Lõpuks ometi

Eile oli meil siis esimene selline kena kevadpäev, mil kannatas terve pika päeva õues askeldada. Eelnevatest päevadest ja ilmadest ei taha mitte mõeldagi. Neli aastaaega vaheldsid neliteist korda ööpäevas. Rahe tahtis kasvuhoone klaasid sisse peksta. Tuul tahtis prillid peast minema viia. Külm võttis eluisu. Kaos täielik.

No aga eile oli siis ok. Kuigi hommikupoolikul sai ka jope korra seljast maha visatud, siis varsti tuli ikka käed varrukatesse tagasi toppida. Erilist suvesooja ei tulnud, aga ilus oli sellegipoolest. No võtsin siis käsile kaks sellist istutusala, mis on nö olemas, aga sellised pilla-palla paigutusega ja taimestusega. Alustuseks sai põisenelaid tugevalt noorendatud ehk vanu oksi välja lõigatud. See annab võimaluse nende alla istutada nii mõndagi. Järgmisena leidsin oma nutipõõsa taas üles - tema oma aeglase kasvuga kadus mul eelmisel aastal kukekannuste ja elulõngade vahele ära. Tõstsin ta natuke valgemasse kohta. Kaks th kukerpuud elasid üksteise kukil, st olid väljunud oma mõõtudest. Pisema kaevasin suure mullapalliga üles ja ka tema sai uue kasvupaiga. Siis võtsin aga riski, sest kaks sellist minu jaoks hinnalist taimekest oli vaja ka mujale viia - nimelt efedra ja kahtlane kahtlane karukell vajasid esinduslikumat elupaika. No ümber ma nad ka tõstsin ja uued elukohad said mu meelest paremad. Kas ka neile meeldib, näitab aeg.

Elulõngade toed said veel uue värvikuue ja korras üks ala oligi. Istutada oleks sinna küll, aga sellega ma veel natuke ootan.

Seejärel kolisin oma tööriistadega mõned meetrid edasi ja kõndisin ümber selle põõsastiku. Alustan siis otsast. Seal kasvab mul kolm erinevast suuruses ebajasmiini 'Nana' või 'Compactus' või mis ta täpselt on. Kompaktne on ta küll, aga kõik maad puutuvad oksad võtavad ka juured alla. Laiust aiva tuleb. (See jutt sai nüüd kirjutatud eile, s.o. 28.04 Poole teksti pealt otsustas arvuti taas streikima hakata. Kohakuti asetsevad klahvid m n j h u ja y ei allu käskudele. Tegin oma targa aruga taaskäivituse, aga kuna arvuti parool sisaldab just neid tähti, siis ongi kogu moos. Nüüd veel esmaspäeval püha ka ja saan remonditöökotta siirduda alles teisipäeval. Kasutan täna siis koerailma ja võõrast arvutit, et alustatud tekst lõpuni toimetada.)

Ebajasmiin 'Compactus grandiosus' vms võiks selle põõsalise nimi olla. Mul oli küll plaanis kevadel kaks neist välja juurida, aga see töö jääb vist nii aja- kui tööjõu puudusel oma aega ootama. Kõigepealt leidsin siis päris suure hulga ülaseid. Need on Helle päritolu valged täidisõielised. Rohkem ma neid määrata ei oska, aga paljunenud on usinalt. Ja hetkel näeb neid tõesti ainult kõhuli maas olles. Tärkavad taimed on meie mullapinnaga nii ühte karva, et fokiniga ei oleks vist mingi probleem neist ilma jääda. Edasi tuleb kanada punanupp. Teadsin, et seal peab kasvama kolm titekest. Taas põlvili ja juhuu, kenasti talvitunud ja tõusevad - varsti lähevad potti. Ise olen külvanud oma punanupu seemneid paar aastat juba tulutult. Järgmiseks ripsmeline metsvits 'Firecracker'. No vot seda tegelast siis piirates ja kaevates mõtlesin endamisi - ole sa pealegi peene perenimega ripsmeline ja veel uhkema sordinimega, metsvitsaks jääd sa ikkagi. Vaata sama lugu on inimestega, nii mõnigi püüab olla peenem ja trügida peenemasse seltskonda ja näida paremana, kui ta tegelikult on. Aga Maali jääb ikka Maaliks ja seda muuta ei saa. Väga hästi öeldi ühes seriaalis - plekkpurgi võid ju üle kullata, aga kui kraapida, tuleb ikka plekkpurk nähtavale. No vot see metsvits on ikka metsvits - jõuline jalutaja, vallutaja ja lammutaja. Käitumismuster on olenemata moodsast välimusest kõigil üks.

