Kadripäev

Kadripäev on saabunud imekiirelt, kaugel see aasta lõpp enam on. Sprinteri kiirusega liigub see aeg. Esimene lumi on juba sulada jõudnud. Tänane päev oli üle hulga aja natuke heledama ja rõõmsama moega, aga üldseis on küll nagu polaaröö. Pidevalt valitseb pimedus.

Tahtsin veel veidi külvi teemadel arutleda, mõtiskleda. Mitmed sõbrad teevad sügiskülve, kasutades nö külvipottide kaantena tagurpidi pööratud poolikuid plastpudeleid. Iseenesest hea mõte, kui külve vähem. Mul on hetkel 30 külvitopsi, sellist pudelite rivi ei viitsi ausalt tekitada. Samas peab jälgima, et külvid otsest päikest ei saa. Tekib terava päikesenurga all kasvuhooneefekt ja seemned võivad idanema hakata. Just seepärast on mul ka kasvuhoone uksed avatud, sest vaatamata pilves ilmadele tõuseb temperatuur klaashoones päris nobedalt.

Võtsingi oma külviraamatu kätte ja vaatan siin nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi. Kuna erinevate püsikute seemned vajavad idanemiseks ka erineva pikkusega külmaperioodi, siis oleks hea teada, kui pikka külmaperioodi mingi liigi seemned idanemiseks vajavad.  Kui näiteks kolmiklillede seemned võivad idanemiseks vajada üle 500 päevast külmaperioodi, siis ei ole ju mõtet veebruaris külvata ja märtsis tärkamist loota. Sellest lähtuvalt olengi teinud külvid kas suvel, sügisel, talvel või kevadel. Näiteks lõhislehine ülane Anemone multifida  - selle liigi puhul ei olnud ma kindel, kui pikka külmaperioodi seeme vajab. Erinevad ülase liigi seemned vajavad 0-90 päevast külmatöötlust. Mina tegin külvid kohe pärast seemnete külvamist 10.juulil, esimesed tärkasid 12.augustil. Talvitusid hästi. Korraliku taime sain alles kolmandal aastal.

Emajuure Gentiana puhul soovitatakse samuti sügiskülvi. Mina olen külvanud juba 19.juulil ja taimed on tärganud 19.veebruaril. Seega oli külmatöötlus vajalik, sest muidu oleks nad ninad sügisel välja pistnud.

Üks perekond, millega olen täielikult ebaõnnestunud, on käoking Aconitum. Olen päris mitmeid liike katsetanud, paraku siiani edutult. Nemad on jällegi sellised naljatilgad, kes tärkavad temperatuuril 5-12. Ehk see ongi mulle natuke raske olnud, sellise temperatuuri hoidmine. Paratamatult soojeneb kevadel kasvuhoone kiiresti ja jahedana on teda hoida võimatu. Õue viies risk veel suurem, sest seal võib ootamatu öökülm idandid hukule viia. Võib-olla oleks sellised seemned arukam põllule külvata ja lihtsalt oodata. Tegelikult on selliseid madalal temperatuuril idanejaid palju ja väga paljud sellised külvid on mul siiski õnnestunud, olenemata sellest, et ma ei ole neile soovitatud tingimusi suutnud pakkuda. Ühed sellised on näiteks upsujuured. Neid liike olen ka mitmeid katsetanud, paraku siiani edutult. Samas, nad võivad idaneda ka mitu aastat ja eks selle külvikasti niiskena hoidmisega nii pika aja vältel mul murekohad tekivadki. Sel korral katsetasin taas valge upsujuurega, näis kas suudan oodata.

Kunas on õige aeg korjata seemneid, et nad ikka valmis oleks? Mina ei tea vastust, visuaalselt hindan. Kui külv ei õnnestu, võis ju ka seeme ebaküps olla. Näiteks olen paar aastat ostnud varretu keelikurohu Carlina acaulis seemneid ja külvid on paraku ebaõnnestunud. 2015 sügisel võtsin ise seemneid - külv õnnestus täielikult. Ja ka isekülv oli korralik. Või näiteks männilehine peekerlill - Penstemon pinifolius, tegin paralleelselt kaks külvi. Ühe paki seemneid ostsin ise, teise saatis Milda, ühe firma seemned ja ühe säilivusajaga. Üks külv tärkas korralikult ja teisest mitte ühtegi taime. Midagi oli kuskil järelikult valesti.

