagasi, et mis neist plaanidest mul kasu oleks.

2008 Õue ehtis suur ja võimas kask, mille all oli hea päiksevarjus istuda ja kus nägid ilmavalgust väga paljud kuldnoka ja piiripääsukese pojad. Kahjuks ei ole ma märganud ta võrast ühtegi digipilti teha. Juba samal aastal hakkas ta võra keskelt pooleks minema ja ta tuli maha saagida.  Otse ees marjapõõsaste rida, mis nüüdseks samuti välja juuritud.

2009 Sellist nartsisside paraadi enam ei ole. Alul kasvatasime peale nartsisside õitsemist suvikuid, aga järk-järgult on püsikutele üle mindud ja nartsisse vähendatud.

Esimene roos, mille ostsin ja mida enam ei ole. Tõenäoliselt sai pookekoht liiga kõrgele istutades, arvan nii.

2009 SkyRocket, millel alles veel kõik tüved. Haigestunud külg põhjapool, seega ikka seenhaigus.

Tõrvikliiliad pidasid vastu 4-5aastat, aga nüüd neid enam ei ole. Talveks katsin nad alati eterniidiga, aga sel talvel ei aidanud ka see. Samuti kukehari `Herbstfreude` sai mingi haiguse ja nüüd ei ole mul ka seda.

2009 Th. kukerpuu `Aurea` oli üks mu lemmikuid. Ta võra joonistus rohelise taustal nii uhkelt välja eriti ilus oli see kaugelt vaadates. A mingi tegelane näksis järjepidevalt ta juuri. Eelmisel aastal istutasin veel allesjäänud juured teise kohta, aga vaevalt sealt enam miskit tuleb. Sellest on küll nii kahju, peaks ikka uue hankima.

2009 Siin tabas mind valge vaimustus.

2009 Unustustehõlma on vajunud ka selline lehtla, mis meenutas natuke džunglit. Sellisena oli ta pigem peidupaik, mitte aia vaatlemise koht.

Lõhislehine iluõunapuu, mis veel aastal 2009 omas tüve. Nüüd kasvab ta põõsana.

Lasen nüüd oma mõtetel selgineda ja edasi settida.

Novembri lõpp

Eilne hommik oli fantastiliselt ilus. Hommikul oli küll nõrk miinus, kuigi mu kraadiklaas näitas 0, olid autode aknad hommikul jääs. Torm oli selleks korraks lõppenud ja päikesetõus oli ilus. Käisin hommikul linnas, poisile pandi ülemisse ritta breketid, olin julgustuseks kaasas. Lõualuid laiendavad traadid jäeti kurgulakke ja lisati breketid. Tõenäoliselt tal hambad siiski suhu ära ei mahu, vaatamata sellele, et üks hammas on juba välja tõmmatud ja ülemised lõualuud on laiendatud, tuleb veel üks hammas eemaldada. Aga sellega on veel natuke aega. Kui ülemise reaga selgus majas, tuleb kõike alustada alumise hambareaga. On aeg maailmas. Ja kusjuures see pidigi tänaste laste probleem olema (arsti väitel), et lõualuud on väikesed ja hambad ei mahu suhu.

Ja siis otsustasin ilusa ilma puhul ikkagi aiatöid teha. Tuul oli kaskede otsast hullult peenikesi oksi maha tuulutanud ja siis asusin mururehaga neid riisuma - novembri lõpp ja riisume muru:) Kaks suurt kärutäit viisin kraavi. Meil aia taga nõuka-aegsed kuivenduskraavid. Maa on meil alati suht kuiv olnud, ei tea, mida seal omal ajal kuivendati. Ja oleme pidevalt seal kraavis ühte osa kõduneva materjaliga täitnud. Sel sügisel sai kraavist väga hea kõdumuld välja kaevatud ja sihtotstarbeliselt kasutatud. Nüüd jälle hea sinna manti vedada. Tuul oli ka okaspuudele varjutamiseks pandud kuuseoksad nihutanud siia-sinna ja needki said õigesse paika toimetatud. Ilm oli ilus lõunani, kui läänetaevasse tekkisid jälle vihmapilved ja varsti oli sadu kohal. Tahtsin veel mutihunnikud laiali tõmmata, aga kõik olid nii märjad ja see töö jäigi tegemata. Pistoksi tahtsin ka veel lõigata, aga sedagi pean mõnel teisel päeval tegema, sest selle uduvihmaga enam ei kutsunud õue toimetama.

