Taas aeg külvata

Järjekordselt on kätte jõudnud aeg, mil tarvis lagedale otsida oma kogutud ja varutud seemnepakid. Miskipärast on külvajal tunne, et iga külv oleks nagu esmakordne. Kas on see tingitud sellest, et üritame taas elu anda taimedele või lihtsalt uuest ootusest, jumal seda teab. Minuga igatahes nii ta on. Kuna olen neid külve igat masti teinud juba alates eelmise aastatuhande lõpust saati, siis võtan aega sel teemal natuke ka blogida.

Algajal aiapidajal on kõige kergem ja kindla peale minek alustada suvelilledega (suvikutega). Nende külvidega on küll aega kevadeni, aga igasugu põhitõed tasub ennetavalt selgeks teha. Kui mina oma elus esimesed külvid tegin, siis see oli küll puhtast omaenese tarkusest, nii paljukest kui seda antud oli. Suvikute seemnepakke olid toona täis kõik ajaleheputkad ja kioskid. Ja nii neid esimestel aastatel siit-sealt ostetud sai. Reeglina tärkasid kõik seemned ja minu meelest veel duubeldades. Eks need külvid said maru tihedad ja seega ka taimed nõrgemad. Suvelill sirgub kiirelt, vajab ainult piisavalt sooja ja valgust. Seepärast peab arvestama, kunas on õige aeg külvata, st kas on köetav kasvuhoone või saab tubastes tingimustes sobiva valgusspektriga taimelampe kasutada. Aknalaual on see puudus, et kevadel on siiski valgust vähe ja oma kiire kasvu tõttu kipuvad noored taimed välja venima. Kui esimesel aastal on suvikutega kõik reeglipäraselt läinud, siis tasub kiigata püsilillede ehk püsikute seemnete poole. Kahjuks on meie kaubandusvõrgus püsilillede seemnetega suht kitsas. Seepärast külastan ma aiakauplusi alati, kui nad tee peale jäävad. Samuti on minu meelest puuduseks seemnepakkidel olev puudulik info. Mul isegi ei tule meelde, kas ma olen kohanud mõnel seemnepakil kirja - vajab 60 päeva külmatöötlust või seeme vajab kraapimist või happega töötlemist.  Selle ämbri otsa olen ma elus juba astunud.  Mäletan, et ostsin ammusel ajal mingi raha eest, mis ei olnud just väike, paki alpi taimede seemnesegu. Külvasin siis korralikult nad topsi ja ei saanud ma sealt ühtegi taime. Seekord ajasin süü muidugi praakseemnete kaela. Tihti saab fb-st lugeda, et seal ja seal müüakse ebakvaliteetseid seemneid - ei idane. Muidugi võib viga olla seemnetes, aga alati ei pruugi. Tuleb lihtsalt enne külvi natuke vaeva näha ja taimele taustauuring teha. Tänapäeval on olemas ju kõigi võimalustega internet, seega infot leiab ikka. Kui mina oma esimesi külve tegin, siis ei olnud mul isegi arvutit. Ma kujutasin ette, et nii lihtne see ongi. Kevadel tulid uued seemned müügile, et ostad, külvad ja voilaa...taimi tuleb mühinal. Tegelikkus osutus hoopis keerulisemaks.

Olen endale püsikute seemneid hankinud kõikjalt, kaasa arvatud oma taimedelt seemnete korjamine. Olen jälginud ka külviaega, kas seeme vajab külmatöötlust või mitte. Katsetanud ühe liigiga nii sügis- kui kevadkülve. Tulemusi on ette ennustada võimatu. Näiteks Pulsatilla  liikide seemned on soovitav külvata kohe pärast valmimist. Paar aastat olen nii teinud ja sügiseks on juba kahe pärislehega taimed olemas olnud. Tõsi, õitsema nad ei kipu ka teisel aastal veel mitte. Sel aastal unustasin seemne korjata ja viimased valminud seemned pärsia karukellalt võtsin oktoobris. Tegin ka kuu lõpus küvi. See ongi nüüd see katsetuse koht, et kas seeme jõudsi sügisel idanema hakata ja hukkub talvekülmas või jääb ellu.

Kiirelt idanevate seemnetega on sügisese külvi korral see oht, et nad kipuvad enne külmasid tärkama ja siis ei ole neid võimalik enam päästa. Paraku ei tea ju ilma ka ette. Ka jaanuari pikem sulaperiood võib mõned seemned idanema panna. Selliste seemnete külviga peab ajastus õige olema.

Sügisese külvi puhul soovitavad teadjamad taimetargad järgmist - peale külvi hoida külvikaste soojemas ruumis, et seemned saaksid end vett täis imada. Seejärel viia jahedasse ja õpuks kasvuhoonesse. Olen minagi nii teinud ja hetkel ongi mul jahedamas ruumis hunnik külve ootamas, et liikuda edasi külmkasvuhoonesse. Aga olen katsetanud pikemat külmatöötlust vajavate seemnetega ka järgnevalt - pool seemnetest külvan sügisel ja järgin eelpool välja toodud nõudeid. Teise osa seemneid viin pakiga külma ja hoian neid seal kevadeni ning külvan kevadel. Ja ei saa väita, et nii külv ei õnnestu. Väga paljude liikidega on mul õnnestunud nii sügis- kui kevadkülvid. Seega must ei ole alati must ja valge ei ole valge, on väga palju erinevaid halli varjundeid. Selle katsetamine võtab lihtsalt aega. Sel korral on sarnane katsetus mul valge upsujuurega. Tegin kaks sügiskülvi ja hulk seemneid läks jahedasse ruumi kevadkülvi ootama. Kui ei katseta, ei saa ka teada.