Samuti ei ole väga harvad juhtumid, kui ostetud pakist ei leia loodetud taime seemneid. Õnn on muidugi see, kui enne istutamist ikka taime ära tunned. Jäänelgi seemnetest sain kunagi hulga nurmnelke ja ainult 4 jäänelki. Nõmmkanni asemel tubakat kasvatada on ka omaette ooper.

Olen neid külve nii palju teinud, et neist võiks lõputult jahvatada. Selle põhjal mõtlengi, et klassifitseerun pigem katsetajaks kui aednikuks. Nüüd olengi mõelnud, et pistikutest saab ju taime kordi kiiremini. Suure osa seemnepakkidele kuluvast rahast võiks igal aastal kulutada hoopis uute taimede hankimisele. Seemnekülv jään toimetama nii või teisiti, lihtsalt mahte ei ole mõtet suurendada.

Muudest tegemistest ka. Palju jututeemat on Aalujatel juba olnud Matthew Biggs'i raamatu ''Suured aednikud''  ümber. Nagu enamiku raamatute puhul - mõni koht meeldib rohkem ja mõni koht tekitab vastakaid tundeid. Mulle meeldis enim see äratundmisrõõm taimede osas ja meeldis see, et väga paljude aednikega mu vaated ja mõtted ühtisid. Ning tõesti, ei ole siin maailmas enam midagi uut. Need nn kaljuaiad, millest meil siin hooga vaimustuti, on ju tõesti iidvanad. Põnev oli lugeda näiteks kahelehise džefersoonia leidmisloost ja kui vana see liik juba on, ometi maksin tema eest veel eelmisel aastal päris korraliku hinna. Inglise aiad on mulle alati sümpaatsed olnud ja siin lugedes sai ka oma fantaasiat mõnuga kasutada. Kuigi jah, üks selline küsimus tekkis küll seda raamatut lugedes - kes on aednik? Kas inimene, kes ise hommikust õhtuni on aias või hoopis see, kes jagab aednikele käske. Aga vahet tegelikult ju pole, kui aed elus püsib ja toimib. Eks vaielda või veel nii mõnegi loetud väite üle, kuid mõnus lugemine oli siiski.

Ja eile leidsin Eneli Krägeri raamatust ''Siin- ja sealpool aknalauda'' vastuse oma ammusele küsimusele. Nimelt teadsin mina juba lapsest saati, et lehis on lärt. Ja kui ma Luua koolis meie dendroloogia õpetajalt selle kohta küsisin, siis tema ei osanud küll mitte midagi vastata, sest ta ei olnud selle sõna kasutusest kuulnudki. Ja mis ma nüüd loen - lart öeldi lehise kohta Mulgimaal Loodi kõnepruugis. Uskumatu, kui leiad vastuse oma küsimusele nii ootamatul moel. Lugeda, lugeda ja veelkord lugeda!

Oma aia tegemistest miskit põnevat ei olegi pajatada. Uut on hollandi iiriste vallas. Nad on mul õues nii paar-kolm aastat pidanud, mitte enam. Aga kuna sibulapakid olid poes odavad, siis minu ostukorvi nad hiljuti tee leidsid. Kuna sügis oli juba hiline, otsustasin nad panna kuiva turba sisse, pimedasse ja külma. Aga nii paari soojakraadi juurde, et külm ligi ei pääse. No ja mis on hetke tulemus, kõik sibulad on ninad taeva poole sirutanud, pikkust neil nii 2cm. Järjekordne katsetus, kas peavad nii kevadeni vastu ja kas õisi näen järgmisel aastal.

Homseks lubab taas lumesadu.