Ühe suure puuduse leidsin ka aiast - hetkel on värve liiga vähe. Punaste võrsetega kontpuid on küll, aga kollaste võrsetega on ainult mõned pajud. Oleks vaja rohkem kollasevõrselisi põõsalisi hankida, mis saaksid sügisel kohustuse domineerida. Ja värvilisemaid okaspuid oleks vaja. Liiga monotoonne on minu jaoks nüüdne aeg.

Üritan siia lisada viite Viljandi maakonna puukoolist, kus ma isegi veel käinud ei ole, aga Räpina targad soovitavad. Rohkem infi leiab  siit

Ka facebooki leht on neil päris korralik.

Lisan pildi 11.novembrist. Siis oli siit vaadates veel värvi, aga nüüd on minu jaoks lahja.

Tundub juba, et mulle meeldib eklektilisus, kus kõike on palju ja on paras rosolje. Nii see just ei ole, aga värvi on ju ellu vaja, et tuju hea oleks. 

Ja meeldiv ronija on küll Browni kuslapuu `Dropmore Scarlet`. Eelmisel talvel küll kannatas maapealne osa, kuid nüüd ta õitseb ja õitseb ja ei loe talle, et jõulud on varsti kohal. Vahva taim ses mõttes. Kuigi ega tema sordiehtsuses vist väga kindel ikka olla ei saa. Lugesin hiljuti, et Eestis kasvatatud taimed on hoopis igihalja kuslapuu ja mingi tundmatu kuslapuuliigi hübriidid. Vahet ses mõttes pole, et ronib ja õitseb ja silmale ilus vaadata.

Puittaimede paljundamine

Nädalavahetusel sai siin raamatuid sirvitud ja üht-teist olulist üles märgitud. Panen siia mõned olulised faktid puittaimede paljundamise kohta, mida tasub meeles pidada ja mida katsetada.

1. Ebatsuuga - saab paljundada ka pistikutega.

2. Harilik elupuu - pistoksad teha sügisel või varakevadel. Sügisesed oksad kasvuhoonesse. Pistoksad pikad - 12-15cm.

3. Jugapuu - pistoksad märtsis-aprillis, juurduvad kahe kuu jooksul. Püramidiaalsetel vormidel pistikud ladvavõrsetest, madalaid vorme saab ka külgvõrsetest.

4. Kadakas - pistoksad varakevadel, juurduvad 3-5kuud. Pistoksa pikkus 12-15cm. Sügisene pistoks talveks kasvuhoonesse, siis juurdub kevadel.

5. Kuuski saab paljundada ka haljaspistikutega võrsete kasvu lõpul. Juulis istutatud kääbusvormide haljaspistikud juurduvad lavas järgmisel kevadel.

6. Lehis - Pistikutega paljundamine on võimalik, kui pistik võtta noorelt taimelt.

7. Nulg - varakevadised pistoksad juurduvad 3-4 kuu jooksul.

8. Tsuuga - pistoksad juurduvad poole aastaga.

9. Aktiniidia - haljaspistikud juurduvad hästi. Pistoks juurdub halvasti, lavas klitšimismeetodil rahuldavalt.

10.Harilik amorfa - pistoksad ja haljaspistikud juurduvad hästi.

11.Tume aroonia - pistokstega. Tüvivormiks pookida harilikule pihlakale või toompihlakaliigile.