No ja siis hakkasin leidma tõrvalillede vahelt ja seest lumekuppe, õitsvaid ja mitteõitsvaid. Lõpuks tekkis juba lumekupufoobia, ei julgegi kuskil enam torkida. Nüüd on mul tekitatud sinna väike tokimajandus - mida on võimalik välja urgitseda ja transportida, siis need püüan kõik ühte kohta toimetada. Tõenäoliselt on seekord logistikaga tegelenud keegi allpool maapiiri.

Siis leidsin lapikese enda külvatud karatau laukusid. Seemned Milda päritolu ja külvatud paar aastat tagasi. Sel aastal võtavad lehed juba kuju. Ega mul neid just vaja ju ei olnud, endal korralikud taimed olemas. Aga kuna seemned olid, huvi ja tahtmist oli, siis olen vähemalt proovinud. Kuigi mainin taas, et laugu sibulikud on ikka tark osta selle ala meistritelt või veel parem, hollandlastelt.

Ah jaa, vahepeal oli veel looklev forsüütia. Tema sobib me aeda sp imehästi, et oma madala kasvu tõttu näen ma neid kauneid kollaseid õisi igal kevadel. Harilikul forsüütial aga kõigest üle mitme aasta. Hariliku sortidest olengi alles jätnud ühe vanema teadmata nimega tugevama isendi. Lookleva miinuseks on jällegi see, et ta tahaks nagu loogelda väga laialt ja siis peab neid juurdunud oksi maast lahti sikutama. Õnneks ei ole see raske töö.

Ja nende põõsaste alla on lahti lastud aedmaasikas 'Variegata',  koldnõges 'Florentinum', täpitud kellukas ja akakapsas 'Burgundy Glow'. Üks peenema nimega kui teine. Tegelikult eraldi võttes ei hinda ma neist kedagi kõrgelt. Aga koos seal põõsastes maurates muudavad nad mu elu kergemaks. Ega umbrohtu sealt mudru seest naljalt ei leia. Aga neid piirata on küll kevadel üks tüütu ja vanduma ajav tegevus. No sellised mõtted ja tööd olid siis üleeile.

Eilne hommik näis imeline, päikest täis, tuuletu, täis linnulaulu. Paraku lõunast oli päike pilve taga, õnneks püsis ilm sajuta. Ja taas leidsin lumekuppe. Tee või lumekupu laul. Eelmisel kevadel tõin Lätist euroopa lehise 'Pendula'. Poogitud oli ta 1.40 peale ja imearmas puuke. Sobis nagu rusikas silmaauku mul kivilas ühte nurka. Kahjuks ma ei mäleta üldse ta istutamist ega tema juurekava harutamist. Lihtsalt ei mäleta. Aga kuskil augustis juhtus selline imelik asi, et ta lehed ehk siis okkad hakkasid kolletuma ja septembriks oli ta raagus. Kuna meil on ju peaaegu et naabriks suur euroopa lehisepuistu, siis natuke ma ikka lehiste käitumist tean. Mõtlesin siis, et ehk on see sellest, et kui ma mai algul sellel lehise ostsin, siis oli tema tsükkel juba suves ehk ta oli Lätis kasvuhoones nii palju ette ajatatud ja sõltuvalt sellest saabus ka sügis varem. Aga kui sel kevadel ükski pung kevadet ei näidanud, muutusin murelikuks. Võtsin eile oksakäärid, naksasin siit ja sealt - mis kuivanud, see kuivanud. Isegi kaevata ei olnud vaja, lihtsalt tõmbasin ta maast välja. Visuaalsel hinnangul oli pookealusel juurekava läbi raiutud nii lähedalt, et tõesti, püsikutel on ka paljudel suurem juurestik all. Pelgalt peened narmasjuured ei suutnud täita tema vajadusi. Kahju on, muidugi kahju. Aga just mu harilik pärn 'Lico' oli uue elupaiga otsinguil ja tema saigi nüüd sinna kivila nurka viidud. Kuigi ka tema ei ole nagu väga hea olemisega miskipärast. Okste ladvad on talvega mustaks muutunud, pookekohta vahatasin - tahaks nagu lahti tulla, juurestik oli ka küllalt nigel. Aga ma poputan nüüd teda. Ehk tema elutee saab lehise omast pikem olema.

Taimeaias läheb nagu ta läheb - hetkel ületab küll tootmine nõudluse. Selge see, et lumehange ju keegi ei istuta ja sellise koerailmaga kui täna, ei vaata keegi aia poolegi. Müügiplats on juba küllalt hõivatud ja kasvuhoone ka maast laeni täis. Aga küll see kevad saabub ja õnn tuleb ka meie õuele. Postimüük õnneks ikka edeneb juba praegu.

Ehk maikuus jõuab ka kevad kohale.