Kiire rohelemine

Selle kevade looduse roheliseks muutumine teostus tundidega, see on lausa uskumatu. Paar päeva tagasi käisin Pärnumaal Tahkurannas ühel aiateemalisel koolitusel. Hommikul sinna sõites oli rohelist märgata just toomingate ja pajude näol. Õhtul tagasiteel olid kased rohelised ja vahtrad olid otsustanud oma õied avada. Kõik muutus ühe päevaga, meeletu kiirusega.

Nüüd oleks ainult vihma vaja. Täpselt nagu eelmises postituses mainisin, saabuski meie kevadine põuaperiood. Sügavamalt on pinnases niiskust küll, aga no ülemised mullakihid on ikka tuhkkuivad.

Uusi õitsejaid lisandub iga päevaga ja tõenäoliselt võib mõni õis ka kahe silma vahele jääda. Eile õhtul hämaras leidsin poolkogemata mägisoldanelli õitsemas. Kas õied avanesid eile või varem, jumal seda teab.

Tänu sellele suurele kiirele looduses on endal ka töid rohkem. See vastik umbrohi ju ka kiirustab. Mure aga selles, et igale poole ei julge veel astuda, mitmeid ninasid alles tulekul. Eile leidsin näiteks kolm pojengi, millest ma ei suuda aru saada, Kesse istutas. Silte ei ole, imelikes kohtades, mina ei mäleta ja ometi nad tulevad.

Kahkjad siilkübarad käitusid mul eelmisel aastal väga kehvalt. Õitsemiseni jõudis vist ainult üks õievars. Kaevasin nad eile üles, et asja uurida ja üllatus oli suur, sest nende juurestik on meeletult suur ja tugev, narmasjuured pea olematud. Tagasi maha selle põuaga ma neid ei pannud, hakkisin pottidesse. Ühe suure taime viskasin päris ära, sest mingit elumärki ta ei näidanud. Kaldun arvama, et ma oleks pidanud neid juba paar aastat tagasi jagama, nad lihtsalt vananesid. Ilma ei tahaks neist mitte jääda, sest sellised omamoodi kiiksuga siilkübarad nad ju on.

Suurt õitsemise fotogaleriid ma ei tee, sest fb-s on õisi vaatlemiseks juba miljardeid. Aiatöödest sai teostatud murusse tekkinud aukude lappimist. See konkreetne jälg tekkis paar talve tagasi puid vedades. Sellest saan aru. Aga palju lohke tekivad aeda maeiteakuidas stiilis. No ja nii seda mulda siia ja sinna veetud sai. Tegelikult oleks veel vaja vedada, aga hetkel lihtsalt ei ole selle töö tarvis vaba aega.

Hetkel on pooleli ka väravast majani oleva tee plaatimine. Muudkui kaeva ja vea, muld ära ja kruus asemele. Mõõda ja loodi ja tihenda. Kõik ikka selle nimel, et endal oleks olla ja astuda ilus ja hea. Need pildid tulevad kunagi hiljem.

Lookleva forsüütia ilu ei jõua vaatamas ära käia. Eriti õhtuhämaruses, kui ta kuldab roheluses.

 

Amuuri adoonised on lõpetanud, nüüd kiirgavad paar kevadadoonise puhmast. Seemikuid paistab all küll olema, aga kas ma suudan neid ka hoida, on omaette teema.

Aeda said ka mõned uued pargipingid tellitud ja need mulle täitsa meeldivad. Kuigi alul suutis kuller kaks pinki ära kaotada ja minu paanikaosakond töötas ikka täie hooga terve ööpäeva. Õnneks lõpp hea, kõik hea.

Lehtla diivanid jõudsid ka kohale. Kui ma siiani ei ole puudust tundnud aias pikutamise võimalusest, siis peale seda, kui diivanitel sai esimest korda pikutatud, ei saa ma üldse aru, kuidas ma siiani elada olen saanud. 10 minutit lihtsalt pikali ongi puhkus :) Puudu on veel laud ja palju lilli :) Ja ma ei suuda leida lehtla lõunakülge taimi, mis sinna sobiksid. Ei taha väga madalaid, nii 70-80cm ehk kõrged. Pika õitseaja ja hea lõhnaga peaksid nad olema, aga Misse või Kesse olema peaks, vot ei tea.

Paar kohustuslikku lillepilti ka.

Järgmisel nädalal on plaanis väika aiareis Inglismaale, mis saab olema raudselt väga inspireeriv. Külastame järgnevaid aedasid - Cambridge University Botanic Gaarden, Norwich-i puhkealad, Sandrigham Estate, East Ruston Old Vicarage, Southend-on-Sea, RHS Hyde Hall Garden, Sissinghurst Castle Garden, Hole Park Garden  ja Leonardslee Lake and Garden. Saab kindlasti väga põnev olema. Ehk on kellelgi ka neist paikadest kogemusi ja juhiseid, millele tasub tähelepanu pöörata, oleks väga tore.

Istutamist ootab juba umbes 40 uut istikut, aga vihma endiselt ei paista. Pilved liiguvad meil ainult läänekaares.