12.Budleia - sügisel pistoksad, hoida külmavabas ruumis.

13.Deutsia - pistoksad sügisel, haljaspistik hea juurduja.

14.Ebajasmiin - pärast kasvu lõppemist poolpuitunud võrsetest tehtud haljaspistikutega kasvuhoones. (Olen teinud ka suve esimesel poolel haljaspistikuid ja juurduvad täitsa hästi)

15.Kikkapuu - võrsete kasvu perioodil tehtud haljaspistikud juurduvad hästi.

16.Kontpuu - sügisesed pistoksad.

17.Läätspuu - haljaspistikud.

18.Tamarisk - pistoksad sügisel.

19.Remmelgas ehk paju - pistoksad või pistvaiad. Külmahelladel sortidel sügisesed pistoksad.

20.Värdforsüütia - sügisesed pistoksad.

 2010 sügisel korjasin Palamuse pargist 40pähklit, mis kõik said veel sügisel mulda pistetud. Tärkas 5taime, milledest ühe jänes pintslisse pistis. Augustis olid nad juba nii suured.

Oktoobris oli aias ikka värve. Praegu valitsevad rohelised ja pruunid toonid, ei ole miskit piltidele ka jäädvustada.

24.november

Täna on täielik sügis. Hommikul näitas 3 soojakraadi ja oli kuiv ning pilves. Nüüdseks on tuul tõusnud ja kallab vihma päris nobedalt. Sellise ilmaga ei kisu küll õue, isegi kui on väga head riided. Eile sai see-eest aiatöid veel usinalt tehtud. Aed on selline omamoodi koht, et seal on tööd alati. Ma nimelt otsustasin veel mõned püsikud pealt ära lõigata, mis algselt oli küll plaanis peale jätta. Ja seda prahti sai jälle mitu kärutäit aiast välja veetud. Seda valget aega on ka nii vähe, et ega üle nelja tunni väljas olla eriti ei saa. Hommikul vara on veel liiga külm ja niiske, aga peale lõunat hämardub varakult. Aga neli tunnikest leidsin. Öeldakse, et töö kaunistab inimest, aga eks ta kaunistab ka kilplast (selline mulje endast jääb). Nimelt võtsin eile aga talvekatted jälle pealt ära. Teada ju on, et esimene lumi sulab alati ja esimene maapinna külmumine ei ole veel talv. Seega olin liiga usin katja. Muidugi lähtusin ka kalendrist, aga seda meil ei ole eriti vaja vist vaadata. Tuleb ikka nina ukse vahelt õue pista ja selle järgi käituda. 

Liivatee, kadaka ja mikrobioota (mida ei olegi vaja varjutada) võtsin lahti, aga teistel lihtsalt sorkasin oksad kõvemini maasse. Mikrobiootad sai ise haljaspistikutest paar aastat tagasi tehtud, paar eelmist talve on nad mul küll kuuseokstega kaetud olnud. Tarkade blogijate nõuannete kohaselt elupuid ma enam ei varjuta, mida olen küll siiani teinud. Pillun kevadel tuhka lume peale, siis on lumelt peegeldus ka nõrgem. 

Siin siis peaks olema hübriidne Lemoine`i ehk prantsuse deutsia Deutzia x lemoinei. Tema on samuti haljaspistikust kasvatatud ja eelmisel aastal olid esimesed õied, mida oli küll vähe, sest külm võttis teda tugevalt tagasi. Taim peaks olema küll sooja koha peal, aga viga see, et kõrgeid puid ümber vähe. Sorkasin kuuseoksad maasse püsti, õhk käib läbi ja ehk talvitub paremini ja näen järgmisel aastal rohkem õisi. 

