Elu aias: August aitab

Üle poole augustist on läbi saanud ja võin küll öelda, et August aitas august välja. Sellele suurele põuale ja kõrbele tõi ta leevendust. Lisaks paarile vihmasele päevale on ööd pikemad ja jahedamad. Taimed saavad hingata ja kosuda. Mis alla andis, andis alla ja eks lõplikult kadunuid loeme järgmisel kevadel. Tänast vihmasadu nagu vihmaks veel lugeda ei saa, pigem on tegu suure õhuniiskusega. Aga eks abiks seegi. Muidugi tuleb ka muru niitma hakata, kuigi kõrrelised murus on endiselt jõuetud ja pruunid. Kasvamist uhavad kõik sideraatlased.

Herilased on endiselt aktiivsed. Panin neile aeda lisaks jooginõusid, et nad nii kurjad ei oleks. Ja joomas käib neid tõesti palju. Ometi olen juba kaks korda nõelata saanud ja paistetus tekib korralik. Viimati sain eile just peale seda, kui rääkisin aiakülastajatele herilaste jooginõudest. Tundsin, et keegi kõnnib käe peal ja panin matsu - oma viga. Enne kontrolli, keda lööd! Hävitama ma neid ei ole veel asunud. Enamik pesasid on maha jäetud, ainult suitsuahjus käib veel vilgas elutegevus. Muud häda neist ju ei ole, aga puitu järavad jubedalt. Meil on lehtla postidelt juba üks kiht minema tassitud. Samas on põnev vaadata ja kuulata, kui nad selle puidu närimisega ametis on.

Sügisesi õitsejaid on vähe. Mind on juba paar nädalat häirinud miski selles aiasopis, kuhu mul nüüd hulgim pojenge on koondatud. Algul ei saanud aru, mis mind seal häirib - siis kuidagi plahvatas, et värvidest on vajaka. Mul on seal küll lisaks aed-päevaliiliaid, kollast lina, kollast astrit ja muud mudrut, aga hetkel on enamik rohelises-pruunis toonis. Kollane lina, kes muidu õitseb külmadeni, lõpetas sel aastal väga vara. Aed-päevaliiliad kestsid ka lühidalt. Nüüd ma siis mõtlen, et mida sinna panna. Flokside jaoks liiga tuuletu koht, tõenäoliselt pikin järgmisel kevadel kaeralilled vahele. Nemad juba ei peta :)

Istutusaeg on ka alanud, nagu raadiost õige tihti hüüab. Esimesed suuremad korrigeerimised tegin kasvuhoone ümber. Kuna kasvuhoone lõunaküljes olid meil suured õunapuud, siis oli see külg selline päris varjuline. Omal ajal sai sinna istutatud kopsurohud, astilbed ja brunnerad. Sekka veel üht-teist. Õunapuude aeg sai mingi aeg läbi ja taimed jäid päikese kätte. Siiani said nad hakkama, kohanesid oludega ja olid päris triksis-traksis. Aga selle suve palavus muutis nad ikka päris rääbakateks - seega lõin labida maassse ja enamik sõitis komposti. Asemele said mõned kellukad, tiarellid ja kassisabad. Kuigi tiarell eelistab kasvada poolvarjus, loodan ma, et nad saavad seal hakkama. Kui just sellised ilma vihmata suved reegliks ei saa. Kasvuhoone katuselt langev vihmavesi niisutab seda pinda hoolega ja tavaliselt on seal ikka pigem niiske kui kuiv pinnas. No eks ma vaatan. Kuus hõlmist tiarelli hakatuseks panin. Ja parem sai nüüd küll.

Brunneratest veel nii palju, et kui ikka on tahtmine, et sort säiliks, siis peaks õievarred küll kiirkorras peale õitsemist eemaldama. On nad väga agarad külvajad ja külvata meeldib neile just vana taime keskele. Minu vaatluse põhjal on pooled seemikud rohelise lehega ja ülejäänud on 'Jack Frost'i nägu. Mingi valiku ma muidugi transportisin teise kohta. Ja ega need kompostihunnikusse sõitnud brunnerad ka kõik sinna ei jäänud. Eile üks aiakülastaja just kurtis, et ta peab ka ikka endale 'Jack Frost'i muretsema. Minu jutu peale, et mul kompostihunnikus seal erinevaid brunneraid, oli tema kohe huviline. Niisiis sealt me neid tutsakaid otsima siirdusime ja päris mitu põõsast sai kotiga kaasa pakitud. Kompostihunnikud on ikka ühed väärt kohad aias.

Kassisabad ja virgiinia männasmailased on nagu õed-vennad, minu suured lemmikud. Seda 'Christa't istutasin sel aastal kohe rohkem.

Kobarpeade lehed on küll põuaga õnnetult longus, aga õitsevad kõik liigid ja sordid jõudsalt.

Vot mis tegi ginnala vahtra maha saagimine. Lursslill sai ikka tugevalt päikesega pihta. Nüüd on mul aega mõelda, kas istutada talle keegi kõrgekasvuline tegelane ette või transportida kevadel ta ise teise kohta. Süüria tuliürt küll sai ette istutatud, aga ei paista teine eriti kiirekasvuline olema.

Flame sarja floksid on minupoolse kiituse ära teeninud. Väga pika õitseaja ja heade värvidega. Pildile neid flokside värve ei saa kunagi õigeid. Aga neid julgen ma küll ainult kiita. Miinus ehk see, et nad ei lõhna.

Üks mu suur lemmik clematis fusca. Mis tõbi teda on tabanud, ma ei tea. Kes teab, võib julgelt kommenteerida. Või on lihtsalt sellest aastast tulenevalt.

Verev männaskanep ehk vana nimega vesikanep, ei ole lasknud põual end segada. Kuigi ta eelistab niiskemat kasvupinnast, saab ta ka kuival ajal hakkama.

Clematis fargesii - selle nimega ma selle vasakpoolse elulõnga ostsin. Ennemalt oli ta siis 'Paul Farges'. Nüüd vist hoopis Potanini elulõng. No on tema mis tema on, aga kasvukiirus ei ole mitte kiire, vaid metsikult kiire. Nädal ja uus sidumine, nädal ja jälle vaja siduda. Esmane hinnang väga positiivne, kui on soovi midagi kiiresti katta. Ja seda kollaselehist 'Stolwijk Gold' i tuleb ka ikkagi kiita. Kuigi ta sai algul peale istutamist päikesega väga kõvasti pihta, siis ta võttis end kokku ja kõik noored lehed on kenad kollased.

Rauklauk on jäänud mandžuuria elulõngale jalgu. Ja selles ma ka päris kindel enam ei ole, kas ta ikka rauklauk on. Käis mul siin aias üks sibulike alal targem meesterahvas, kelle sõnul pole ta elus nii suurt rauklauku näinud, kuigi paistab temaga väga sarnane olevat. Lõpliku vastuse pidi andma sibulate kuju jms, aga mina ei jaga sellest midagi. Vbl siis on ''hiid-rauklauk''.

Ilma hortensiateta ei ole elu, no ei ole. Hetkel mul vist 14 hortensiat, erinevaid 11, aga neid on kindlasti veel vaja.

Laialehine seahernes. Mis pistmist tal sigadega on, seda ma ei tea. Paraku see nimi taime etiketil ostma ei kutsu. Kui öelda, et püsik-lillhernes, see inimestele meeldib. Aga hernes ja sead ei sobi. Samas vaevalt et hiirehernelgi hiirtega miskit seost on.