Blogimine on jäänud unarusse

Olen viimasel ajal saanud mitu märkust, et midagi ei kirjuta. Asi ei ole selles, et midagi kirjutada ei oleks, vaid liiga lühikeses tundide arvus ööpäevas. Lisan paar rida, et teada anda - olen endiselt olemas. Kuigi olen hommikuinimene ja ärkan vara, tavaliselt 5-paiku ja siis istun küll mingi aja arvutis, kuid aeg kulub uudistele, kodulehele ja fb-fännilehele. Loodan kirjutada sügisepoole, tagasiulatuvalt. Seda hea teha oma suurt pildikogu vaadates, pilte olen palju teha jõudnud.

Üks väga huvitav klientide küsimine sel aastal on umbrohu- ja hooldusvaba püsikupeenar. Ilmaime - pange asfalt. (Oma kogemuse põhjal on aias ka asfaldil vaja hooldust). Või vaadake teiste aedasid või kolige korterisse. Või ainult muru ja robot. Valikuid ju on. Juuni lõpuks on istutusalad küll sellises faasis, et hooldusele kulub minimaalne aeg. Taimed on nii suured, et varjavad mullapinna ja rohimist kui sellist ikka imevähe. Kiviktaimlaga on teine lugu, seal peab nokitsema nii või teisiti, sest kribusid üksteise selga istutada ei kannata. 

Eile oli mul üks huvitav klient, vanem meesterahvas. Tema sooviks oli saada kastmisvaba aeda. Oli ostnud hiljuti suvila ja nüüd tahaks istutada selliseid taimi, mida pidevalt kastma ei pea. Kui küsisin, et miks te neid taimi muidu kastma peaksite, vastas tema, et kõik ju kastavad. Suvila naabrite põhitöö pidi olema praegu kastmine. Mida nad kastavad, ta ei teadnud. Arvas, et vist kõike. Liigne agarus on ikka paras ogarus. Ma ei saa väita, et ma üldse ei kasta. Kastan istutades ja kui peale istutamist juhtub põud tulema, siis aeg-ajalt mõnele, kes lehti longu viskab, panen vett. Aga seda ikka haruharva. Ja seepärast, et ei kasta, ei ole mul küll keegi välja läinud.

Mõned pildid ka eilsest õhtust. Tee sai plaaditud, hea puhas astuda.

Mõned ohakalised.

Eile lõikasin tagasi basiilikulehised seebililled. Peale lõikust jäi keldri ots täitsa lage. Lisasin ohakaid, helmikuid ja mõned kõrrelised. Varsti peaks taas kõik taimedega kaetud olema.

Loodus tammub jalalt jalale

Kui kevad saabus meil äkki ja suure vilega, siis nüüdseks on loodus aja maha võtnud. Kõik seisab juba pikemat aega. Positiivne on jällegi see, et hetkel õitsejad saavad pikalt õitseda, sest soojus ei kiirusta tagant. Ilm ei ole aedniku sõber sel kevadel, kohe üldse mitte. Pikalt aedu külastavad külmapoisid on oma jälje jätnud ja lõppu ei paista. Viskab öökülmi sel aastal ikka jaanipäevani ära. Tänane ja homme öö tulevad taas väga külmad. Looduse vastu ei saa ja nii ongi arukam kasvatada selliseid tutse, mis nii väga külma ei karda. 

Karatau laugud tunnevad end hästi ja on pisiperet hoogsalt kasvatanud.

Juba piisavalt värviline.

Käib kukeharjala istutus. Kukeharjala idee sain Tagatalu blogist. Sekka ka nipet-näpet teistest peredest, aga suur osa peaks saama kaetud kukeharjadega.

Harilik vaher 'Golden Globe', kes sel kevadel ei ole imekombel päikesest põleda saanud. Kolme aastaga ei ole ta muidugi ka kasvanud, kera tüvel on sama lai, kui ostetuna oli.

Vahepeal sai tehtud kiire trip Inglismaa aedadesse. Reisiblogi ma kirjutama ei hakka, lühidalt öeldes oli see üks imeline reis. Mis ma seal õppisin - esiteks seda, et taimed kasvagu ikka neile sobivates kasvupaikades. Mul ei ole mõtet siin mõne männi all kasvatada paari rodo ja siis neid nö äbarikke imetlemas käia. See ei ole see, mida ma tahan ja nii ei ole ka mõtet punnitada. Teiseks - istutus peab olema veel tihedam, kui mul seni. Vaba mullapinda ei ole meile vaja. Olen oma aruga küll tihedalt istutanud, aga ikka veel vähe. Ja kolmandaks - lihtne on ilus. Isegi taimede toed on lihtsalt tokimajandusega väga viisakalt lahendatavad. Rohkem juttu ei pane, lisan vaid erinevatest aedadest väikese pildigalerii. Seda läbi mitme postituse.