Samamoodi käitusin euroopa mürikaariaga Myricaria germanica. Selle taimehakatise sain mõned aastad tagasi Deia käest ja olen ka paar aastat ta õisi imetlenud. Kahjuks olen ta nii vale koha peale istutanud, kevadel kindlasti ta teise kohta transportima. Kas neid kuuseoksi sinna vaja on või ei, kes seda teab. Oleks mul kaks taime, siis ühte kataksin ja teise jätaksin lahti. A kui külm selle viimase ära võtab, siis kahju ka. Kevadel püüan teda paljundada, siis saan edaspidi katsetada. Kuigi see Eesti kliima on paikkonniti nii erinev taimede kasvatamiseks. Ja mitte ainult Eesti, vaid ka naabertalus on juba teised olud. Kuna asume suhteliselt kesk-Eestis, tuultele avatud paigas, siis on meil ikka külm. Kõik need puud, mis ma olen aeda ümbritsema pannud, on siiski veel noored, et luua häid tingimusi. Aga juba paari-kolme aasta pärast peaks olema olukord parem. Ja just sp peakski valima lagedale tuulepüüdjaiks rohkem kiirekasvulisi puid. Ega meil muidugi eriti rikkalikku valikut väga kiirekasvulisi ei ole, aga miskit ikka. Kased, lehised ja pähklipuud sirguvad vist kõige kiiremini. Ega männil ja kuusel ka viga ei ole, aga kui nad kraavipervelt tuua, siis läheb paar aastat ikka põdemisele. Lehiseid peakski järgmisel aastal mõned juurde muretsema. Mul on kolm eurojaapani noort lehist, aga võiks ju olla euroopa-, jaapani- ja ka dauuria lehis. Siis oleks hea neid omavahel kohe kodus võrrelda.

Ja siin minu õnnetu kaljukadakas `Skyrocket`. Ühe haru talt juba eemaldasime, sest tõenäoliselt on ikka mingi seen kallal ja kas ta ka järgmisel suvel elus on, ei tea. Igal kevadel on lõunapoolne külg rebane ja varjutada teda ka enam ei saa ta mõõtmete tõttu. Pruune oksi on ka juba kõikjal, ju see seen ikka levib.

Sellised olid mul kaks kirjut kadakat `Meyeri` 2010 kevadel. Siin oli küll vist tegu päikesepõletusega. Lasin neil veel terve aasta vegeteerida, enne kui sel kevadel välja said juuritud. Taastusid tõesti ainult ladvapungad. 

Lubasin küll, et ma kevadel enam mingi seemnemajandusega ja potitamisega ei tegele, aga... Jäin siin neid seemnemaailmas pakutavaid seemneid vahtima ja juba tahaks midagi külvata. See on täitsa idiootlik harjumus vist. Iga kevad algab sellega, et linnas on kõik aknalauad topsikuid täis ja kui on aeg pikeerida, siis on transport maale.  Muidugi sealt seemnemaailmast olen ka enne tellinud, aga vähemalt minul oli küll idanevusega probleeme. See ei pruukinud ka seemnete viga olla, vaid minu viga, aga ikkagi. Ja neid seemneid pannakse ka pakki nii-nii vähe. Nüüd õhtuti aega arvutis olla on, peab ikka uute taimedega tutvust tegema ja kevadeks miskit valmis vaatama.

Pilt on 20.novembrist. Sel sügisel esimene päev, mil maapind päeva jooksul sulada ei jõudnud.

21.november

Eile oli siis maapind terve päeva esimest korda sel sügisel terve päeva külmunud. Kuuseoksa igale poole ma maasse sorgata nii lihtsalt ei saanud, sest 1-2cm oli küllalt jäist pinda. Ka täna hommikul näitab kell 11 veel 3 külmakraadi. Kolmapäevast seevastu pidi soojaks tagasi minema. 

