Täna -20

Meil paistab ikka suht soe siin võrreldes mõne teise Eestmaa otsaga, kus juba alla -25 on kraadiklaasi näit langenud. Samas on võrratult ilusad ilmad, kui on soojad riided selga panna. Ainuke asi, mis mul külmetama hakkab, on nina. Ju siis liiga pikalt ees. Kuna nädala lõpuks lubab aga temperatuuride alanemist, siis vedasin raamatukogust hunniku raamatuid kohale, et mõnusalt aega veeta. Loen üldse väga palju, aga kevade lähenedes otsid ikka igasugu taimeraamatuid. Eile lugesin juba teab mitmendat korda Kähri Kõrgekasvulisi püsililli. See on ka raamat, mille pean endale ikka ostma, seal nii palju tarka ja vajalikku juttu ikka sees. Täna plaanin lugeda Riho Terase raamatut Seemnest suureks. Paistab ka põnev olevat. Järgmisena plaanin ette võtta juba mahukama lugemise, see on Park on paradiis looduses ja kunstis. Natuke jõudsin sirvida, tundub ka ääretult huvitav. Ja nii nipet-näpet on veel ootamas oma järge.

Õues valitsevast pakasest veel nii palju, et mina kardan küll, et meie ploomipuud seda talve küll üle ei ela. Sellised kehvad on nad juba paar aastat olnud. Tõenäoliselt vaja kevadel uued osta.

Aga nüüd muud juttu, mis ei haaku aiandusega, vaid muidu eluga ja eksimustega. Eile hommikuse seisuga oli mul poisil palavik olnud jutti 12 päeva. Oli paar päeva nädala lõpus küll sellist, kus palavik oli 37 lähedal ja lootsime paranemist. Aga ka köha ei tahtnud kaduda. Pühapäevaks oli 7päeva antibiootikume söödud, karp köharohtu takkaotsa ja õhtul ikka palavik 38. Läksime eile jälle perearsti juurde, kes saatis meid Viljandi haiglasse röntgenisse. Nimelt levivat praegu viiruslik kopsupõletik, mida ta oma kuuldetoruga ei kuule. Saatekiri kaasas, läksime haiglasse. Poiss käis hästi ruttu seees ära. Küsisin veel, et riided ikka jõudsid ära võtta või? Ta ütles, et ei pidanudki võtma, et istudes veel tehti pilti jne. Uued ajad, moodsad aparaadid, kust meiegi teame, kuidas seda tehakse. Ei käi ju iga päev röntgenis.  Sõitsime linna, ma läksin veel raamatukokku, kui haiglast helistati ja paluti tagasi tulla. Kui ütlesin, et oleme juba linnas, siis öeldi, et äkki siis tulete mõni teine päev. Jeerum, aga meil ju kiiresti pilti vaja. Ometi me istusime veel peale pildi tegemist haiglas niikaua, kui meil lubati lahkuda. Sõitsime siis haiglasse tagasi ja mind hakkas närima kahtluseuss, et millest seal ikka enne pilt tehti. Ja mida nalja - pilt oli tehtud põskkoopast. Anna olla, hea et suurt varvast ei pildistanud veel. Ja õnn, et üldse oma eksimusest aru said, sest tuvastatigi kopsupõletik. Nüüd uued antibiootikumid vajavad krõbistamist. Vot sellised juhtumid. Siin ei imesta enam, kui valed jalad või käed amputeeritakse, kui saatekirjagi ei suudeta lugeda. Oleks neil veel kiire olnud, aga peale meie oli seal ainult üks inimene.

Panen mõne pildi eelmisest talvest ka siia, kus lund oli palju rohkem kui praegu.