Lehevaatamisi kokku

Esmaspäev, 21. november 2011

21.november

Eile oli siis maapind terve päeva esimest korda sel sügisel terve päeva külmunud. Kuuseoksa igale poole ma maasse sorgata nii lihtsalt ei saanud, sest 1-2cm oli küllalt jäist pinda. Ka täna hommikul näitab kell 11 veel 3 külmakraadi. Kolmapäevast seevastu pidi soojaks tagasi minema. 
Kuigi silm paraneb visalt, tuli taimed kinni panna. Siinkohal olengi nüüd nagu lammas, enam ei tea, kas katan liiga usinalt taimi või mis. Loodan, et need kes loevad, jagavad oma kogemusi. Kuuseoksad tõin kohale ammu ja eile jäi siis nende taimedele asetamise rõõm. Alustasin siis noorest ebatsuugast, mis mul lageda peal. Tal oli mul ka eelmisel aastal kaitseks mõni oks ümber, kuna noor ebatsuuga pidi vähemalt mandril külmahell olema. Tean küll, et kuuske ei tohi kuuseoksaga sarnaste haiguste tõttu katta, aga... Mul lageda peal noor torkav kuusk ja noor serblane. Nad mul võrguga ümbritsetud ja panin igaks juhuks päikesepõletuste vältimiseks võrgu taha maasse mõned kõrged kuuseoksad. Omavahel nad kokku ei puutu, seega ei tohiks ka sarnased haigused levida või kuidas? Igatahes võrkude paigaldamisest on abi. Isegi noore sarapuuga on keegi juba maiustanud, vaatamata sellele, et ma teda pintseldasin, mis peaks ju ka loomi peletama. Seejärel viskasin mõned oksad sügisel maasse pandud pistokstele, kogub ikka rohkem lund neile peale, sest multšimisega mina vaeva ei näinud. Järgmisena panin oksad mustadele leedritele, mida mul nelja sorti. Ja kusjuures `Black Beauty`l on alles nii palju lehti küljes. Mul ei ole veel oma aias õnnestunud ühelgi leedril õisi näha, kuigi nii tahaks. Kaks lõhislehist leedrit on minust pikemad, aga alati võtab külm nad nii kõvasti tagasi, et õisi ei ole olnud isegi madalal. Ometi on ka Luua mandri-Eesti üks külmemaid, õitseb lõhislehine leeder seal alati. Eks seal on muidugi loodud ka vastav mikrokliima, aga mul nad ka soojas kohas. Loodan, et ehk järgmisel aastal õnnestub mõnda õit kohata. Siis sai amorfa mõne kuuseoksa talvetekiks, sest istutasin ju sügisel väga suurena ta ümber ja ei tea, kas ta ikka elab kevadeni. Aga kui ei, siis äkki juurdub endal mõni maasse pandud pistoks või saan Helle käest uue oksa. Korralikult katsin ka suurelehise hortensia, terveservalise paju `Hakuro-nishiki`, veigela `Victoria`, sidrun-liivatee, jugapuudele panin oksad päikesepoolsetele külgedele, pfitzeri kadaka. Suureõielised elulõngad said ka turbakatte ja vihmavarju. Ja nüüd tähtsaim, kas neid elupuid on vaja varjutada või mitte? Olen neid võrke ikka igal aastal neile ümber toppinud, samas kui mõni väidab, et see on mõttetu töö. Ometi on mul ka võrgu all mõni puu rebaseks läinud, mis küll hiljem on taastunud. Ja mikrobiootad jätsin ka katmata, sest ega neil vist ka pole varju vaja? Kanada kuused `Conica` on mul küll veel katmata, selle pean kindlasti ära tegema. Kuigi üks puu on juba minu mõõtu (veits küll korpulentsem), ei teagi, mis ümber panna. Mu vana kleit jääb vist küll kitsaks talle. Roosid jäid katmata, sest oksad said otsa. Kolmapäeval üritan oksi juurde tuua, aga kas neid elupuude jaoks on vaja või ei, ma nüüd ei teagi. `Rheingold` on küll noorest päras hellik ja talle ma panen küll oksad kaitseks, aga mis teistega teha, vaatan. Ja noorte õunapuude tüved tuleb ka veel kinni mähkida. Aga kas sidrunväändiku ja aktiniidia noorukid ka katet vajavad, ei mäleta, pean vist igaks juhuks neile ka mõne oksa viskama. Pean ikka talvel üritama kõigi koduste taimede kohta märkmed teha, kust alati hea vaadata. A ei oska seda vist veel korralikult süstematiseerida, jälle uurimistööd vaja teha. Seega, selle nädala lõpuks peaks saama küll sügistööd enam-vähem. Tööriistad said ju ka pestud.
Nüüd küsimus suurele ringile - kas sügisel võib ka õunapuid lõigata? Nimelt oli ajalehes Sakala kuulutus, et lõikan viljapuid. Isa küsis, et kas ta võib ka lõikama hakata, et tal saavad sügistööd otsa ja võiks ju mõne puu veel ära lõigata. Mina jäin vastuse võlgu, sest ei ole sellist asja enne kuulnud, et lõikame sügisel õunapuid. Samas kui nii mõelda, siis õunapuu vegetatsiooniperiood on lõppenud praegu ja on samas seisus ka varakevadel. Mis seal siis vahet, millal lõigata. Haavad ei hakka kohe paranema ja seenhaigused levivad? Ega nad kevadel lõigates ka kohe paranema ei hakka, sest vegetatsiooniperiood ei ole veel alanud ja mahlad ei liigu. Kas talvel külmaga seeneeosed üldse ringlevad? Kuidas siis käituda, kas lõigata sügisel või mitte?
Panen siis lõpetuseks kolm fotot, aastatest 2009-2011. Alati olen mõelnud, et issand, kui aeglaselt need puud kasvavad, aga pilte vaadates on kasv olnud ülikiire.
Aasta siis oli 2009.

