Kas riisuda või mitte?

Kuidagi äkki on jõudnud kätte see aasta pimedaim aeg. Hommikul on pikalt pimedust ja õhtulgi ei saa enam kaua väljas toimetada. Seega jääb piisavalt aega mõtete kogumiseks ning võimalusel  nende kirja panemiseks. Ja eks enamik neist mõtetest keerleb hetkel sügiseste aiatoimetuste ümber. Eilse päevaga ma õuetöödest suurt peale esimeste sügiskülvide ja puude võrgutamise teha ei jõudnudki. Ah siiski, paar okkalise topeltlatva lõikasin ka kõrgustest  ära, abiliseks fiskarsi pika varrega oksalõikur. Ilma selleta oleks vist töö tegemata jäänud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Kuna eelmise postituse kommentaarides oli ka mõni vihje lehtede riisumisele, siis see ongi teema, millele olen viimasel nädalal rohkem mõelnud. Viimane uudis, mida mingist infoallikast selle teema kohta lugesin, oli selline, et ameerika teadlased jõudsid seisukohale, et sügisene lehtede riisumine on pigem kahjulik kui kasulik. Putukatelt-satikatelt võetavat nende talvitumiskohad ja puud jäävad toitainetenälga. Ja voilaa, fb kõlas hõigetest - juhhei, ei peagi riisuma, küll on vahva, nii palju jääb aega üle. Aga kui mõelda nüüd  natuke laiemast vaatenurgast, mitte ainult riisumisest.

Meil on aia lõunaküljele rajatud väike park, kus kasvamas ca 80 puittaime umbes 50-st liigist-sordist. See ala ei ole küll väga suur, nii pool hektarit. Suurem osakaal on põõsastel ja lehtpuudel, okkalisi ehk üks kolmandik. Loomulikult ei hakka keegi seda maad riisuma ja ei ole seda kunagi ka teinud. See oleks lihtsalt mõttetu energiakulu ja aja raiskamine. Kevadeks on suurem osa lehtedest nagunii kadunud. Mis aga kõdunemise märke ei näita, on eemalt tammikust tuulega saabunud tammelehed. Ja ka see ei ole kevadel probleemiks, sest niiduk nagunii purustab lehti ja muru kasvab ikkagi nobedalt. Erandi tegin sel sügisel pihlakaallee alla sadanud lehekuhilatega. Nimelt seda pargiosa piirab meil nö üherealise alleena istutatud 7-st puust koosnev pihlakarivi. Puud on täisealised, seega lehemassi seal all on päris palju. Pealegi muutuvad langenud pihlakalehed kiirelt mustaks ja inetuks. Kui suurem osa lehtedest oli langenud, siis lihtsalt multšisin nad niidukiga ära. Tulemus oli visuaalselt tunduvalt parem, kui terved lehed maad katmas ühtlase musta vaibana. Siinkohal jutt õige - ärme riisume.

Aiast põhjaküljes on meil rajatud teine väike pargiala. Seal on kasutatud rohkem kodumaiseid liike. Arukased, harilikud pärnad, erinevat liiki remmelgad, kuused, männid. Ka üks vana suur harilik haab on kraavi kaldal. Kaskede ja remmelgate lehed on sellised, et nemad kaovad suht märkamatult. Tuul aitab neil liikuda, samuti on nad pisikesed, kõdunevad kiiresti ning riisumine on siin täiesti mõttetu. Aga see haava alune on juba septembris koledus kuubis. Ka haava lehed on kohe langedes mustad ja koledad ja oi kui palju neid suht suuri lehti (võrreldes kaselehtedega) ikkagi on. Aga kuna ala on aia piiridest väljas ja kevadeks on need lehed olnud alati nagu haihtund, siis ei ole me ka siin riisunud. Tööl sõna otseses mõttes puuduks kasutegur. Jälle peab jutt paika - milleks riisuda!

Ja jõuangi ringiga aeda. Kui nüüd aed asuks linnas, naaber naabris kinni ja aias kasvaks näiteks suur hobukastan. Kas jätame ka lehed riisumata? Vaevalt küll. Sel juhul ei saa ikka mõelda siin putukate talvitumisele ja puude väetise vajadusele, eriti sügisel. Meil aias küll hobukastanit ei ole (paar puud on aia taga), aga meil on suur amuuri korgipuu, kelle leheroots on pikk kuni 35cm. Ühtlasi on puu meil juba suht suur. Seega ei kujuta ma ette, et jätan need lehed riisumata. Ma arvan, et nad lihtsalt lämmatavad muru seal all ära. Ka ei ole võimalik sinna niidukiga peale minna, sest lehekiht on küllalt paks. Seega - olen sunnitud riisuma.

