Suur suvesoojus

Kõik Aalujad on nii nobedad ja postitavad sõna ja pilte sest imelisest ajast. Et mitte teistest maha jääda ja teada anda, et elu aias ikka toimib, ka mõned read hetkeolukorrast.

Suur suvesoojus kihutab taimede kasvamist, puhkemist, pungumist ja õitsemist. Aed on nagu imedemaa, seda kõike ei jõuagi endasse ahmida. Kui neid liike ja sorte on kokku taritud sellises suures koguses, siis ongi vist kahjuks nii, et mõnigi ime võib kahe silma vahele jääda. Eile võtsin aega, et kohe uurida, mis toimub. On tekkinud mitmeid tuuste, mille olemasolust isegi aimu polnud siiani. Samuti on nüüd näha ka mõned tühjad kohad. Positiivset on muidugi tunduvalt rohkem.

Kadunukestest. Mõned andersoni tradeskantsiate sordid ei ole siiani ninasid mullast välja pistnud. Jah, nad on küll hilised tärkajad, aga kindel enam olla ei saa. Mullas tuhnima ma veel ei hakka, ehk ikka veel mõtlevad. Liisi põisrohu kohal on ainult must silt ja tühi väli. Kuigi õitses rikkalikult, paistab et ei elanud talve üle. Õnneks on mul potis veel üks tita olemas, saab lihtsalt asendada. Ka mitu liiki priimulaid on kuhugi kadunud. Roosa priimula ka vindub ja põeb, selle tarisin oma ainsa rodo alla väga hapule pinnasele, talle pidi see sobima. Longus kolmiklill on jõudsalt järelkasvu meisterdanud. Kuidas nendega edasi käituma peaks? Tõenäoliselt kaovad need lehekesed peagi, kas peaks kokku koguma või jätma nii nagu nad seal all on? Sel juhul ei tohiks seal ümbruses muidugi fokiniga vehelda. Mukdeenia, mis eelmisel aastal oli kadunud asjade nimekirjas, on ellu ärganud. See ka tore uudis. Kuigi paistab, et ta meie aeda eriti ei fänna. Või võttis lihtsalt mõtlemisaega. Monardadega on miskit mäda. Üks kõrgekasvuline ja teine Muhediku madal sort ei näita elumärke. Imelik, et neile ka miski ei meeldinud. Kuigi ja, suur osa püsikuid on hullult laiama kukkunud. Olen juba kärudega neid komposti tarinud ja selles liinis on tööpõld veel suur ees ootamas. Näiteks tänases plaanis on fortunei kikkapuude massiline väljakaevamine. Vallutavad ka suure mühinaga alasid, samas paneb nende dekoratiivne pool mind õlgu kehitama. Jätan väiksed tutsud igast sordist, aga hetkel nendega ikka mitmed ruutmeetrid kaetud. Eelmisel nädalal üks tark mees imestas mu rauklaugu võimsuse üle. Ta polevat elus sellist veel näinud. Samas teatas - vaadates su aias olevate puude ja põõsaste mõõtmeid, ei imesta ka eriti. Ju siis ikka paljudele meeldib siin laiutada ja kasvada.

Istutamistega olen ka täies hoos. Eile said istutatud ainsad suvikud, mida ette kasvatasin, neiusilmad. Suures koguses uusi püsililli on maha saanud ja veel suurem kogus ootab istutamist. Ei tea, millega selline ahnitsemine kord lõpeb. Helmikud on ka talvitunud kehvalt. Muidugi see kevadine nende kole välimus häirib ka pikalt. Mõtlesin juba enamuse minema pilduda, aga... Eile kaevasin enamiku üles ja jagasin ehk noorendasin ja korrastasin ja istutasin ikkagi aeda tagasi. Sai just üks istutusala laiemaks kaevatud (ei tea, kes need kitsad peenraribad aeda teinud on, mis igal kevadel laeindust nõuavad) ja selle serv oli just taimestuseta. Nii ma siis kirevad helmikud sinnna sorkisin.

Kui muidu aiapidaja jälgib hoolega taimede tervist ja enda tervisele ei ole aega, siis mina käisin eile arsti juures. Juba kuu aega tegi valu vasaku jala kanna all üks punkt. Eeldasin, et olen põrutanud siin oma toimetustega. Aga kui asi muutus aina hullemaks ja juba lonkasin ning oli jala maha toetamisega ikka suuri raskusi, võtsin asja käsile. Googeldamise põhjal tegu kukekannusega, mitte küll aed-kukekannuse uhke sordiga, aga sellise vastiku ülekoormusest tingitud põletiku tulemusega. Arst visuaalse vaatluse põhjal seda diagnoosida ei saa. Nüüd on mul kaks nädalat ravi tugevate valuvaigistite ja põletikku alandavate tablettide näol. Kui see ei aita, siis kirurg ootab. Ei tea, kas mõjus esimene tablett või hirm kirurgi ees, aga eile õhtuks oli jalg juba palju parem. Elu taas kui lill.

Tegelikult olen aiatöödega ikka väga jännis. Taimeaed võtab suure osa ajast. Päevad venivad ka aina pikemaks. Reede õhtul sõidan taimedega kaheks päevaks Saaremaale. Kuigi varasema Saaremaa kogemuse põhjal tean, et tulevad kiired ja töised päevad, võtan seda kui puhkust. Saab kindlasti tore olema :)

Mõned pildid ka õitsejatest ja muidu lesijatest.

Nemad toodavad mune. Surevad vanadusse, söögiks me kanu ei kasvata.

Kolmiklilledest kunagi eraldi, neile see talv sobis.

Ülaseid on aias igat värvi ja tegu ja nägu. Siin mõned lihtsamad.

Teda ma ei tunne. Mingi hüatsint jah, aga sellise lehemassiga? Pole enne näinud.

Karatau laugu meeletu paljunemine. Keegi ei viitsi ju õitsenud õisikuid lõigata.

Rauklaugu puhmas.

Rohelise upsujuure tulemine.

Vahtrad ei jää nõiapuudele küll alla.