Veel peaks püsikute külvi puhul teadma, et nii mõnegi liigi seemnete idanemine võib võtta aastaid. Sel juhul peab endas kindel olema, et suudate substraadis paar aastat niiskust hoida. Mina seda ausalt öeldes ei jõua ja sp ma olen ka paljud külvid minema visanud. Aga kellel on aega ja tahtmist, siis miks mitte. Teiseks on mitmete liikidega see mure, et esimesel aastal kasvatavad ainult idulehed ja seejärel kuhtuvad. Ka teisel aastal eriti suurt elujõudu neil veel ei ole. Jällegi oleks vaja aega ja meelespidamist neid potsikuid niiskena hoida. See teema oli mul eelmisel aastal jumalatelillega. Õnneks on mul põllus ruumi ja panin need mitukümmend kribalat põldu. Jääbki üle oodata kevadet ja alles siis saan teha kokkuvõtte, kas külv õnnestus või mitte. Sel eesmärgil, et endale aeda jumalatelille saada, ei ole teda küll mõtet külvata. Nad ei ole ostes üldse kallid ja saab kohe õitseva taime. Milleks siis mitu aastat jännata.

Veel üks oluline faktor on teada, mis liigid omavahel segi tolmlevad. See on oluline juhul, kui ise seemet korjata. Toon näite suvikutest ja nende tolmlemisest. See oli palju aastaid tagasi, kui sattusin Pärnus toonase Mudaravila ees oleval haljasalal jalgu puhkama. Suured ümmargused peenrad olid täidetud erineva tooni ja kõrgusega takeetestega. No mina meistrimees korjasin siis mõned õitsenud õied, sildid värvi ja kõrgusega juurde ja järgmisel kevadel läks külviks. Ja kui nad siis maha said istutatud, siis oli see peenar ikka täielik pornograafia. Seal oli kõike toone ja igasugu kõrgusi. Nii sain ma esimesed teadmised tolmlemisest üldse. Näiteks kurekellad on selline vahva pere, mis kergesti segi kipub tolmlema.

Ja sorti ei saa ka seemnest. On küll palju sorte, mis annavad seemne kaudu omadusi päris hästi edasi, kuid enamus siiski mitte. Sp ma ka eriti ei ole katsetanud nende sortide külviga, aga võiks proovida. Just praegu tekkis mõte, et oleks võinud harilikult angervaksalt 'Aurea' ju seemet võtta ja proovida, kas annab kollase lehevärvi edasi. Kaldun arvama, et mingi protsent võib isegi õnnestuda. Tasub proovimist.

Minu selle sügise külvid on nüüd tehtud kahes osas. Esimene sats on juba kasvuhoones, teine jõuab varsti järele. Algusaegadel kasutasin külvide tegemiseks margariini topse, kuhu sorkasin augud põhja. Aastatega sai selgeks, et need topsid on liiga madalad. Sügavama topsi eelis on see, et substraat püsib pikemalt niiske ja juurtel on rohkem ruumi areneda. Nüüd olengi kasutanud lillepotte sügavusega 11-13cm. Potid lähevad taaskasutusse ja pesnud ma neid enam ei ole. On olnud aegu, kui kasutasin külvamiseks ainult uusi potte või pesin kasutatud potid kaalimpermaganaadi lahusega. Paraku ei näe ma sel tööl suurt mõtet ega kasutegurit. Kui tõesti on mingi väga haruldane seeme, ehk sel juhul. Õues idanevad seemned ju tavalisel mullapinnal ja tasub märkimist, et väga edukalt. Külvanud olen Kekkilä kasvuturbasse. Mulle sobib see peen fraktsioon, et ei pea neid halge sealt välja pilduma. Kui on meeles olnud, olen lisanud ka superfosfaati - seda tarkust ma kuskilt jälle lugesin. Kuigi tavaliselt alustan vedelväetise lisamisega kohe, kui esimesed pärislehed ilmuvad. Vermikuliidi ja perliidi kasutamisest loobusin ja seda põhjusel, et ma ei näinud sel erilist kasutegurit. Sammal tekkis nii ehk naa ja kui ikka ei kastnud, siis kuivas samuti kui ainult turbasegusse tehtud külvid. Lund ma kasvuhoones külvidele peale ei pane. Seda põhjusel, et kevadel see lumi sulab, jäätub, sulab, jäätub. Pigem katan enne suuri külmasid, nagu ta nüüd lubab, taimed paksude vaipadega. Vaibad viisin varakult kasvuhoonesse valmis. Ja väljas lageda peal ei ole ma külve hoidnud sel lihtsalt põhjusel, et meil on ''kodulinde'' väga palju ja nad on väga uudishimulikud. Samuti talvised vihmasajud võivad pottidest selle väärtusliku kraami minema viia.

Järgmise blogimise tarvis otsin välja oma külviraamatu ja siis analüüsiks natuke konkreetsemalt.

Viimased külvid on veel turbaga katmata.

Esimene lumi on alati ime ja imeilus.