Hais, kohutav hais

Ei postita ma täna kevadlilli ega tee pikka juttu, vaid kirjutan haisust kevadel. Eile olid mul abis kaks toredat praktikanti Luua Metsanduskoolist. Päevaplaani olin kirja pannud 10 tööd. Asusime vapralt pikeerima, taimi jagama, potistama, istutama, pistoksi tegema jne. Alustasime hommikul kasvuhoones pikeerimisega. Tüdrukud istusid ja tegid tööd, mina seisin kõrval, juhendasin ja pidasin mokalaata. Ja tunnen ninaga, et haiseb. Midagi haiseb. Vahepeal vähem ja siis viskab taas. Mõtlesin, et pesus sai õhtul käidud, riided ka nii mustad ei tohiks olla, aga no haiseb. Taas tugevam pahvak. Tüdrukud tundusid ka igati viksid ja viisakad ja pesust läbi käinud. Aga no haiseb. Viitasin paar korda oma kõdusõnniku tünnile, mis kasvukas riiuli all oli pojengide potistamise tarvis toodud. Teised sellele haisule ka erilist tähelepanu ei pööranud. Aga hais oli olemas. Ja siis nägin silmanurgast, kuidas mu läheduses saurusevõhu õis avanes. Ja jeerum sa jeerum, see raipe- võimisiganes hais. Hullumaja. Olen neid õisi ju enne ka näinud, aga vabas õhus. Seal sellist haisu ka ei ole võimalik tunda. Kinnises ruumis on see lehk ikka kohutav. Siis me seda haisupommi endast kaugemale aina tõstsime. Ja hais oli ainult ühe päeva, nagu ka see äge õis. Täna oli hais kadunud. Õis ka enam miskit asi ei ole.

Telefoniga ühe pildi tegin, parim ta pole, aga fotokat ei viitsinud taas tuua.