Ta tuli, ta tuli, ta tuli.

Kevad meie õuele. Kui veel eile sadas meil taevast lund, rahet ja vihma ning puhus väga vali tuul, siis täna oli täielik kannapööre. Ilus, kevad, lõhnad, pildid. Roheline, mis siis et samblaroheline, see ka ilus värv. Leidsin ka igasugu ninasid, õisi täna veel imetleda ei saanud. Anna aega atra seada! Leidsin isegi oma kadunud valevlilled üles, küll ainult kahest kohast, aga tulevad. Kuskil peab igatahes üks punt neid veel olema. Viimastel aastatel on nad usinalt paljunenud.

Mida siis üks aednik teeb esimesel kevadisel päeval - jookseb aia ühest otsast teise ja tagasi sellise hooga, et õhtul need kaks kehamassi kandvat toigast enam eriti ei liigu. Mingi kell tõmbasin tööle joone alla, sest ei ole ju mõtet esimese kevadise tööpäevaga end ära ka tappa.

Tänane suurim õppetund oli see, et edaspidi lõikan pealsed ikka sügisel maha. Jah, talvel mulle meeldis igasugu kuivseadeid lumehangest vaadata. Jah, lindudel oli seal palju tegemist. Jah, lumi sulas tänu sellele kuivmassile taga aias tõenäoliselt kiiremini. Aga no see kevadine lõikamine, murdmine, koristamine - mina seda järgnevatel aastatel teha ei plaani. Kõrrelised veel talvel eriti kenad - siidpöörised hõljuvad ja kahisevad-sahisevad tuules. On sahisenud nii, et terve ilm on neid lehti täis ja nüüd aja neid mööda aeda taga. Ei ole seda vaja.

Suhkruvaher ja pärnvaher paistavad olema talvitunud nii, et isegi ladvapungad on mõlemal elus. Eelmisel kevadel olid mõlemal puul ladvatipud külma võetud. Hariliku männi püramiidvormil ja siberi nulul on lõunaküljel kõrbemise märke. See on küll imelik, aga rebast seal on. Homme viin oma ainsamale rodole ämbritäie leiget vett, veel parem kaks - hommikul ja õhtul. Õiepungad on ilusad ja suured.

Täna saigi aias sellise pilguga ringi vaadatud, et mis siis väljaviskamisele lähevad. Olen suutnud sel kevadel juba nii palju uut kraami hankida ja see kõik on vaja ka kuhugi maha panna. Sellega on muidugi veel aega, sest maapind on veel pikalt külmunud ja külm. Pealmine kiht on pehme, aga väikest orki maasse veel ei torka.

Linnulaulu on aed paksult täis, neid on korraga nii palju. Kuldnokkadel on nii kiire, vaata et prille möödaminnes peast maha ei lenda.

Õiteilu mul veel näidata ei ole, aga kasvuhoone ilusaid taimi jagub küll. Nagu näha, siis kahel korrusel kõik kohad täis. Ma ei tea, mis homme saab - pikeerimist ootavaid taimi veel külluses. Lubab ikka veel korralikku külma, ei taha taimi veel õue ka viia. Välimus loeb ju kõige rohkem.