Kuigi silm paraneb visalt, tuli taimed kinni panna. Siinkohal olengi nüüd nagu lammas, enam ei tea, kas katan liiga usinalt taimi või mis. Loodan, et need kes loevad, jagavad oma kogemusi. Kuuseoksad tõin kohale ammu ja eile jäi siis nende taimedele asetamise rõõm. Alustasin siis noorest ebatsuugast, mis mul lageda peal. Tal oli mul ka eelmisel aastal kaitseks mõni oks ümber, kuna noor ebatsuuga pidi vähemalt mandril külmahell olema. Tean küll, et kuuske ei tohi kuuseoksaga sarnaste haiguste tõttu katta, aga... Mul lageda peal noor torkav kuusk ja noor serblane. Nad mul võrguga ümbritsetud ja panin igaks juhuks päikesepõletuste vältimiseks võrgu taha maasse mõned kõrged kuuseoksad. Omavahel nad kokku ei puutu, seega ei tohiks ka sarnased haigused levida või kuidas? Igatahes võrkude paigaldamisest on abi. Isegi noore sarapuuga on keegi juba maiustanud, vaatamata sellele, et ma teda pintseldasin, mis peaks ju ka loomi peletama. Seejärel viskasin mõned oksad sügisel maasse pandud pistokstele, kogub ikka rohkem lund neile peale, sest multšimisega mina vaeva ei näinud. Järgmisena panin oksad mustadele leedritele, mida mul nelja sorti. Ja kusjuures `Black Beauty`l on alles nii palju lehti küljes. Mul ei ole veel oma aias õnnestunud ühelgi leedril õisi näha, kuigi nii tahaks. Kaks lõhislehist leedrit on minust pikemad, aga alati võtab külm nad nii kõvasti tagasi, et õisi ei ole olnud isegi madalal. Ometi on ka Luua mandri-Eesti üks külmemaid, õitseb lõhislehine leeder seal alati. Eks seal on muidugi loodud ka vastav mikrokliima, aga mul nad ka soojas kohas. Loodan, et ehk järgmisel aastal õnnestub mõnda õit kohata. Siis sai amorfa mõne kuuseoksa talvetekiks, sest istutasin ju sügisel väga suurena ta ümber ja ei tea, kas ta ikka elab kevadeni. Aga kui ei, siis äkki juurdub endal mõni maasse pandud pistoks või saan Helle käest uue oksa. Korralikult katsin ka suurelehise hortensia, terveservalise paju `Hakuro-nishiki`, veigela `Victoria`, sidrun-liivatee, jugapuudele panin oksad päikesepoolsetele külgedele, pfitzeri kadaka. Suureõielised elulõngad said ka turbakatte ja vihmavarju. Ja nüüd tähtsaim, kas neid elupuid on vaja varjutada või mitte? Olen neid võrke ikka igal aastal neile ümber toppinud, samas kui mõni väidab, et see on mõttetu töö. Ometi on mul ka võrgu all mõni puu rebaseks läinud, mis küll hiljem on taastunud. Ja mikrobiootad jätsin ka katmata, sest ega neil vist ka pole varju vaja? Kanada kuused `Conica` on mul küll veel katmata, selle pean kindlasti ära tegema. Kuigi üks puu on juba minu mõõtu (veits küll korpulentsem), ei teagi, mis ümber panna. Mu vana kleit jääb vist küll kitsaks talle. Roosid jäid katmata, sest oksad said otsa. Kolmapäeval üritan oksi juurde tuua, aga kas neid elupuude jaoks on vaja või ei, ma nüüd ei teagi. `Rheingold` on küll noorest päras hellik ja talle ma panen küll oksad kaitseks, aga mis teistega teha, vaatan. Ja noorte õunapuude tüved tuleb ka veel kinni mähkida. Aga kas sidrunväändiku ja aktiniidia noorukid ka katet vajavad, ei mäleta, pean vist igaks juhuks neile ka mõne oksa viskama. Pean ikka talvel üritama kõigi koduste taimede kohta märkmed teha, kust alati hea vaadata. A ei oska seda vist veel korralikult süstematiseerida, jälle uurimistööd vaja teha. Seega, selle nädala lõpuks peaks saama küll sügistööd enam-vähem. Tööriistad said ju ka pestud.

