Võlg iseenda ees

Olen olnud kas lohakas või tõesti ajapuuduses või lihtsalt laisk, et kirjutamine on niimoodi unarusse jäänud. Mõtlen sellele küll pidevalt neil pimedatel õhtutel, aga aeg kaob lihtsalt käest. Õhtud tunduvad ka nii lühikesed, eriti kui lülitada sisse telekas, see hull ajaraiskaja. Saan täielikult aru neist, kes ei oma kodus telerit, sest vajadus ju puudub, lihtsalt harjumus. Nüüd aga teema juurde. Üritan siin aprillist siiani teha lühida kokkuvõtte aias toimunust ja enda toimetamistest sel alal. Abiks pildid ja märkmed paberkandjal. Kuna aprillikuine postitus oli mul lühike ja sisutühi, siis alustan sealt.

APRILL 2013

1.aprill möödus meil lumesajusena, külastasin meie Maxima kauplust ja ostsin sealt 7 liiliat, kanna ja kalla. Liiliad suutsid kõik sel aastal uhkelt õitseda, kuigi kasvukõrgus jäi alla arvestust. Ei ole ma küll mingi supermarketitest suurem asi lilleostja, aga need sibulad suutsid mind üllatada. Kas pakenditel olevad sordinimed ka õiged olid, selles julgen kahelda, aga värvigammad ühtisid piltidega. Kannal seevastu lubati nö variegata lehti, mõni üksik heledam triip küll eksis lehtedesse, aga mitte miskit kaunist. Taime kõrgus ületas ka ootused pea kahekordselt, see ost ei olnud parim. Kanna pidi olema kollase õiega ja ka variegata lehestikuga - õis valge, lehestik võrratu. Ei kaotanud peale kollase õievärvuse midagi.

Saekaatrist sai ostetud servamata lauda, et kodutee otsa maantee lähedusse viit paigaldada. Kirjutasin ise, kaldenurgad sassi nagu ikka. Immutamiseks kasutasin tõrvaõli, toimis sügiseni väga hästi.

Järgmiseks kevadeks vaja projekteerida viidale katus ja lillekast ning idee ka teostada.

Okkalistest said sel talvel vist enim kahjustada jugapuud. Oma suht suurest 'Hatfieldii'st ma pilti ei lisa, sest sellest jäi alles väga vähe. Aga noored taimed, mis olid lume all, olid ka kevadel õnnelikud. Mõrusoola kasutasin kevadel kõikide okaspuude juures nii pritsides kui mulda lisades. Igatahes meie kliimas ma näiteks jugapuud hekina kasutada ei soovita. Võib küll olla 10 neile sobivat talve järjestikku, aga kui see 11. saab saatuslikuks, siis on sellest lihtsalt kahju. Üksikuna ja ka 3-5 kaupa võib küll, aga hekk on riskantne. Sel juhul sobiks ta ainult madala pöetava piirdehekina, mis eeldatavasti jääb lume alla varju või muidu täisvarju istutatuna, kuigi lumepeegeldus jõuab kõikjale.

Laiuv tuhkpuu on võrratu igal aastaajal, mil lume alt välja paistab. Meie aias võttis tal kohaga harjumine ja pererahvaga sobitumine küll aastaid, aga nüüdseks on need probleemid lahenenud ja ta on üks iludus.

Okkalistel oli meil üldiselt päris palju päikesekahjustusi. Katsin neid küll natuke okstega lõunapäikese eest, aga päike on terav ja meil ümberringi seda põllumaad meeletult, kust päike oma kiiri teravalt heidab. ÕNNEKS taastusid. Elupuud olid ainsad, kel ei märganud ma punaseid oksi.

5.aprillil ostsin taimekaitsevahendeid, vaskkloriidi pirnipuule ja Previcuri noortele taimedele. Vaskkloriidi kasutamise kohta nii palju, et seda kärntõbe vaatamata suurele pritsimisele oli küll 'natuke' vähem sel pirnipuul, aga ei olnud olematu. Kärnad endiselt nii lehtedel kui viljadel. Ehk on kas puu või ka kemikaal pikema mõtlemisega ja vaja regulaarset tööd, et kõik toimiks. Peab jällegi järgmist sügist ootama.

Aprillis käisin ka Luual viimasel sessil, kus jõudsin järeldusele, et aeg ka maksab. Ei ole mõtet mitu korda järjest õppida praktiliselt üht ja sama. See uute omandatavate teadmiste hulk on liiga väike sellele panustatud ajale. Samas kui grupikaaslased leidsid nii palju uut ja huvitavat, tõdesin fakti, et minu jaoks on see uus juba omandatud vana. Ma ei väida, et ma ei saanud sealt midagi kasulikku, loomulikult sain ja kuhjaga, aga seda kõike oleks ma saanud 5 korda lühema aja jooksul. Eks oligi õppetund ja jätsin kooli. Samas on nagu ka kahju, aga uuesti neid herbaariume tegema hakata tundus ka tobeda ajaraiskamisena. Digiherbaariumi ei lubatud ja no 50 seemikut....jne suvel tundus liig mis liig. Nii ta jäi. Samuti praktika 400 tundi, milles sisaldus pistokste, haljaspistikute tegemine, potistamine, istutamine.. Vot seda  olen kõike ka juba teinud aastaid. See siis selleks.

Sügisel ostetud imekaunid alpikannid Cyclamen coum väljusid lumekoorma alt suhteliselt rääbakatena, aga mina olin õnnelik. Näitasin nii mõnelegi enda külalisele, kes aiast tea ööd ega mütsi, oma alpikanne ja enamik olid üllatunud, et meil ja õitsevad ja lume all jne. Sügiseks punane paistab elujõus olevat, lehti palju, aga heledast ei ole mingit elumärki. Ma igatahes kavatsen aasta oodata, enne kui mulda sobrama hakkan, äkki on lihtsalt uimane isend ja vajab pikka puhkust.

Hüvasti tuli jätta kaljukadaka 'Sky Rocket' iga, ostetud aastal 1999. Ei aidanud ei Bravo ega muud mürgid, aeg sai lihtsalt otsa. Kadakaid ma suure hurraaga enam ostma ei kipu, sest kahjuks on nende eluiga tõesti lühike. Puu saavutab oma täiskasvanud mõõdud ja siis hüvasti. Ja see ei olnud mul mitte esime kadakas, mis välja läks. Pikka kooselu nende puhul ei tasuks arvestada, minu katsetuste põhjal vähemalt mitte.

23. ja 24.aprill pakkusid juba suurt õiteilu.

Merendera

Thunbergi kurereha 'Jester's J acket'

Palsamnulg 'Nana'

Aprillis veel üks märksõna mul üles kirjutatud - naistenõges on abimeheks lehetäi ja kilptäi vastu.

Selline oli see aprillikuu siis lühidalt.