Kuidas mina vihma ootan

Taas tunnen puudust vihmast. Vihma oleks väga vaja. Maapind on põhimõtteliselt ülemises kihis kuiv. See hommikune kaste ja maha sadav udu ei anna midagi. Kaevus vesi tõusnud ei ole. Sajab siin ja seal, aga mitte meil. Aeg-ajalt ma ikka usaldan ilmateadet, mida raadiost kuulen. No vot ja eile pidigi sadu levima, üle Eesti. Ma ei mäleta, mis ilmakaarest pidi tulema ja kuhu minema, aga me oleks ju pidanud nagu keskele ikka jääma. Taevas oli ka pilves ja lootust nagu oli. Kuna mul oli veel sügisväetis ostmata, põrutasin linnas aiapoodi väetise järgi. Et no hea enne vihma ära panna. Kahe ja poole kilosest kotist jagus enam-vähem. Oleks mul kümme kilo kaaluv kott olnud, oleks tõenäoliselt ka enam-vähem jagunud. Kas sellest väetisest ja kulutatud rahast ja ajast ka kasu on, ei saa ju kunagi teada. Usaldame tootjaid ja muidu tarkasid, kes selle välja on mõelnud ja katsetanud. Vbl talvituks nad ilma selle väetiseta täpselt samamoodi? No endal süda rahul ja vihma ootama. Ilm oli küll pime, aga et vihma veel ei paistnud, siis haarasin oma kõbla-labida-punase ämbri ja taha aeda. Mõtlesin, et toimetan seni aias, kui kallama hakkab ja siis lähen kuduma. Aias sai siis mütatud õhtuni, sest ilm aina soojemaks ja valgemaks läks. Vihma ei kuskil, hakkan täna jälle ootama.

Aed on käest ära. See vahepeal sadanud vihm pani kõik need kuivuses virelenud seemned mullas idanema. Mu meelest on igast maandunud võilille seemnest kasvanud korralik taim. Tänu sellele vihma ootamisele olen neid juba kärude kaupa peenardest välja tassinud. Kõik lilleseemned on ka idanenud. Mõne taime all on korralik beebide meri. Alles ei ole neid mõtet suurt jätta, sest talv teeb nagunii korrektiivid. Ja muru uhab kasvada kui hull. Ei tea, kas vihub nüüd suvel kasvamata jäänud osa järgi või mis. Niita olen saanud vist iga päev, korraga kõike ju ei viitsi ka.

Lehtla põrand hakkab ka ilmet võtma. Kui täna viimased lauad paika saab, siis tuleb hakata külgi viimistlema.

Sibulad oleks vaja maha toppida. Töö, mis mulle üldse ei meeldi. Suvel sai neid tulpe ja nartsisse siit ja sealt üles võetud ja puhastatud ja kuivatatud. Aga nüüd on nii, et kui kühvli kuhugi sisse pistan, et just siia sobiks mõni sibul, siis igal pool on mõni sibul juba vastas. Just sp mulle nende sibulikega jauramine ei meeldi. Sügisel ei meenu iial, kus miskit juba maas võib olla. Ja neid ei jõua elus üles märkida, et kus juba miskit on. Hinnalisemate sibulike asukohad on küll tähistatud, aga need tulbid-nartsissid just. Kuigi kevadel on neid õisi alati nagu vähevõitu.

Just nii palju sai eile vihma ootuses korda, nagu all piltidel enam-vähem näha.

See soorohi on üks parajalt laiutav tegelane. Samas väga ilus ja dekoratiivne ja loobuda ei taha, aga palju puudusi on tal ka ikka. Esiteks see laiutamine, murus istub juba ammu tähtsalt sees. Kevadel tärkab hilja ja esimese külmaga on läinud. Nüüd on ta ühe kribulille täitsa enda haardesse rabanud. Ma vist seda kribut ei liiguta ka, vaatan, kuidas edaspidi koos hakkama saavad. Kuna neid kribulillesid mul aias ka rohkem, siis ei ole suur kadu, kui soorohi peale peaks jääma.