16.oktoober

Sügis kaotab erksaid värve, millest on siiralt kahju. Lehti aina langeb ja langeb. Tänaseks ööks lubati juba 5 külmakraadi, mis kiirendab puude riidest paljaks koorimist. Päeval näitas ka kraadiklaas kõige rohkem 4 soojakraadi. Tuul oli vali.

Olen nüüd tassinud talveks potti jäävad taimed kasvuhoonesse talvituma. Eelmisel talvel saadud kogemus teeb ettevaatlikuks. Liigniiskus hukutas ju suure osa õue platsile talvituma jäänud taimedest. Seega panin potid kasvuhoonesse mulla peale ja omal hing rahulikum. Põõsad viin ka sisse, kui nad lehed seljast viskavad. Õnneks on neid vähe alles.

Siin siis ponksud reas. Nii nunnud kõik peale puhastamist, nagu oleks suvi.

Prantsuse lavendliga on nüüd küll kahtlus, kas ta kasvuhoones (loomulikult külmas) ikka suudab talve üle elada? Neid ei ole mul küll palju, aga siiski. Või peaksin nad ärklituppa viima, kus hoiame talvel temperatuuri natuke üle 0, sest tuba talvel tühi? Aga seal on jällegi pime. Kes nõu teab anda, siis ootan nõuandeid. Või katsetan, et 5 tuppa ja 5 kasvuhoonesse? Ühe kohe kohe õitsema mineva viisin tuppa aknalauale.

Selline ta oma õienuppudega välja näeb.

Nüüd siis natuke külalistest. On ju alati tore ja vahva, kui käib külalisi. Kui suvisel ajal juba paar päeva kedagi külas ei käi, siis vähemalt mina hakkan neid igatsema. Võiks ju keegi tulla, saaks natuke ilmaasju arutada jne. Teised külalised käivad salaja, öösiti ja neid ma eriti ei armasta. Täna hommikul olid nende jäljed selgelt nähtavad. Õnneks nad alustasid põhjaküljest, kuhu ma tavaliselt viin ainult paremaid tuttavaid, kellel rohkem aega on. Esimene pilt oli selline, esimese hooga vaatasin, et mutt on külla tulnud, aga...

see esimene tunne pettis mind. Punt metssigu on kartulit võtnud, mida nad kunagi maha ei ole pannud.

Kuna nad kartulit ei leidnud, siis loodan väga, et nad rohkem ei tule. Hoian vähemalt pöialt. Niigi oli suvi selline, et ei olnud puud ega põõsast, kus ei oleks istunud mõni söödik. Jänes sõi varakult mu söödava kuslapuu koos okstega, nüüd need sead. Mis edasi? Tuleb põder ja krõbistab kõrgemad puud ka madalaks? Mis teha, neil pole ka raha, et poest miskit osta, peavad ise hakkama saama, andestame.

Siin nüüd meie pere üks varestest, kel aastaid 80 :) Ikka ootab, teab täpselt kohta, kuhu neile toidujääke pannakse ja on alati valvel.

Kui juba jutt loomadele läks, siis järgmisel pildil on üks me kahest koduloomast. Kui ma päeval lehe võtan, et 10minutit pikali olla ja lehte lugeda, siis on tema esimene, kes peab end minu otsa magama kerima. Ma ei tea, mis seal saab nii mõnusat olla, pidev oht neilt kurvidelt maha veereda, laiutada eriti ei anna, aga Sass on visa. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Ja ongi enam-vähem kõik viimastest päevadest. Ah jaa, üle-eile lõpetati meil heinategu. Minu silmad nägid elus esimest korda, et oktoobris niidetakse, kaarutatakse ja kogutakse heina silo tegemiseks. Aga nii see on ja see oli sel aastal neljas niide sellelt põllult. Kõik siin ilmas on pidevas muutumises. Lõppu veel mõned tänased usinad õitsejad.

See corydalis on lihtsalt imeline - õisi kevadest sügiseni.

Maasikas ka ei väsi, annab siiani ka saaki.

Põhimõtteliselt ju umbrohi, aga sügislehtede sees nii kaunis.

Talvevarud.