Nüüd küsimus suurele ringile - kas sügisel võib ka õunapuid lõigata? Nimelt oli ajalehes Sakala kuulutus, et lõikan viljapuid. Isa küsis, et kas ta võib ka lõikama hakata, et tal saavad sügistööd otsa ja võiks ju mõne puu veel ära lõigata. Mina jäin vastuse võlgu, sest ei ole sellist asja enne kuulnud, et lõikame sügisel õunapuid. Samas kui nii mõelda, siis õunapuu vegetatsiooniperiood on lõppenud praegu ja on samas seisus ka varakevadel. Mis seal siis vahet, millal lõigata. Haavad ei hakka kohe paranema ja seenhaigused levivad? Ega nad kevadel lõigates ka kohe paranema ei hakka, sest vegetatsiooniperiood ei ole veel alanud ja mahlad ei liigu. Kas talvel külmaga seeneeosed üldse ringlevad? Kuidas siis käituda, kas lõigata sügisel või mitte?

Panen siis lõpetuseks kolm fotot, aastatest 2009-2011. Alati olen mõelnud, et issand, kui aeglaselt need puud kasvavad, aga pilte vaadates on kasv olnud ülikiire.

Aasta siis oli 2009.

Aasta siin on 2010.

Olemegi jõudnud aastasse 2011. Kahe aastaga on too salix x sepulclaris, ginnala seemik ja elupuud visanud ikka jõudsalt. Ei ole need taimed miskit aeglase kasvuga, lihtsalt ootaja jaoks on aeg pikk.

Eluratas keerleb

ja meie veereme selle ajaga kaasas. Igaüks meist sisustab oma ega just nii, kuidas talle meeldib ja kuidas keegi õigeks peab. Tänapäeval ei eksisteeri õiget ega valet ajaveetmise vormi, valikuvabadus. Minu valikud on sel nädalal kahjuks piiratud. Üleeile käisin Tartus silmaoperatsioonil ja see paranemisfaas ei ole just meeldiv. Samas, operatsioon ja arstid - viimase peal. Nagu kiirabihaigla filmis, mul ei ole ühtegi halba sõna. Aga nüüd olen nagu koll, sest silmavalge on veritsev ja paistes jne., nii pidi umbes nädal aega olema, enne kui paremaks läheb. Ja kõige hullem on see, et raamatut ei tohi terve nädala lugeda, aga ma olen ju ka nn "raamatuhull". Mul pidevalt mitu pooleli ja mitmed ootamas. See ongi vist kõige raskem selle nädala juures. Aga õnneks tohib arvutit kasutada. Ja nii olen ma juba kaks päeva tegelenud ainult blogide lugemisega (muidugi nendega, kus taimedest juttu). Ja täiesti hulluks ajab, ausõna. On ikka kollektsioonid ja on ikka tegijad. Mul lihtsalt ei jagu sõnu. Kui mulle praegu pakutaks tasuta reisi nädalaks soojale maale VÕI nädalaks taimehullude juurde, siis valiksin igatahes viimase. Ja just tänu neile blogidele juba tahan kevadet. Otsisin isegi 2010 kevade pildid välja ja vaatasin üle ja avastasin, millise kiire kasvuga on osad puittaimed. Üritan veel sel aastal väikese ülevaate anda aastasest juurdekasvust puudel-põõsastel fotode näol. Muidu ei saa arugi, et kasvavad ruttu, aga vaadates aastase vahega tehtud fotosid, on nagu öö ja päev. Ja kui palju tarkust saab omandatud neid blogisid lugedes, ei ole vaja õppidagi. Minu Muhediku poolt kellegi taimega kaasa saadud "piimohakas" osutus hoopis hunditubakaks. Ja nii edasi ja edasi... Hea sajand on see praegune, et suhtlemisvõimalus on nii kiire ja moodne ja soodne, kõigile küsimustele on võimalik kiire vastus leida. Ja veel - Luuale õppima minnes huvitusin just aiakujundusest, aga ei teagi miks, huvitab mind nüüd tunduvalt rohkem taimede kasv, päritolu, vastupidavus jne. Loomulikult, esteetiliselt nauditav aed peb täitma teatud kriteeriume, aga siis ma ju ei saaks katsetada erinevate sortidega. Siis peaks olema põhiplaan ja toetuma sellele. Näitena presidendi lossi ümbrus - korrapärane, kindel, rütmiline. Ma ei saaks ju sellises keskkonnas katsetada, et kas mul see ogaõun või mürikaaria sobib siia vahele ja kas ta ka siin edeneb. Selleks peab ikka ruumi olema ja vabakujulisus eksisteerima. Järelikult tuleb rõhuda siiski taimedele. Ja seda ma üritan ka teha.

