Päike

Täna paistis päike, küll imeväike ja natuke ainult piilus, aga ta oli olemas. Ja kuna eilne jõululaud oli rikkalik ja kilod kehakaalule lisandunud, siis valisin tänase kauni päeva aiatoimetusteks. Plaan oli tegelikult ainult natuke siit-sealt muruluuaga lehti kokku tõmmata. Seda tegin loomulikult ka ja terve kärutäis lehti sai aiast välja viidud. Põisenelad hoidsid ka lehti nii pikalt, need olid kõik murul laiali. Ja kuldsõstar on tänagi veel uhkes leherüüs. Mõnus oli väljas, täielik laeng kehale ja vaimule. Sellised riisumise tunnid tunduvad väga vajalikud. Nimelt siis on aega mõelda ja vaadata, eriti mõelda, et mida vaadata. Nii ma siis avastasin nii mõndagi. Kõigepealt minu kaks pisikest paju - Boydi paju (Salix x boydii) ja võrkjas paju (Salix reticulata) olid ilma katteta ja vihma käes. Mul on nad esimest talve aias ja ma isegi ei teadnud varem, et on olemas talvisele niiskusele tundlikke pajusid. Suurem osa neist ju niiskuslembid. Aga näe, need kääbikud vajavad vihma eest kaitset. Täna said siis väikesed ''varikatused'' peale. Tegelikult oleks pidanud seda juba varem tegema.

Teiseks tuvastasin, et minu hariliku pärna 'Lico' pookekoht on väga kehva väljanägemisega. Enda viga, et ostes pookekohta lähemalt ei uurinud. Nüüd natuke haavapeitsi panin ühte kohta, ehk ikka elab edukalt edasi. Sinisel kontpuul oli neli oksa kuidagi kahtlaselt murdunud, lõikasin murdekohalt oksakääridega korralikult ära. Vot sellised pisikesed tähelepanekud, mida toas olles ei oleks märganud.

'Lico', pilt küll udune, aga pookekoht paistab küll.