Mõned eile ununenud teemad, uimane

Tänane päev oli ikka eriti hea vihmane. Hea et sajab, maa vajab vett, palju vett. Meil küll vägagi kuiv.
Eilse puude hankimise teema jätkuks vaatasin 2013 aia pilte ja jeerum, kui muutuv ikka kõik on. Kui mõni suur puu maha saetakse, on alul lagendikul eriti imelik uidata. Aga kui ruttu me harjume ja unustame. Uued kasvavad ju peale. Sama püsikute ja kõige muuga. Sel talvel läks meil aias sae alla ploom, kirss ja kaks õunapuud. Lage, praegu veel kännud nähtavad, varsti kadund needki. Eks need õunapuud on meil enamik 60-aastased. Noored puud kipuvad õrnemad olema, mulle tundub nii.
Tegelikult tahtsin veel rääkida seemnelisest paljundusest. Eelmisel kevadel üritasin kallat külvata, külvid ka õnnestusid. Õite värvi näen ehk sel aastal, aga täpilisi lehti nad kahjuks ühelegi järglasele ei pärandanud (punased juuksed antakse ometi järglastele edasi). 'Sunsine Loraine' järglastest 20% pärisid kirjud lehed. Ja kolmas, keda mina ei ole suutnud üldse paljundada, on too aquilegia vulgaris 'Woodside variegated'. Olen külvanud talvel, suvel, kevadel tuppa ja õue ja pole kedagi leidnud. Huvitav, miks`? Kallad on igathes sellised, koos täppidega.

Ja siin minu lemmik nupsikud, ei karda tuult ega vihma ega külma. Ega pragunevat maapinda.