Kas lõigata või mitte?

Aastast aastasse igal sügisel kordub see teema. Paljud aiapidajad on noorte aedade omanikud või ise alles noored ja neile on see teema uus. Ühes meedia väljaandes soovitab üks kogenud aednik aia kindlasti sügisel koltunud püsikutest puhtaks teha, teises teine taimetark jätta töö kevadeks. Paljuski on suhtumise küsimus ja palju sõltub ka aia asukohast. Miks ja kas lõigata, analüüsin läbi enda kogemuste.

Püsikute pealsete lõikamisega tegelen ma tegelikult pidevalt, mitte ainult sügisel. Kui taim on ikka õitsemise lõpetanud ja õitsenud õienutid ei sümpatiseeri või ei ole neid rentaabel peale jätta, teatud põhjustel, siis olen paljusid kolmandiku võrra tagasi lõiganud. Enamikule taimedest see meeldib ja õitsemist näeb hooaja jooksul vähemalt kaks korda. Loomulikult ei saa niimoodi kõiki taimi kärpida. Aga paljud kurereha liigid, karvane ville, mitmed kortslehed jpt reageerivad sellele positiivselt. Aga just sügisel, kas jah või ei.

Paljuski saab määravaks ka aia asukoht. Kui aed asub linnas, kus tänavaid mööda patseerivad pidevalt möödakäijad, siis on aiaomanik loomulikult huvitatud aia kaunist väljanägemisest aastaringselt. Kui maja eesaeda on istutatud näiteks hostad, siis pärast esimesi tugevamaid öökülmi ei näe nad just eriti dekoratiivsed välja ega anna aiale mingit esteetilist ilmet. Sel juhul on loomulik, et aednik teeb aia kohe korda, et möödujate silma mitte riivata. Kui aga aed on hajaasustusega piirkonnas, kus möödakäijaid nagunii ei ole, siis ei ole hostade sügisese lõikamise vajadus eriti oluline. Näiteks on olnud mitmeid talvesid, kus ma ise olen aeda pääsenud ainult suuskadega, seal ei riiva talvisel ajal miski silma. Kevadel ju palju mugavam, võtad muruluua ja tõstad selle talvega allesjäänud prahi lihtsalt prahiämbrisse. Aga ka siin sõltub paljuski aiast. Näiteks minu aias on enamik püsikute istutusalasid multšiga katmata. Tigusid meil üldiselt palju ei ole, aga ilma nendeta ei saa läbi meiegi. Koristasin just hostade pealseid ja ma ei valeta - kõigi hostade puhmikutest leidsin hulga tigusid, kes olid leidnud seal endale meeldiva talvituskoha ja hea meelega asuksid kevadel kohe hostade lehti järama. Seepärast olen püüdnud hostad sügisel maha lõigata, paljude pealsed saab eemaldada ka lihtsalt tõmmates. Samas, kui istutusala oleks kaetud kas killu, klibu või kergkruusaga, siis oleks see mure ehk väiksem. Ise ma neid nii kasvatanud ei ole, seega kommenteerida ei oska.

Aiale annavad kõrgusmõõtme reeglina puud-põõsad, aga ka kõrgekasvulisi püsikuid ei maksa alahinnata. Paljud kuivanud õisikud on lume alt piiludes väga dekoratiivsed. Ka on nende plussiks see, et kui on talvel lund, siis nad on head abimehed lume kogumisel. Näiteks kui mul on mõne külmaõrna taime kõrval mõni talvekindel püsikupuhmas, siis olen jätnud ta pealsed talveks lõikamata just sel eesmärgil, et ta aitab naabrit. Kuna meil on ka tuultele väga avatud aed, siis on selline püsiku puhmas ka hea tuultepüüdja. Aga siin peab jällegi teadma, kes kui agar külvaja meil on ja kui tülikas on neist seemikutest vabaneda. Ja külvavad ju kõik, hoolitsedes nii oma järeltuleva põlve eest. Ja paljude püsikute seemikuid võib nii kevadel sadu leida. Suur tähtputk - Astrantia major on üks näide. Ta annab nii meeletut isekülvi, et see lihtsalt tüütab. Mitte eriti ammu keegi fb-s kommenteeris ühte kurtjat - mis sa hädaldad, lõika õied peale õitsemist kohe ära! Jaa, eks ta ju õige on. Aga kui aias on tuhandeid taimi ja palgalist aednikku ei ole, siis paraku ei jõua kõigi õitsenud õite juurde. Esimestel aastatel mind need külvid nii väga ei häirinud, aga mida edasi, seda rohkem ma sellele tähelepanu pööran. No hea küll, kui suurel tähtputkel nagunii erilist dekoratiivsust talvel ei ole, siis need lõikasin ma maani maha. Seevastu punane siilkübar - Echinacea purpurea on talvel imekaunis. Väidetavalt pidid neil talvituma ka paljud kasulikud putukad (mina arvan, et talvituvad nii kasulikud kui kahjulikud). Seemikuid annavad ka päris nobedalt. Õnneks saab need noored taimed mullast suurema vaevata kätte, seega võib neid talveks teatud hulga ju jätta. Pakun, et mul on liiki ennast oma kümme puhmast, pooltel lõikasin küll õievarred maha. Olen muidugi ka neid siilkübarate seemikuid suureks kasvatanud. Enamik neist on liigile iseloomulikud punakasroosad, aga ka valge sordid on oma värvi suutnud päris hästi edasi anda. Seega ei peaks kiirustama nende maha lõikamisega.

