Ehk seekord...

Ilmast ei ole mõtet pikalt pajatada, sest teada on, et taaskord oli talv. Alles sai hõisatud saabunud kevade üle, kui ilm tegi tagurpidikäigu. Ega hullu ei ole miskit, aga peale vastikut ja niisket talve selline pikk külmalaine. Muidu saabusid öökülmad ikka mõneks tunniks, aga seekordse hullu külmalainega krõbises maapind jalge all juba varajastel õhtutundidel. -9 on ka palju. Ja ega varjulisemates kohtades see maapind ei ole sulanud siiani. Kuidagi ehmatavalt järsk tagasilöök oli. Mõned trilliumid ja murtudsüdamed olid mul ikka kaetud. Aga nüüd sammume siis vihmase kevade suunas.

Mõni rida taimede potis talvitumisest. Palju mul potte talveks ei jäänud, aga sada ehk ikka. Tõstsin nad lihtsalt üksteise vastu ja ilma meelevalda nad jätsin. Niiske talv oli muidugi neile raske, kevadel oli jää pottidel ja maa küljest neid kätte ei saanud. Nüüd kehvade ilmadega siin istusin kasvukas ja sorteerisin siis jääke. Ja väga üllatavaid tähelepanekuid tegin. Mu meelest sellised 'igavamad' ja 'lihtsamad' taimed läinud, 'peenemad' ja 'põnevamad' alles. Üllatasid kurekellad. Ei ole nad ju miskit erilist, aga kuna seemnekülvist olen erinevaid ikka katsetanud, siis kuigipalju neid oli. Ja kusjuures viiest nimetusest olid ühe taimed täielikult hukkunud. Kogu kupatus. Ega ülejäänudki teab mis uhked ei olnud, aga olid elus. Kuutõverohu 'Variegatum' potte tühjendades ehmatasin esimese hooga - suured paksud valged ussid paistsid turbast. Aga oh ime - hoopis eluterved ja tugevad pungad sirutuvad taeva poole. Selle taimega meenus kohe, et ühel aastal mul peenras ta talvega hävis. Õnneks oli sügisel üks taim potti jäänud ja nii ta mul taas olemas oli. Kollane haldjakell on potis talvitunud imehästi, ei oleks isegi uskunud. Kurerehad ei taha talvel potis olla, kevadel ikka närud seal. See on täitsa põnev uurimus - harutada poti sisu. Ei loe ka see, kui juurestik näib ilus, elus ja terve. Paljudel liikidel kasvupungad täiesti mädanenud. Vot selline omamoodi töö.

Tegelikult tahtsin rääkida loomadest-lindudest. Linde tekib iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Kõiki tuvastada ei suudagi. Nüüd on meil kolm paksukest hommikuti kuuseheki nurgas murul päevitamas. Varblasest suuremad, eest sellised heleda-tumeda laigulised. Põhivärvus hallikaspruun. Astuvad välja nii 8-paiku ja umbes tunniks. Veel ei tunne neid.

Punarind on tihti nende seltskonnas.

 Siis on hommikul 6 ''teistsugust' tuvi rapsipõllul. Nemad tulevad natuke varem, nii 7.30  Miskit nad seal jäätunud põllul söövad igatahes.

 Jänes on umbes 100 meetrit eemal, tema on üksi. Ja alati on saba tõusva päikese suunas. Täna hommikul ta ei tulnud. Kitsesid on kolm, nemad on igapäevased ja julged. Maja lähedale õnneks ei ole tulnud - vähemalt näinud ei ole. Rähn on leidnud, et meie õunapuu otsas on just see koht, kus on käbisid kolkida jube hea koht. Sinna puu alla neid käbisid aina tekib, sekka ka tammetõrusid. Mõni käbi on nii suur. No mina ei ole veel näinud, et rähn tuleks ja käbi on noka vahel. Ehk kasutab seljakotti :) Ühe käbi tagumine on vist pooleli jäänud, see on puu otsas praegu.

 Ja eile oli siis täismäng. Õhtul kaheksa paiku sammusid areenile kaks põtra. Esimene oli ikka väga suur, teine natuke pisem. Kiiret neil ei olnud. Aknast ehk paarikümne meetri kaugusel. Vahtisime suud ammuli - mina ei ole enne nii lähedalt põtra näinud. Mingit pilti teha ei tulnud muidugi meeldegi.

Seekord sai siis sedasi. Kevad.