Leonardslee Garden

Ka nii lõigatakse puid

Sandringham Estate

Tuvipuu

Tänaseks kõik, kell juba 6.30 (mu blogi kell on endiselt vale), vaja aeda minna.

Kiire rohelemine

Selle kevade looduse roheliseks muutumine teostus tundidega, see on lausa uskumatu. Paar päeva tagasi käisin Pärnumaal Tahkurannas ühel aiateemalisel koolitusel. Hommikul sinna sõites oli rohelist märgata just toomingate ja pajude näol. Õhtul tagasiteel olid kased rohelised ja vahtrad olid otsustanud oma õied avada. Kõik muutus ühe päevaga, meeletu kiirusega.

Nüüd oleks ainult vihma vaja. Täpselt nagu eelmises postituses mainisin, saabuski meie kevadine põuaperiood. Sügavamalt on pinnases niiskust küll, aga no ülemised mullakihid on ikka tuhkkuivad.

Uusi õitsejaid lisandub iga päevaga ja tõenäoliselt võib mõni õis ka kahe silma vahele jääda. Eile õhtul hämaras leidsin poolkogemata mägisoldanelli õitsemas. Kas õied avanesid eile või varem, jumal seda teab.

Tänu sellele suurele kiirele looduses on endal ka töid rohkem. See vastik umbrohi ju ka kiirustab. Mure aga selles, et igale poole ei julge veel astuda, mitmeid ninasid alles tulekul. Eile leidsin näiteks kolm pojengi, millest ma ei suuda aru saada, Kesse istutas. Silte ei ole, imelikes kohtades, mina ei mäleta ja ometi nad tulevad.

Kahkjad siilkübarad käitusid mul eelmisel aastal väga kehvalt. Õitsemiseni jõudis vist ainult üks õievars. Kaevasin nad eile üles, et asja uurida ja üllatus oli suur, sest nende juurestik on meeletult suur ja tugev, narmasjuured pea olematud. Tagasi maha selle põuaga ma neid ei pannud, hakkisin pottidesse. Ühe suure taime viskasin päris ära, sest mingit elumärki ta ei näidanud. Kaldun arvama, et ma oleks pidanud neid juba paar aastat tagasi jagama, nad lihtsalt vananesid. Ilma ei tahaks neist mitte jääda, sest sellised omamoodi kiiksuga siilkübarad nad ju on.

Suurt õitsemise fotogaleriid ma ei tee, sest fb-s on õisi vaatlemiseks juba miljardeid. Aiatöödest sai teostatud murusse tekkinud aukude lappimist. See konkreetne jälg tekkis paar talve tagasi puid vedades. Sellest saan aru. Aga palju lohke tekivad aeda maeiteakuidas stiilis. No ja nii seda mulda siia ja sinna veetud sai. Tegelikult oleks veel vaja vedada, aga hetkel lihtsalt ei ole selle töö tarvis vaba aega.

Hetkel on pooleli ka väravast majani oleva tee plaatimine. Muudkui kaeva ja vea, muld ära ja kruus asemele. Mõõda ja loodi ja tihenda. Kõik ikka selle nimel, et endal oleks olla ja astuda ilus ja hea. Need pildid tulevad kunagi hiljem.

Lookleva forsüütia ilu ei jõua vaatamas ära käia. Eriti õhtuhämaruses, kui ta kuldab roheluses.

 

Amuuri adoonised on lõpetanud, nüüd kiirgavad paar kevadadoonise puhmast. Seemikuid paistab all küll olema, aga kas ma suudan neid ka hoida, on omaette teema.

Aeda said ka mõned uued pargipingid tellitud ja need mulle täitsa meeldivad. Kuigi alul suutis kuller kaks pinki ära kaotada ja minu paanikaosakond töötas ikka täie hooga terve ööpäeva. Õnneks lõpp hea, kõik hea.

Lehtla diivanid jõudsid ka kohale. Kui ma siiani ei ole puudust tundnud aias pikutamise võimalusest, siis peale seda, kui diivanitel sai esimest korda pikutatud, ei saa ma üldse aru, kuidas ma siiani elada olen saanud. 10 minutit lihtsalt pikali ongi puhkus :) Puudu on veel laud ja palju lilli :) Ja ma ei suuda leida lehtla lõunakülge taimi, mis sinna sobiksid. Ei taha väga madalaid, nii 70-80cm ehk kõrged. Pika õitseaja ja hea lõhnaga peaksid nad olema, aga Misse või Kesse olema peaks, vot ei tea.

Paar kohustuslikku lillepilti ka.

