Kevad kestab veel :)

Meil käib suur-suur teeremont. Lausa nii suur, et liinibussid ei sõida 4 päeva ja autoga ka läbi ei saa. Ringi küll. Aga mina ju bussiinimene. Otsustasin eile veel linna minna, et varuda leiba-saia ja tarvilikke tubakatooteid. Sest linnamelust ju neli päeva eraldatud. Mõtlesin, et kui täna 10.15 bussiga Loodi kaupluseni sõidan, sealt paar km jala viskan ja olengi kodus. Lootsin ikka jala veel üle silla saada. Teadsin, et orus võetakse vana sild maha ja paigaldatakse uus. Mõttes oli veel variant, et kui kuidagi üle ei saa, siis umbes 3km ring ja läbi Ropassilla metsa ja oru ikka saan. Tegelikkus oli palju helgem. Väljusin bussist Loodi kaupluse juures ja sammusin orgu. Kaks koppa kaevasid silla peal, autosid oli siinpool ja sealpool silda ja oranzides vestides päevitunud töömehi ka hulgim. Enne silda seisis üks vilkuriga auto, kus ka noorhärra sees oli. Avasin ukse ja pärisin, kas ma siit jala ka üle pääsen. Vastas väga viisakalt, et teate, ma tulen teiega kaasa. Kopamehed ei pruugi teid märgata, peame heina seest minema. Viskas oranži vesti selga ja valge kiivri pähe ja ma pidin tema järel läbi rinnuni ulatuva heina marssima. Tee peal veel küsis, et kas ma pean iga päev siit tulema. Sest nad tõmbavad nüüd tee nii läbi, et ei saa jala ka enam üle. Vastasin, et oh ei, mul kotis varud olemas. No tegelikult päris nii ma ei vastanud.. Jõudsime õnnelikult koppadest mööda. Kõik vestides mehed tervitasid valgekiivrit. Teadagi, kes on valge kiivriga. Mina tänasin ja sammusin edasi. Autosid vilkuritega seisis ka teispool silda. Sain paarkümmend sammu astuda, kui üks masin sõitis mulle järele ja seesolev noorsand päris, kas mul on kaugele minna. Vastasin, et oh ei - mäest üles, natuke veel ja siis pööran ära. Tema oli nii vinge, et kutsus mu auto peale, et jalavaeva vanainimesel vähendada. Ka tema küsis, kas ma pean iga päev tulema, sest jala ju läbi enam ei saa. Ja saingi lipsti oma teeotsa. Väga vahvad mehed need meie teetöömehed. Selline väike pisiasi, aga tuju tegi heaks terveks päevaks.

Siis asusime emaga aia taga suurt istutusala kaevama ja kammima ja mis iganes. Kalifornia läänemagun ja metsmaasikas tegemas hullu reisi seal alal. Kaevasime ja kollasime. Maa kõva kui asfalt. Vaatamata sellele, et olen sinna pidevalt turvast lisanud. Pool saime valmis. Ja ega mu haige jalg rohkem ei lubanud ka. On ta seal kanna all siis kukekannus, mitte aed-kukekannus, või mis iganes, aga elada ta ei lase. Tabletikuur sai läbi ja kohe annab hullult tunda. Panin reede hommikuks arstile uue aja, sest enne ma siit linna ju ei pääse. Kirurgi juurde ka ei tahaks nagu minna, ehk leiame ikka mingi alternatiivi. Must huumor küll, aga ehk tuleb vasaku jala kand lihtsalt millegagi asendada :)

Kõik õitseb megakiirelt. Ses kiires tempos jääb raudselt mõni õis nägemata. Veepuudus on kohe tekkimas. Isegi meie kaugemal asuv tiik tühjeneb hoolega. Ja vihma ei paista kuskilt.

No aitab tänaseks. Vaatan mõne pildi ka jutu lõppu.

Vot sellise madala iirise leidsin. Ta ei ole mul kunagi õitsenud ja väga vales kohas on ka. Tegelikkuses imeilus roosakas. Lubasin välja visata ja vot mis tuli. Leian talle parima ja esinduslikuma koha.

Trilliumid on sel kevadel sõiduvees.