Panen siia tänase postituseks kaks 2010.a pilti. Esimene pärineb 16.novembrist, kui metssead olid esimese laastamistöö minu noorte puude ja põõsaste ümbruses teostanud. Õnneks jätsid puittaimed maasse ja lõhkusid ainult rohtseid.

Ja teine pilt on lihtsalt kevadest, mida me jällegi ootama hakkame, vaatamata sellele, et sügis on olnud võrratu.

Edu ja ja jaksu kõigile blogi kirjutajatele - see on täiesti tänuväärne töö. Sealt omandab ääretult palju tarkusi.

9. november

Tänane hommik oli nii ilus, taevas oli selge ja maa oli mõnusalt valge. Ikka selline mõnus talveootuse tunne. Ei olegi sel sügisel sellist suurt pori ja vihma olnud. Need sajud on olnud kõik nii miniatuursed, et suuri lompe pole praktiliselt tekkinud. See on mõnus. 

Lõpetan siis eile pooleli jäänud töö. Üks sügisestest ja ka talvistest värviandjatest on laiuv tuhkpuu. Sügisel see punane värvus ja talvel punased marjad on igati ilmekad. Selline õnnetu ta meil küll on, nii palju oksi on alati kevadeks kuivanud, aga ta siiski hingitseb. Peakski vaatama, kuidas teda paljundada saaks, selliseid võiks täitsa rohkem olla.

Ja muidugi krüsanteemid... Mis muu lill see vastu talve ikka nii usinalt jõuab õisi lahti ajada. Lugesin hiljuti, et kui soovitakse krüsanteemide õisi varem avanema saada, siis tuleb tekitada kunstlikult lühipäev. Näiteks hakkad augustis igal õhtul kell 8 taimele musta kotti pähe tõmbama ja hommikul kell 8 võtad jälle ära. Kui muud tõesti teha ei ole, siis võiks ju proovida, aga minu poolt vist jääb see toiming tegemata. Igatahes muist krüsanteeme transportisin talveks kasvuhoonesse, mõned jäid ka õue. Jälle vaja kevadet oodata, et tulemust näha. Kahjuks läksid meil välja kõik lillad krüsanteemid. Tõenäoliselt sp, et me neid ei uuendanud. Nimelt tahavad krüsanteemid iga 3-4aasta tagant noorendamist.

Selles pajus on nõtkust, sitkust, graatsilisust ja kulda. Üks mu suur lemmik.

Ja nüüd pilk sügisesse kasvuhoonesse. Kuna mul õue need potid enam kuhugi ei mahtunud, siis panin nad kasvuhoonesse mulla sisse. Ei teagi, kuidas parem on. Kui ikka õues talvituks, oleks vist taim tugevam. A samas on ka kasvuhoones külm.

Ja tore on ka see, et maasikavaod on paksult maasikaid täis. Marjad on suured ja ilusad ja oi-oi kui palju. Kahju, et päikesel enam sellist jõudu pole, mis neid ka värvida suudaks.