Aasta siin on 2010.

Olemegi jõudnud aastasse 2011. Kahe aastaga on too salix x sepulclaris, ginnala seemik ja elupuud visanud ikka jõudsalt. Ei ole need taimed miskit aeglase kasvuga, lihtsalt ootaja jaoks on aeg pikk.

4 kommentaari:

  1. Jaa, ootaja aeg on alati pikk. Kui meie hakkasime 10 a tagasi oma nn parki istutama, paistsid sealt paar aastat ainult tugipostid ja metsloomade kaitseks paigaldatud võrgud. Arvasin, et seda aega, mil need puud ükskord suured on, me ei näegi:) Aga nüüd on puud juba nii suured, et sinna võib äragi eksida. Üldiselt hakkab iga noor aed oma nägu näitama 5 a pärast.

    Katmine on üks igavesti hell teema ja eks see oleneb suuresti krundi omadustest, eriti valitsevatest tuultest. Olen toiminud nii ja naa ja jõudnud veendumusele, et külm ei tee taimedele niipalju kahju kui haudumine ja niiskus, ka võivad mõnele hellikule saatuslikuks saada lõõtsuvad külmad tuuled. Kuidas nendele neid tuule-ekraane ette ehitada, ei oska soovitada, neile tuleb lihtsalt valida aias tuulevaiksem koht. Mina lõpetasin igasuguse katmise üle 10 a tagasi kui avastasin, et paksu lume alla taimede kaitseks asetatud kuuseoksad hallitasid paksult. No võid ju arvata, mis seisus olid seal all taimed. Ka lehed jm säärane materjal ei kõlba kuskile, seal all on hiirtel suurepärased võimalused ära närida maapinnalt puude koor. Kui on mõne taime pärast suur hirm, olen väga harva kasutanud mõne põõsa juures kerget muldamist, et kui maapealne osa hävib, siis on tal võimalus alumistest pungadest taastuda. Ja täna võin ma küll üsna veendunult öelda, et vähemalt kuu on veel nii soe, et katmine praegu on küll kurjast. Eks Sa pead oma kogemustest õppima.
    Varjutuskangast ei tohi panna vastu puud, siis on päikesekahjud veel suuremad kui varjutamata puul. Elupuid pole ma varjutanud, kadakad on aga kõikjal nii haiged, et neid ei päästa vist enam miski.

    Muide, Su blogi on väga raske kommenteerida, sest blogger ketrab seda tüüpi kommentaariume edasi-tagasi ega edasta kommentaari. Mine palun design, otsi üles comment ja avanenud lehelt full page, sinna linnuke. Seivi see ära ja kõik meie probleemid on igaveseks lahenenud:)

