Ilmajaab lubas küll öökülma ja eile õhtul näitas termomeeter kõigest +2, aga külma siiski ei tulnud. Maal sadas eile kõigest hoovihma, aga Viljandis olid ka raheterad vastu akent prõmminud. Igatahes eile hakkasin suvikuid üles kakkuma. Palju neid meil ei ole, aga üht-teist ikka. Metstubakate tirimine oli kõige hullem, sest lehed olid märjad ja tubakad kahe meetri kõrgused. Murutraktoriga sai mitu kärutäit neid minema veetud. Leeksalveisid oli küll nagu kahju üles tõmmata, sest olid nad alles täitsa kenad, aga... Vbl on üks hetk maa külmunud ja päris kõike ei saa ju talveks aeda ka jätta. Siin siis hunnik leeksalveisid, mis ootavad äravedu.
Samuti võtsin eile siis kõigilt neljalt mustalt leedrilt (erinevad sordid) pistoksi ja sorkasin maasse. Ootame aga kevadet. Ka raagremmelga `Kilmanrock` mõned oksad pistsin nii igaks juhuks maasse. Peaks kasvama mööda maad roniv paju, olen sellist isegi Luual paljundatuna näinud. Kuigi ei tea jah, kas see sügisene pistokste tegemine end ikka õigustab. `Hakuro-nishiki` pistoksad panen veel sügisel, ülejäänud korjan ikka talvel. Ega see haritud maa saab ka juba oksi ja taimi täis, aga huvi ju on. Siin näide mu taraga piiratud taimeaiakesest (tara pidi taimi kaitsma jäneste ja kitsede eest, kuigi eelnevad talved on kogu aed lume all olnud).
Siin on mul küll ka igat värki paljundust. Punaselehise sarapuu seemikud, ginnala seemikud, kaunis veigela, kaselehine enelas `Tor`, punapaju `Nana`, harilik hobukastan, värd-jugapuud, punase tamme seemikud ja üht-teist veel. Nüüd kaks ginnala kaheaastast seemikut, mis kasvavad täiesti võrdsetes tingimustes, aga ometi on sügisvärv neil nii erinev. Ei tea, millest see on.
Nüüd näide sellest, kui saabas võib inimene olla. Sõbranna tahtis, et ma paljundaks talle aktiniidia isataime, mida ma ka suure suuga lubasin. Eile, kui aktiniidiate juurde läksin, siis tekkis äkki väike takistus - ma nimelt ei mäleta, milline kahest on emane ja milline isane. Kuna taimed on alles noored, siis ei ole isastaim veel kordagi värvunud. Seega nii huupi ei ole ka mõtet paljundada. Vbl proovin nii, et panen ühe oksa ühelt ja teise oksa teiselt taimelt kõrvuti, siis saaks kohe paari. Paljud puukoolid minu teada nii nendega teevad.
Enne kui veel mõned sügisesed pildid lisan, siis tsiteerin kunstiteadlast Mart Kalmu, kse kirjutab Kodu&Aia augustinumbris järgmiselt: "Korralik püsilillepeenar on tõepoolest läbi komponeeritud. See asub kas maja ehk heki taustal või on omaette igast küljest vaadeldav. Enamasti on sel täisnurkne kuju, et paremini haakuda maja ja teede arhitektoonikaga. Peenra täisnurksus ja seal kasvavate lillede vabakujuline lopsakus loovad ülemineku korrapärasest ehitatud keskkonnast looduslikku. Tänapäeva aiakujundajate hoogsad istutuskaared väikeaedades tunduvad oma vedeluses olevat seega vähepõhjendatud." Vot sulle siis kaarte ja diagonaalide teemat, tuleks kasutada ristkülikut. Kuigi minule isiklikult sümpatiseerib kaarte teema enim, sest tundub palju looduslikum. Nagu ei tahaks aias palju kuubikuid ja ristkülikuid näha, aga tõesti, ehk ei ole neil ka miskit viga. Peab talvel selle teemaga rohkem tegelema.
Siin oleme jalutusretkel Rockyga, kes on pildil 5 kuud ja 8 päeva vana.
Harilik sinilatv Polemonium caeruleum `Starway to Ileaven`. Võrreldes liigiga lehtdekoratiivsem ja ei ole nii meeletut isekülvi.