Teine puu, mille alt ma reeglina riisun, on mandžuuria pähklipuu. Tema liitlehed on kuni meetripikkused. Ja lisaks veel tsiteerin Vikipeediat:

 ''Pähklipuude miinuseks on alleopaatiline aine jugloon, mida sisaldavad pähklipuude juured ja langenud lehed. Jugloon on taimemürk, mis takistab teiste taimede kasvu pähklipuu all. Eriti mürgine on jugloon tomatile, õunapuule ja kasele, loomadest hobusele. Jugloon on pähklipuu kaitsemehhanism hoidmaks eemale võistlejad, kes võiksid konkureerida veele, toitainetele ja valgusele. Arvatakse, et jugloon mõjub kogu pähklipuu võra raadiuses, kuid on võimalik, et see mõjub ka kaugemale. Aine mõju võib kesta ka aastaid pärast puu hukku, kuna pähklipuu juured lagunevad aeglaselt ja neist pääseb pinnasesse veelgi juglooni. Eri liiki pähklipuud sisaldavad juglooni eri määral.'' Allikas : https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4hklipuu

Seega riisun ma ka pähklipuu lehed ja põletan. Ikkagi on vaja riisuda.

Omal ajal sai rajatud meie iluaed õunapuude alla. Vanu õunapuid oli siis aias üle 20. Ja kuna aed asub maja lääneküljel ning meil on valdavad läänetuuled, siis tavaliselt kannab tuul selle lehemassi kõik ukse ette. Kuna lehed muudavad ka teerajad libedaks, siis ei ole see jällegi kuigi meeldiv. Seega ei ole võimalik neid lehti riisumata jätta. Õunapuid on meil nüüd alles küll tunduvalt vähem, kuid lehemassi annavad nad sellegipoolest päris korralikult. Veel oktoobris multšisin langenud lehed muruniidukiga, kuid nüüd lubab juba lumesadu. Õunapuud hoiavad lehtedest jätkuvalt kiivalt kinni, tõenäoliselt langetavad nad viimased lehed alles uue aasta numbriga. Muruniiduk on samuti talvekorterisse pandud. Jääbki üle riisuda, aga seda muidugi juhul, kui lehed ikka enne püsivat lumikatet puult maha tulevad. Seda, et puudel toitainetepuudus pärast lehtede riisumist tekib, ma ka eriti ei usu. Ikka juuli lõpuni olen puude alt niites muruhakke maha jätnud. Sealt peaks nad juba korralikult toitaineid saama ammutatud. Ning seda, et putukatel ei ole kuskil talvituda, kui lehed on riisutud, ma ka ei usu. Aias on piisavalt põõsaid ning põõsaste alused on paksu lehekuhja all. Samuti on palju erinevaid igihaljaid padjandeid, kellede alla on nii mõnus talvituma minna.

Ja loomulikult sõltub palju ka aia suurusest. Kui ikka krunt on 1000-2000ruutmeetrit, siis tõenäoliselt ei ole see sügisene riisumine ka konti murdev. Meie peaks sel juhul riisuma umbes 1,5 hektarit, kui sooviks, et sügisel kõik riisutud saaks. See kõik on ju nii suhteline. Samuti see, kui näiteks pererahvas on esmaspäevast reedeni tööl ja vabad on nädalas kaks päeva ja need kaks päeva juhtub olema laussadu. Seega seab ka ilm paljudes aedades omad reegleid.

Ja nüüd mõtlete, et miks ma jahun siin riisumisest, kui tänapäeval on olems nii lihtsad abimehed nagu lehepuhurid. Muidugi, kui mul oleks see lehepuhur, ma kasutaks teda meeleldi. Paraku minu tööriistakuuri inventuuri nimekirjas teda veel ei ole. Samas, kui edasi arutleda - kas murupinnale on kasulikum puhuri kasutamine või muruluuaga rehitsemine. Vajab teaduslikku tõestust, aga minu arvamus on, et reha ikkagi õhutab natuke (minimaalselt küll, aga siiski) mullapinda ja samuti eemaldab sammalt, kuivanud heinakõrsi ja muud mudrut sealt maapinnalt. Aga selge see, et mugavus maksab ka midagi ja aeg on tänapäeval raha.

Põnev oleks ka teada saada, kas need ameerika teadlased, kelle arvates on lehtede riisumine pigem kahjulik, on ka ise aiapidajad. Üks asi siin elus on teooria, hoopis teine aga praktika.

Amuuri korgipuu

Juudapuulehiku langenud lehed ei vaja riisumist

Remmelga peen lehemass

Mandžuuria pähklipuu

Erinevad remmelgad pargiosas