    VastaKustuta
  2. Jah, aias müttamist alustasin mina aastal 1999. A olin siis ikka täiesti roheline, sest esimesed 3-4aastat tegelesin põhiliselt suvikutega ja oli see alles mässamine. Tõenäoliselt ei tundnud ma sel ajal puid-põõsaid veel eriti hästi ja soetasin-istutasin neid väga vähe. A sellega seoses tahtsingi rääkida kadakatest. Selsamal 1999.a ostsin 3kadakat, kaljukadaka `SkyRocket` ja kaks kirjut kadakat `Meyeri`. Nüüdseks mul neid kirjusid enam ei ole, sest nad olid juba minust kõrgemad, aga üle-eelmisel kevadel kevadpäike lihtsalt hävitas nad ja taastusid ainult ladvavõrsed. Ja kaljukadakas ka tõenäoliselt viimaseid aastaid, kuigi ta juba umbes 4m kõrge. Ühe haru võtsime juba maha, sest kevadel läke rebaseks, ei aidanud Bravoga pritsimine ega midagi. Tõenäoliselt on tegu mingi seenhaigusega, sest kipub kolletuma ka mujalt ja muidugi võra ei ole enam eriti ilus. Käisin hiljuti Vaasa kursustel ja tema väitiski, et kadaka eluiga koos inimesega on 10-15aastat ja nii ta kahjuks on. Sellest on muidugi kahju ja ehk seepärast mul kadakaid ka ei ole.
    Settingutes tegin parandused ära ja tänud. Avastan alles selle blogi kõiki võimalusi, mis on nii avarad ja paljulubavad ja sellega askeldamisele kuluvad mul praegu pea kõik vabad hetked.
    Lähen tõesti täna ja eemaldan katted mõnelt taimelt, mis vastu maad sai pandud. Aga üks küsimus veel, ega sa ei oska selle sügisese õunapuude lõikuse kohta midagi kommenteerida? Kui jah, siis võid ka oma blogis kirjutada, jälgin seda nagunii pidevalt.

    VastaKustuta
  3. Mul pole eriti palju viljapuudega tegelenud kuna meie vajadused on suhteliselt väikesed. Rohkem on mul luuviljalisi (kes üldiselt väga ei tahagi lõikamist) kui õunapuid. Kuid ka nende väheste kogemuste juures olen ma täheldanud, et vastu talve või hilissügisel lõikamine ei mõju neile hästi. Ka päris varakevadel ei ole mu meelest arukas lõigata. Ja juba mitukümmend aastat tagasi leidsin ma, et kõige parem on lehtpuid (sh vajadusel ka pargipuid) lõigata suvel nii nagu alles nüüd on soovitama hakatud. Veidi raske on, sest nad on lehes, aga nad ei aja mahla, haavadele tekib väga kiiresti kallus, sest puud veel ei puhka ja elutegevus on intensiivne. Samuti on hulga väiksem haiguste ja kahjurite rünnakuoht.

    Mis nüüd kadakatesse puutub, siis päike ei teegi ehk niipalju kurja kui seenhaigused ja kahjustatud kohtadele ilmunud kahjurid. Loomulikult on väikevormide eluiga hoopis lühem kui metsapuudel, aga ma olen okaspuid ju väga pikki aastaid kasvatanud, pole neid kunagi katnud ega varjutanud ja alles viimastel aastatel näen nii ulatuslikke kahjustusi. Ringi sõites on näha, et ka looduses/metsas on okaspuud tugevalt kahjustunud, mõni metsaalune oleks nagu rebaseid täis istutatud.
    Mulle tundub, et juba puukoolides müüakse seentega nakatunud puid, mis õige varsti koduaias siis vohama hakkavad. Ja mitme negatiivse faktori toimel ning inimetegevuse tagajärjel nad hukkuvadki.

    Ja siit jõuame jälle katmise juurde. Seenhaigused levivad ja vohavad ju teatud tingimuste juures. Kui nüüd varakult ja paksult puud katta, teeme head ainult haigustekitajatele, mitte puudele. Ma tean, et osa inimesi vaidleb mulle kindlasti vastu, kuid see, et meie aias on viimastel aastatel säärased kahjud peaaegu olematud võrreldes paljude tuntud aedadega, räägib ehk minu teooria kasuks.

    Üldiselt on nii, et liigne armastus tapab.

    Kui me laseme puittaimedel elada oma elu, tekivad neil igasugu kaitsemehhanismid, millest meil eriti aimugi pole.
    Ja seepärast ma ütlengi, et eks igaüks õpib oma kogemusest ja kõigesse, mida soovitatakse, tuleks alati kerge umbusuga suhtuda. Ka minu kogemus kehtib ja on end tõestanud minu aias.

    VastaKustuta
  4. Tänan! Teine-teise leidmine on olnud vastastikkune.
    Paar päeva tagasi panin Google otsingusse ..elu aias..
    ja leidsin sealt vääääga huvitava blogi. Jäingi terveks õhtuks lugema-vaatama. Ka pildid on väga head.
    Tore, et on blogijaid. Alati neid lugedes tekivad tiivad....
    Ootama jäädes uusi lugusid.

    VastaKustuta