Täna on aasta pimedaim ja lühim päev. Kuigi aus olles on totaalne pimedus kestnud juba mitu nädalat. Päikest ei ole. Päevad on lühikesed ja pimedad. Aega mõelda ja niisama oleskleda peaks jaguma piisavalt. Kuigi minul on kiire pidevalt. Jah, aias ei ole teha praegusel ajal midagi. Pidev vihmasadu, udu, niiskus ja pimedus. Nautimise hetki napib. Vaba aeg kulub vaipade kudumisele ja lugemisele.
Lugeda olen jõudnud piisavalt. Kuigi kui aus olla, siis enamik raamatuid on lihtsalt vanade teadmiste värskendamine. Uut ja põnevat leiad harva. Viimane uus oli minu jaoks teadmine amuuri korgipuust. Miks ta mul ei vilju? Aga seepärast, et korgipuu on kahekojaline ja seega oleks vaja kahte taime, aga.... Kumb on isas- kumb emastaim, tont seda teab. No ma igatahes plaanin kevadel ühe lisaks hankida.
Nüüd on käes siis see põnev aeg, kui kodumaal ringi sõites saab vaadata, kuidas meie aiad talvel ilma lumeta välja näevad. Ei, ma ei mõtle jõulukaunistusi, vaid taimede katmise kunstilist poolt. Ise ma ei armasta siin mingit katmist ega matmist ja ma täiega jälestan neid jubedalt kaetud taimi. Kui ikka iluaed, siis olgu ilus aastaringselt. Kollektsioonaia puhul on loomulik, et üritatakse kaitsta igasugu haruldusi. Näha on meie aedades tõesti kõike - puud vanade kaltsudega kinni tõmmatud, sinise nööriga ka lisaks seotud. Ruberoidid, klaasid, plastkatted ja mida kõike on leiutatud. Oleks lumi, siis tema varjaks, aga nagu ikka on meil lihtsalt kehv suusailm ja lumega kitsas. Ise olen katnud minimaalselt. Need vähesed roosid, mis meil on, nemad on küll kuuseokste all peidus. Kuigi on soe ja see on tegelikult täiesti ebavajalik, aga ära ei viitsi ka enam võtta. Pärnvahtra tüve varjutasin päikese kaitseks ka kuuseokstega, oksad said kinnitatud tüve ümbritseva võrgu külge, Kamina taha istutatud kääbusokkalistele said ka oksad päikese kaitseks peale pandud. Leviisiad ja alpikannid katsin eterniidiga ning liivateed said mõned oksad. Ja see on kogu minu katmine. Tuleb mis tuleb. Niiskus teeb igal juhul enim kahju.
Siin on pildid mu kolmest kasest, kes on istutatud ühel ajal. Ühel puul on näha paks korp, mille kõrguseks on umbes 1,5m. Teatavasti tekib kork arukasel. Tekib ka juhul, kui on puu koort kahjustatud. Korp tekib vanematel puudel. Need puud ei ole kuigi vanad. Millest selline korp, ei oska aimata. Jalutasin eile kraavi peal ja vaatlesin vanemaid kaskesid, mitte ühelgi ei ole sellist korpa.
Mätasjal merikannil on värsked õienupud. Sügis on olnud nii soe, et tema vist arvab, et kevad on saabunud.
Pärnvahtra tüve varjutamine.
Roosid kuuseokste all, mida tegelikult ei oleks vaja.
Nauditav ka ilma lumeta talvel.
Siin mul taas murekoht. Uputasin pottidega põldu hunniku pojenge. Potid said maapinnaga tasa ja mullaga ääreni täidetud. Paraku on külm potte kergitanud ja pottides muld vajunud. Vesi seisab peal. Ma ei oska miskit ette ka võtta. Maapind on alt endiselt külmunud ja vesi seisab ja mädandab. Teeb murelikuks. Lähen viin turbakihi vist peale.
Vesi lainetab ka põllul. Õnneks on istutusalad veevabad siiani. Siiski natuke kõik kõrgemad ja istutusalade servad madalamad, vesi valgub äärtesse. Seegi hea.
Aga muidu on elu ilus ja tuleb nautida iga hommikut, mil silmad avame. Elu on siiski kingitus, mis meile on antud!
KAUNIST JÕULUAEGA KÕIGILE!
pime ja kole on küll. Vaatasin kohe kalendrist järgi, kolm kõige pimedamat päeva on sel aastal tänasest reedeni ja juba laupäevast hakkame sammuma kevade suunas ja valgema aja suunas. Päev alustab tagasiteed ja pimedus sunnitakse taanduma. Talveune aeg!
VastaKustutaÕnneks või kahjuks näen ma suuremas osas oma aeda pimedas ehk siis ei näe ma seda suurt midagi. Seega ei saa muretseda kellegi ega millegi pärast, kuna ma lihtsalt istun teadmatuses. loodan parimat.
Elu ongi hinnaline kink, kahjuks seda alati küll väärtustada ei osata.
Kui see üks kask pole teistest tuulisema, külmema või päikeselisema koha peal või pole teda nooremana pisut näritud, siis võib süüdistada ilmselt ainult rasketes oludes kasvanud esivanemate geene. Eks see loodus on ja jääb meile kohati ikka mõistatuseks. Ja tore ongi! Tegelikult on iga elusolend siin maamunal ju teistest liigikaaslastest pisut erinev.
VastaKustutaIlmselt turbakiht üle potiserva ka kõrvale ulatuma oleks pojengidele abiks küll.
Roosidele panin mina kerge adrukrae, aga kuuseoksad panen alles peale jõule, kui puu toast välja viskame. Aga ega hetkel tõesti ka seda kraed vaja ei oleks.
Ilusaid pühi raamatute ja kaunite vaipade saatel!
Kas turvas selles mõttes, et imeks pottidest liigse vee ära? Jah? Ma muidu selles mõttes olen turvast alati pigem kartnud, et kogub niiskust kui käsn ja nt jorjenijuurikad on mul turbas hoides alati hallitama läinud. Aga jorjenijuurikad keldris ja pojengipotid maas on loomulikult kaks ise asja.
VastaKustutaPanin turbakuhja täna peale selle mõttega, et vesi ei saaks koguneda. Jaa, turvas läheb ka ju märjaks, aga siis ei ole nad päris lombis. Kui muidugi juba hilja ei olnud.
KustutaIlusat jõulu ja toredat kudutuju talvel!
VastaKustutaMina pole oma väikesi okaspuu vorme katnud, isegi neid, mis kivilas ja näoga lõunasse. Ühel talvel panin katseks paar kuuseoksa Lonicera crassifolia peale ja palunäsiniinile ka, aga vahet küll polnud, kevaded olid suht sarnased. Nüüd ma ei kata. Kui siis nii palju et tammelehti ära ei korista enne kui aeg õige.
VastaKustutaPärnvahtra selline varjutamine on ikka täitsa nutikas :)