Kõigi andmete kohaselt peaks tegu olema lumimarjaga Symphoricarpus x chenaultii `Hancock`. Igatahes praegu on ta roosasid õisi täis, aga vilju ei ole mina tal veel näinud. Samal ajal on liik täis valgeid marju.
Ja nüüd küll selle sügise ime- maasikad on õisi ja marju kohe hullult täis. Eilegi saime mõned punased marjad. Ema küll lõikas alul õisi ära, et mitte taimi nii kurnata, aga praeguseks on põld jälle valge ja marju kilode viisi. Ja eriti naljakas tundub see, et väga palju on suuri marju. Saaki annavad teist korda nii vanad taimed, kui kevadel ostetud kolm uut sorti. Kahju, et maasikas toas ei järelvalmi ja mädanema läheb, muidu saaks küll palju süüa.
Selline näeb välja sügisel agressivsete omadustega sahhalini konnatatar Fallopia sachalinensis. Minul õitseb ta esimest aastat. Eriti dekoratiivne pidi olema veel talviselt härmas konnatatar.
Siin veel viimaste lehtedega muldvana harilik kikkapuu Euonymus europaeus, mis sel aastal esimest korda viljus. Eks elus ju ka nii, et mõni saab lapsevanemaks noores eas, teine jällegi keskeas.
Siin siis mõned sügisesed korrastatud istutusalad. Selle töö käigus tekib alati palju uusi mõtteid ja ideid, nii ka seekord. Kevadel oleks vaja välja lõhkuda mõned hostad, mis on liigselt korduses ja asendada uutega. Samuti on vaja peale õitsemist noorendada priimulad. Tömbilehine viirpuu `Paul`s Scarlet` vajab päieselisemat kasvukohta, jaapani tarn varjulisemat kohta ja loitev tulinelk jällegi rohkem päikest. Ei tea ainult, kas mu aju kevadel kõike seda ka mäletab. Pean ikka vist kuskile päris kirja panema need tööd.
See siin on mu linnakorteris laiutav yucca. Praeguseks on ta igatahes roninud lakke. Tõenäoliselt pean ikka kevadel ta maha saagima, ehk kasvatab uue tipu. Ei ole julgenud seda tööd seni ette võtta, kuna olen kartnud tast ilma jääda, aga nüüdseks tundub see paratamatus ja tuleb leppida. Eks ju elus ka nii, et osad sõbrad kaovad ja uued tulevad asemele.
Ja veel mõned suuremad tööd aias. Nimelt saagis isa maha kõik aia taga laiutavad kollased metsikud ploomid. Saaki ei andnud nad juba aastaid ja mädanik oli ka sees. Puuseeni olid juba tüved täis. Alul tundub küll harjumatult lage see põhjapoolne külg, aga inimene ju harjub. Õnneks on sinna istutatud nüüd ka kased, mis juba 5-6 meetri kõrgused. Samuti sai aiast maha saetud üks ploom, mille sorti ei tea keegi, samuti mädanikku täis. Kevadel tuleb sealt nüüd kindlasti juurevõsu mis mühin, eks tuleb mürki kasutada. Samuti on kevadel vaja ka mõni noor ploomipuu muretseda.
Lammutustööd algasid ka meie kasvuhoones, mis on ehitatud sügaval nõuka ajal, kus lisaks kasvuhoonele ehitati kõrvale ka katlamaja. Tänapäeval on seda tomatit ju juba varakevadel kauplustest saada ja vaadates küttehindu, ei hakka me tõenäoliselt seda kasvuhoonet kunagi kütma. Suur puudus sel kasvuhoonel on nüüdseks see, et tal on valatud betoonpõrand ja taimekastid olid maapinnast kõrgemal ja seda sp, et soe õhk ringlema pääseks. Edaspidi sooviks külma kasvuhoonet ja st seda, et muld oleks vastu maad. Kuna on betoonpõrand, siis ei ole ka veel kuskile valguda ja teatavasti on betoon ka külm. Nüüdseks on muld kasvuhoonest minema veetud, taimekastid lõhutud ja on vaja asuda betooni lõhkuma. On ajad, on majad. Omal ajal oli meil veel kasvuhoone kõrval postide otsas suur metallpaak, kus päike vett soojendas ja sealt sai teda siis torude kaudu kasvuhoonesse juhitud. Nüüdseks see kõik ajalugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar