13.oktoober ja võrratu sügis

Sügis on tõeliselt ilus ja on seda alati olnud. Mina märkasin seda küll alles mõned head aastad tagasi, siis kui loodusega rohkem sinasõbraks sain. Eelnevatest aastatest meenub ainult vihm, pori ja pimedus. Ilus on ta tõesti.

Lugesin üleeile Muhediku blogist lehistest ja jäin päris pikalt mõttesse. Lehis on  puu, mille peab enda jaoks leidma ning avastama tema ilu. Meil kodust üle põllu paistab Eesti vanim ja suurim euroopa lehisepuistu. Lehisesalu rajati siia 1820.aastal poole hektari suurusele maalapile ning tänaseks on see veidi alla 200 aastane mets meie kõrgeim puistu. Kõrgeim lehis on 43,5m ja ümbermõõt 1,3m kõrguselt 92cm.

 Allikas: http://www.rmk.ee/organisatsioon/loodusvaatlusblogi/kui-satute-loodi-kanti-dot-dot-dot 

  Minu jaoks on see lehisepuistu olnud lapsest saati sinilillemets. Aastaid sai seal lapsena ise sinililli korjatud ja hiljem koos Steveniga. Imelik, lehistele ei pööranud ma toona mingit erilist tähelepanu. Ehk kümme aastat tagasi hakkasid mind nee puud huvitama. Olen ka käinud seal lehise käbisid seemnete tarvis korjamas, aga enamus käbisid ju tühjad ja kõrgelt neid kätte ka ei saa. Ja nii kõrgete lehiste ilu näedki tegelikult kaugelt - just meie kodust. Puistus olles näed ju ainult jämedaid tüvesid ja latvu piiludes hakkab reeglina pea ringi tiirlema. Kas innustatuna sellest puistust (õigemini sinna alla hiljem istutatud noortest lehistest) ostsin minagi aastal 2008 Juhanist imeodava raha eest imepisikesed kolm euro-jaapani lehist, kes tänaseks on sirgunud  nii 4-5m kõrgusteks mütakateks. Aga mis lehistega tegu, tont seda täpselt teab. Peale eilset vestlust Muhedikuga läksin täna nende tüvesid uurima, no jõnksud on sees, äkki siis ikkagi eurooplased, mis nii pidid jõnksutama. Vahet tegelikult polegi, kaunikesed on nad ikka. Ja järgmise aasta ostude nimekiri PEAB täienema paari-kolme lehisega. Talvel panen paika, mida mul täpselt vaja on.

Siin peaks lehis jõnksud päris hästi näha olema.

Hakkab omandama sügisvärvi.

Muhediku eilsest jutust jäi mul kumisema mõte, et puittaimed annavad sügisele elu ja värvi ja õhtul koju sõites jäin jälle selle üle mõtlema. Mitte et ma poleks seda enne teadnud, vaid teatud asju peab lihtsalt aeg-ajalt meelde tuletama või faktidele tähelepanu juhtima. Muidu liiguvad mõtted mitmed aastad ühte trajektoori mööda. Vaatasin rongiaknast mööda tuhisevat sügisvärvides loodust ja no see on ju selgemast selgem, kui ei oleks neid puittaimi, siis sealt akendest ei olekski midagi vaadata. See rohe-kollase-punase-pruuni värvidemäng naelutab pilku. Kiiruga mööda tuhisedes keerad pead, et vaadata, mis puu see nii eredalt särab. Ma ei taha kuidagi tahaplaanile suruda lilli ja teisi rohtseid taimi, kellede pealsed lihtsalt kuhtuvad, aga selleks et silmapiir säraks, on vaja ikka erinevaid puittaimi. Lilli ma armastan ja neist ei saa mul vist kunagi villand, aga eilne päev pani mõtted jällegi natuke teisele rajale. Mul nimelt on mõningaid põõsaid istutatud liialt, üht liiki või sorti ei pea ilmtingimata mitmeid eksemplare olema. PEAN jällegi talvist aega kasutama ja arvutiga suurem sõber olema, et valida mõningad uued puittaimed lisaks. Ja mõned arukased istutan kindlasti veel piirile. Eks ta nii ongi seatud, et kui tahad lihtsalt istuda ja loodust ning kaugemaid vaateid nautida, peab olema raam ja raam peab olema visuaalselt nauditav igal aastaajal. See, mis seal raami sees on, seda näeb juba liikudes ja silmadega otsides - ka see on nautimine, lihtsalt aktiivne nautimine.

Sellised mõtted siis ''puiduga'' seoses. Täna hommikul hakkas kummitama ala kõrreliste jaoks ja päeval mööda aeda tuhisedes peatus mu pilk...kivimüüril. See on see koht, ku kevadel on vaja nii nädal mütata ja ka sellega ma PEAN hakkama saama. Pilt on juba silme ees, ootan juba kevadet. Sügis võib küll pikk tulla, aga mul on paar lõpetamata tööd ja need ootavad siin kuivemat kaeveilma.

Täna eemaldasin külmavõetud hostade pealseid. Kui muidu tigusid eriti ei kohta ja jala all nad ka ei prõksu, siis hosta lehtede alla olid nad küll endid uinakule sättinud. Korjasin nad kenasti siis kokku. Viimased 5 sibulat said mulda ja kive vedasin jõe jätkuks ka juurde. Mõned niiskustundlikud taimepotid jõudsin ka kasvuhoonesse vedada. See päev on ka nii lühike, et alles alustad ja juba hämardub. Kõigest kaks nädalat on kella keeramiseni ju jäänud.

(Vahepeal on kätte jõudnud 14.oktoober)

Musta lumeroosi õied on avanenud.

Sügis värvib tuhkpuuhekki.

Seemnest külvatd hiina kibuvits õitseb endiselt. Ei tea, kas ka talvitub? Ilma katteta.

Minu uus kukerpuu. Korealane ei ole, astlaid siiski kolm. Loodan, et läheb ikka kasvama, vaatamata sellele, et hilja kaevatud ja istutatud.

Täna sattusin lugema bioloogia õpikut gümnaasiumile ja leidsin päris põneva fakti. Nimelt, et

sookase punaselehine vorm on tekkinud siis geenmutatsiooni tulemusena. Mutatsiooni tõttu on lehtedes punast pigmenti rohkem. Puu kasv on aeglasem, sest punased pigmendid vähendavad valguse neeldumist lehes. Selline mutatsioon võib olla kasulik UV-kiirguse hulga suurenedes, sest kahjulik kiirgus ei jõua taimerakkudeni, väidab õpik. Huvitav, kas sellist puud kuskilt meilt hankida ka saab. Kollaselehine on mul olemas. Arukase punaselehine sort läks mul paari aastaga miskipärast välja. Tõenäoliselt on ka see kollaselehine mutatsiooni tulemus ja ma kaldun arvama, et kollase pigmendid suurendavad valguse neeldumist (saavad ju kollaselehised taimed tihti kuivas päikesepõletusi). Põnev teadmine igatahes.

Kollase sookase vorm.

Kollase päikesepõletus on siin näha.

Tänane ilm paistab olema vihmane. Puhastan kasvuhoones kannad-kallad ja tassin mõned niiskustundlikumad potid jälle varju alla. Ega siis pole kehva ilma, on lihtsalt kehvad riided sel juhul