Järgmisel nädalal on plaanis väika aiareis Inglismaale, mis saab olema raudselt väga inspireeriv. Külastame järgnevaid aedasid - Cambridge University Botanic Gaarden, Norwich-i puhkealad, Sandrigham Estate, East Ruston Old Vicarage, Southend-on-Sea, RHS Hyde Hall Garden, Sissinghurst Castle Garden, Hole Park Garden  ja Leonardslee Lake and Garden. Saab kindlasti väga põnev olema. Ehk on kellelgi ka neist paikadest kogemusi ja juhiseid, millele tasub tähelepanu pöörata, oleks väga tore.

Istutamist ootab juba umbes 40 uut istikut, aga vihma endiselt ei paista. Pilved liiguvad meil ainult läänekaares.

Aprilli keskpaik

Aprillist on kohe pool läbi saamas ja ilmad on meil nagu igal kevadel. On sooja ja külma, vihma ja päikest, sekka lund ja rahet. Täpselt nii nagu igal aastal, mitte midagi uut. Kuigi paar viimast päeva on olnud ikka vägagi külmad. Eile öösel langes külmakraad -4,4 peale. Maapind sulab alles lõunaks, varjulistes kohtades ei sulagi. Loodus on hetkeks seisatanud ja uue sooja ootuses.

Sel aastal murdsin küll endale antud lubadust, et enne maikuud ühtegi istutusala ei kobesta. Kuna ilmad olid ju vahepeal juba nii soojad ja mõnusad, siis mina ei suutnud vastu panna. Kogu aiale ei ole suutnud küll ringi veel peale teha, aga palju ei ole ka jäänud.

Mõned sibulikud on juba oma kevadteatri lõpetanud ja mõned alles alustavad.

Danfordi iirised on küll väga pika õitseajaga. Nüüd hakkavad vaikselt hääbuma.

Võrkiiriseid on igat masti :)

Sellised augud on igapäevane nähtus. Ainult et kedagi ei ole ma sealt sisse ega ka välja kunagi liikumas näinud, ometi augud aina tekivad.

Kolmiklilled on varsti puhkemas, sel kevadel paistavad kõik nad väga hea tervise juures olevat.

Suurem osa lumeroosidest on õied juba avanud, aga üks roheliseõieline nimetu alles nuputab.

Siin on üks selle kevade murekoht. Need kolm ebajasmiini 'Compactus' olid nii meeletult laienenud, et esialgne plaan oli nad välja juurida. Aga kuna ajapuudus on kogu aeg kui sabarakk, siis otsustasin täna nende mõõtmeid lihtsalt vähendada. Kõik oksad, mis maad puudutavad, olid juured alla võtnud ning moodustanud uue põõsakese vana põõsa alla. Ja just nii nemad laienevad. Õnneks tulid need noored põõsad  mullast kergelt välja ja seega sain põõsaste ümbermõõdud tunduvalt väiksemaks. Kõige suuremat lisaks pügasin natuke. Eks see oma lohakus ole, et ma ei ole viitsinud igal kevadel põõsa alust korralikult puhastada. Tegelikult oleks nad väga head hekitaimed, piirata on vaja ainult laiust, väga kõrgeks nad ei kasva. Samuti on põõsad väga tihedad. Juurimine jääb ära ja ruumi jätkub ka naabritele.

Minu lookleval forsüütial, vanust ehk 10 aastat, on kõrgust meeter. Igal kevadel on ta tippudeni õites, ka sel aastal on õiepungi rikkalikult. Ka temal võtab iga maapinda puudutav oks juured alla. Sügisel sai need juurdunud oksad kõik välja sikutatud ja nüüd on ta jälle põõsa kujuga. 

Kivirikud alustamas.

Igihaljas kevadik.

Üks kahtlane sibulik, mille päritolu ma ei mäleta. Kas mõni Aaluja oskab temast midagi rääkida? Keegi teist ta mulle andnud peab olema :)

Eelmisel aastal alustatud lehtla põranda uuendamine lõppes sellega, et said ka uued seinad ja kevadel ka uus katus. Jäänud on veel ümbruse korrastus ja uued diivanid peaksin ka järgmisel nädalal kätte saama.

Aastaid tagasi ostetud katkujuur 'Nishiki-Buki'. Olen teda mitu aastat järjepidevalt välja kaevanud, sest mul ei ole tema jaoks lihtsalt ruumi. Aga tema tuleb ja õitseb ikka :)

Müügiplats on vaja homme korda teha ja sildid juurde panna. Suur osa taimi on juba paar nädalat õues olnud. Kasvuhoonet ei ole sel kevadel kütnud ja plaanis ei ole ka. Seni on kõik hästi toiminud. Ei ole ka öösel miskit katnud.

Selle kevade töö on alles aluste peal ootamas. Lõpuks saab väravast majani korraliku tallaaluse.

Taimed sirguvad kasvuhoones vaatamata öistele külmakraadidele. Vintsked tegelased kõik