Päris vahvad on talvel vaadata ka erinevad kobarpeade - Ligularia  liigid. Kui lehed on tigudel jäänud suve jooksul tähelepanuta ja nad veel taimede küljes silmaga ka nähtavad on, siis võiks ju rahumeeli nad talveks aeda jätta. Külvi nad annavad, aga mitte väga meeletult. Mul on kõige rohkem külvanud Prževalski kobarpea - Ligularia pržewalskii. Isegi punaste lehtedega  hambulise kobarpea Ligularia dentata sordid on punast lehte edasi andnud. Kuigi ka siin tulevad mängu talvituvad teod - suurte puhmaste sees ideaalne koht külma talve mööda saata. Mina igatahes jätsin kobarpead sel sügisel lõikamata.

Igasugu punanupud - Sanguisorba - neid on mul vist kolme liiki. Talvel need nupud lumest rippumas on vägagi vahvad. Teod neid ka ei armasta. Siiani olen täheldanud, et isekülvi annavad minimaalselt. Ei ole mul ka enda külvatud seemnetest suurt tärkamist tekkinud. Seega jätsin ka need puutumata. Las külvavad, seda mul just vaja olekski, dekoratiivsed pealegi.

Kõik sellised kõrgekasvulised püsikud, kellede välimus on pigem inetu kui silmailu pakkuv, olen siiski sügisel maha lõiganud. Pealsed olen aiast ka koheselt minema vedanud, sest instinkt paljuneda on kõigil tugev. Näiteks vereva vesikanepi õisikud hõljuvad kohe päris kaugele ja nende seemikutest on siiski küllalt tülikas vabaneda. Külvi täheldasin isegi aed-leeklilledel. Sain küll päris põneva tooniga seemikuid, kuid paraku on seemnetel komme maanduda istutusalas juba kasvava püsiku keskele ning seal siis toimetama hakata. Üks selline minu meelest suht tülikas tegelane on karvane päevakübar - Rudbeckia hirta.  Kuna ta on väga jõulise kasvuga, siis ei ole tema seemikul mingi probleem lämmatada mõni läheduses eksisteeriv nõrgemakasvuline taim. Sp ka nende õievarred, mis tegelikult on ju väga dekoratiivsed, lõikasin ma maha.

Aediirised, nii madala- kui kõrgekasvulised - neil olen aastaid sügisel ära rookinud kõik kuivanud lehed ja allesjäänud rosetid lõikan umbes kaks kolmandikku tagasi. Aastaid on selline sügisene korrastus end õigustanud - talvel kena vaadata ja kevadel tööd vähem.

Alpi lina - Linum alpinum - kuprad lumest välja turritamas on vahvad. Paraku jällegi see meeletu isekülv. Sellegipoolest olen ma jätnud varred lõikamata, sest see õhuline lina sobib pea kõikjale kõrgemate taimede vahele ja sinist ei ole aias teadagi kunagi liiga palju.

Kõrgekasvulised kukeharjad - Sedum - nende ilu me reeglina hilisel sügisel alles avastame ja ei muutu nad ka talvel vähem kauniks. Külvavad minimaalselt, kui üldse külvavad. Kuigi jah, mahakukkukunud oksad ja lehejupid võtavad juured alla. Aga mitte massiliselt. Jätan puutumata. 

Kõrreliste puhul sõltub palju liigist, ka siin ei ole ühest reeglit olemas. Paljud neist ei talu talvist niiskust ja kui pealsed sügisel maha lõigata, siis on talvisel sulaveel hea valguda nende lõigatud varte vahele ning palju kahju tekitada. Samuti on mitmed liigid pooligihaljad, ehk neile aitab kevadisest kammimisest. Kahjuks on mitmed neist väga virgad külvajad. Suure külvi vältimiseks oleks arukas sellistelt tegelastelt vähemalt õitsenud tähikute-pähikute varred eemaldada. Aga muidugi mitte kõigilt. Näiteks hall aruhein - Festuca glauca, vitshirss - Panicum virgatum, luht-kastevars - Deschampsia cespitosa jpt võivad külvata mitmekümne meetri kaugusele. Samas hiina siidpööriste - Miscanthus sinensis - tema külve ei ole ma siiani leidnud. Kõrreliste puhul tuleb käituda siiski vastavalt liigile.

Nii palju siis levinumatest kõrgekasvulistest püsikutest sügisel läbi minu kogemuste. Seega sõltub see taimede sügisene lõikus ikka väga paljudest erinevatest teguritest, ei ole olemas ühest reeglit.

Kukeharjad oktoobris. Jätan nad sügisel rahumeeli puutumata.

Alpi lina alustab õitsemist maikuus ja veel oktoobris näitab üksikuid siniseid õisi. Ka kuprad on lumes imekenad.

Luht-kastevars on päris hea külvaja. Samas on ta talvel nii kena. Pigem roogin kevadel seemikuid, kui puutun teda sügisel.

Sügiseselt korrastatud püsikute ala ei pea ju olema talvel lihtsalt üks maa-lapp mulda. Tihti on ka lumeta talvesid või osa talvedest, ka siis on seal midagi vaadata.