Augusti algus aias

Jätkub endiselt suvi ja põud. Need mõned sabinad vihma, mis eelmisel nädalal meil maha tippisid, olulist leevendust ei ole toonud. Eile viskas küll õhu korra 17 kraadi peale, kakkusin juba paksemaid riideid selga, aga õhtuks oli soe tagasi. Ja nagu kuulda, võivad nädala lõpuks tulla taas uued kuumarekordid. Ehk ei olegi see edaspidi ulme, vaid igapäevane reaalsus. Muud hullu ei ole midagi, aga taimi peab sel juhul hakkama hoolikamalt valima. Eriti, kui juhtub see, et mõni varju andev puu ootamatult otsad annab. Mis nipiga ma järgmisel viiel aastal neile taimedele varju suudan pakkuda? Ei suudagi. Aga üldiselt on taimed visad ja kohanevad oludega.

All siis pildid juba eelnevates postitustes juttu olnud ginnala vahtrast. Veel mõned aastad tagasi hea varjuandja, järgmisena pilt eile päeval ja eile õhtul, mil puuke sai siis maha saetud. Tüvi seest mädanikku täis just ei olnud, aga nagu viimasel pildil näha, siis kuivamine oli väga intensiivne. Kõik toimus ühe kuuga seal ladvas. Põud süüdi ei ole, sest kõik see algas juba kaks aastat tagasi. Oks oksa haaval toimus kuivamine.

Muru niitmine sellise põuaga on valikute küsimus. Tugevamad ja sammasjuurega muru risustajad kasvavad ju kõige kiiremini. No võilillele ei paista põud küll erilist kahju tekitavat. Samuti on raudrohud väga vintsked sellid ja üritavad murus oma õisi näidata. Siin savimaal tundub üldse murukõrreline kõige rohkem olevat kahjustatud. Ei tunne ma eriti neid kõrrelisi liigiti, aga kõige krõbedam on muru just seal, kus on muruseeme kunagi külvatud. Selline niidetud heinamaa, kus sees on valget ristikut, on samas kõige ilusam ja tugevam. Käbihein ka põuale vastu ei pea ja moodustab inetuid pruune laike murupinnas.

Niitmiskõrgus tuleb muidugi õige valida. Ainult cm madalamalt niites on rohelus asendunud ebamäärase beeži tooniga. Kohe peale niitmist see välja ei paistnudki, alles järgmisel päeval oli tulemus väga nutune. Alumistel piltidel on näha, kuidas valisin keskmisel pildil liiga madala niitekõrguse. Ja see just aias selline osa, kuhu on muruseeme külvatud. Samas alumisel pildil pargiosa ehk endine heinamaa on niidetud tunduvalt madalamalt ja püsib veel roheline.

Istutanud olen päris usinalt. Endiselt kiidan puukooremultši kasutamist just sel põhjusel, et ta suudab imehästi niiskust hoida. Mujal ikka taas tuhkkuiv. Eile kaevasin täispäikeses mullapinda ja labidalehe sügavuselt purukuiv. Kallasin kastekannutäie vett istutusauku ja teise kannutäie peale istutamist. Nüüd on ööd jahedamad ja niiskemad, saavad hakkama küll. Kui korra nädalas korralikult veel kasta, siis juurdumisega ei tohiks probleeme tekkida. Taimi jagada veel ei riski, kuigi oleks hädasti vaja.

Põuatundlikud paistavad ka mõned thunbergi kukerpuu isendid, mitte küll kõik. Alloleval pildil üks küllalt eakas seemik, millede oksad valikuliselt kuivavad. Kas siis põud või liigne õhukuivus on liiga teinud.

Ühe istutusala tagumises, varjulises servas asub mul selline isetekkeline külviala. Sinna pudenevad lodjap.lehise põisenela 'Diabolo' ja 'Luteus'  seemikud. Samuti kasvatab seal mandžuuria elulõng oma järglasi. Juba aastaid olen sealt paremad välja selekteerinud ja aastaks põldu jõudu koguma istutanud. Sel aastal jääb olude sunnil see töö ja vaev ära. Ei julge riski võtta. Talvituvad siinsamas, ei sega nad siin kedagi.

Mõned pildid eilsest põllust. Virgiinia tubakas sai küll hilja põldu ja eriti tihti kastetud ei saanud, ometi on ta saavutanud korraliku kõrguse ja rõõmustab korraliku õitsemisega.

Harilik luudpõõsas, mille ma seemnest külvasin, sai eelmise talvega tugevalt kahjustada. Külmus lumepiirist kõrgemal täielikult. Nagu näha, on ta kenasti kosunud. Aga õisi ma tal küll ei näinud. Ongi luud.

Tammelehised hortensiad põllus. Nii liik kui sort 'Pee Wee'. Eelmise aasta kokuka saak. Talvitusid potis kasvuhoones, kevadel istutasin põldu. Kastsin ainult peale istutamist. Vaatamata sellele taimed väga ilusad.

Siin kaks randmertensiat. Esimene pilt korraliku drenaažiga istutusalalt. Liivane ja klibune pinnas. See talv sai vanale taimele saatuslikuks, leidsin kevadel mõned titataimed. Nagu näha, siis keegi armastab tema lehti näksida. Randmertensia kasvab looduslikult Teravmägedes, seega see klibune pinnas peaks talle parim olema. Seda kuuma ta arvatavasti ei armasta, aga saab hakkama. Ja nüüd alumine pilt - suur tugev randmertensia taim vana kompostihunniku otsas - ei liiva ega kive ja  väga happeline pinnas. Ei taha siin keegi ta lehti isegi süüa. Käega katsudes on kompostihunniku otsas kasvanud taime lehed kaks korda paksemad ja tugevamad. Kohanemisvõimeline.

On tuult, ei ole tuult. Muidu sarnased pildid, aga männasmailane näitab ühel pildil suunda :) Suund on Nord :)